Akude laadimine

Ho Chi Minh City on tõeline Aasia suurlinn kirjeldamatu palavuse, liikluskaose, rahvamasside, lakkamatu lärmi ja küllusliku toiduvalikuga. Tänavatel vallutavad endale teed tuhanded motoriseeritud kaherattalised, mille edasiliikumise näib tagavat nende juhtide nahaalsus ja stoiline rahu.

Kirurgimaskide taha varjunud liikuv mass esitab väljakutse kõigile, kes teed soovivad ületada. Taktika, mis mind eesmärgini viis, seisnes katkematu liikluvoo mõnesekundilise pausi ära kasutamises. Astud paar sammu, seisatad, lased liiklusel endast eest ja tagant mööda voolata, ootad uut võimalust ning jätkad nii kuni jõuad tee teisele pervele. Ei maksa loota, et keegi sind märgates pidurit vajutab, kui selleks just tungivat vajadust ei ole.

Olles just lõpetanud õhtuse jalutuskäigu pargis ja teinud mõned pildid tervisesportlastest, varitsesin õiget hetke tee ületamiseks, kui minu kõrval peatus mootorratas. Äkitselt oli mu üle õla rippuv kaamera pakiraamil istuva mehe käte vahel. Järgmisel hetkel olin mina temalt seda tagasi tirimas. Millegipärast olin väga üllatunud, kui ma avastasin, et see mul ka õnnestus. Mootorratas põgenes sündmuskohalt.

Ma olin kuulnud selle skeemi kohta suuremates Aasia linnades, aga kuni selle hetkeni olin juba harjunud mõtlema, et Aasia on turvaline, ja et kotitõmbajate ohvriks langemine on pigem erandlik nähtus. See minu jaoks õnneliku lõpuga vahejuhtum tõmbas mind aga maa peale tagasi. Ma olin sellest nii šokeeritud, et läksin parki tagasi ja vaatasin, kuidas kohalikud tangot harjutavad.

Nende seikluste kõrval oli Ho Chi Minh ikkagi nauditav. Sellel linnal on karakterit. Elu kees. Sõin kõik päevad pho bo’d ja degusteerisin erinevaid koogikesi ühest tee peale jäävast pagariärist. Ja lisaks kõigele muule nägin üle pika aja suitsuvine ja udu asemel taas päikest. Ma olin selle üle tollel hetkel nii tänulik, et mind ei häirinud see, et ma tänavale astudes mõne hetkega sama higine olin, nagu oleksin just 10 km jooksnud.

Muuhulgas käisin Vietnami sõja muuseumis. Sõjakoldes tehtud fotod olid õõvastavad, aga eriti kurvastavalt mõjusid fotod USA herbitsiidisõja tagajärjel kannatavatest puuetega inimestest, keda on Vietnamis sadu tuhandeid. 3 miljonist vietnamlasest, kes sõjas surid, olid 2 miljonit tsiviilelanikud.

Ho Chi Minhist sõitsin rannikule, kohta nimega Mui Ne. Mui Nes on päike, rand, meri, palju tuult ja kõige selle tõttu ka päevitunud ja elu nautivad lohesurfarid. Kuigi esmapilgul tundus Mui Ne kallis ja liiga välja arendatud koht, siis iga hetkega hakkas mulle seal üha rohkem meeldima. Hooaeg oli lõppemas ja seal oli hästi rahulik ning koos päikesega pakkus Mui Ne mulle suurepärast võimalust hinge tõmmata.

Mui Ne lähedal asuvad valged liivadüünid, mis on eriti ilusad varahommikul. Hea tahtmise juures võib ette kujutada nagu oleks tegemist kõrbega. Ümberkaudses piirkonnas on ilus savine maastik ja põnev kaluriküla. Üle kahe kuu kohtasin reisil olles ka esimesi eestlasi, kellega oli tore koos aega veeta.

0_MRS02130_MRS0177

Järgmine sihtkoht oli Hoi An, mis pälvis tiitli „minu uus lemmiklinn Aasias”. Hoi Anis on kõike parajal määral – turiste ja kohalikku eluolu, kultuuri ja meelelahutust, tõelisi toiduelamusi, silmailu, randa ja lisaks kõigele muule ka sadu kinga- ja rätsepatöökodasid, mis õmblevad päevaga terve garderoobi valmis.

Hoi Ani lähedal asuvad ka Chami impeeriumi aegadest pärineva My Soni templi varemed. Tegemist on hindu pühamutega 4.-14. sajandist. Paraku on sõja tõttu neist alles jäänud väga vähe. Sellegipoolest oli huvitav varemetes jalutada, kuulatada džungli hääli ja kujutada ette, mismoodi seal kunagi jumal Shivat kummardati.

Olin Hoi Anis kolm päeva, aga oleksin vabalt terve nädala seal võinud veeta, ilma et mul igav oleks hakanud. Istusin restoranis, lugesin raamatut, rüüpasin kohalikku valget veini ja maitsesin Hoi Anile iseloomulikke hõrgutisi, mis panid mind mõtlema, et Vietnami köök on ehk isegi parem kui Tai oma.

Ja võibolla oli see nende kirjude tekstiilist laternate tõttu, mis kõikjal linna kaunistasid, aga ühtlasi tundus see linnake mulle ka üks romantilisemaid Kagu-Aasias. Akud said laetud, nüüd olen valmis Põhja-Vietnamiks.

3 Replies to “Akude laadimine”

  1. Saigoni osas väga nõus – seal oli tõesti mingi lahe energia, linn pulbitses. Ja Vietnami pho bo-le ei leidnud ma Tais vastast. Tais olid muud toidud väga head. Vietnami köögi eeliseks on ka Prantslastelt maha jäänud õhuline saiake. Kõht läheb tühjaks, kui sellele mõtlen.

  2. Mul olid kaks taktikat tee ületamiseks Saigonis:
    1. Juba varakult enne tee ületamist hoidsin silmad lahti ja nii kui nägin mõnda kohalikku üle tee minemas, kiirustasin tema kõrval kaasa :) Tegelikult pole ju vahet, kas ületada tee 100 meetrit varem või hiljem.
    2. Kui kohalikke polnud, siis hakkasin lihtsalt aeglaselt, aga väga ühtlase tempoga minema. Seisma ei jäänud, sest mulle tundus, et motojuhid arvestavad sellega, et ma jätkan ka teed. Ühe korra jäin turu juures seisma ja siis oleks napilt sinna jäänudki.

Comments are closed.