Angkor vs tänapäev

Siem Reapist umbes 8 km kaugusel asub Angkor, kõigi khmeeride rahvuslik uhkus, mälestus kuningriigist tema hiilgeaegadel 9.-15. sajandil ja ühtlasi ka peamine turismimagnet tänapäeva Kambodžas. Ükskõik, kuhu sa siin riigis ka ei läheks, Angkor on igal pool – riigilipul, õllepudelil (kui mitte Angkor, siis Anchor), hotellidel, bussidel, suitsupakkidel.

Neljapäeval asusime umbes 5 paiku hommikul teele, et päikesetõusuks Angkor Wati jõuda. Kuigi lootus oli, et keegi teine nii vara üles ei tõuse, oli hommikul kogu templiesine kaamerate ja taskulampidega uudistajaid täis. Angkor Wat, kõige võimsam Angkori templitest ja väidetavalt suurim religioosne ehitis maailmas, on pühendatud Hindu jumal Vishnule. Enne budismi mõjutas siinset kultuuri ja ajalugu paljuski India.

Õnneks hajus mass suure territooriumi peal peatselt laiali. Kõndisin läbi sammaste alleede ja imetlesin reljeefe seintel ning tohutuid liivakiviblokke, mis mingi nipiga üksteise otsa on saadud. Eriti mõnusa tunde tekitasid aga kerge hommikune udu ja hääled lähedalasuvast metsast. Panin silmad kinni ja kujutasin ette, milline tunne võiks olla siin päris üksi ja milline tunne võis olla sellel prantslasel, kes paar sajandit tagasi Angkori džunglist avastas.

Angkori kulminatsiooniks oli minu jaoks paarisaja naeratava näoga tempel Bayon (kuigi minu ettekujutustes olid näod veelgi suuremad) ja samuti oli huvitav ringi käia Ta Prohmis, kus tohutusuured puujuured varemeid justkui kägistasid. Ülejäänud paar templit, kuhu me tuk-tuki mehel end veel vedada palusime, hakkasid korduma ja, kui aus olla, ei olnud enam lihtsalt nii erilised võrreldes sellega, mis nähtud. Kuna liivakivi ei pea ajale just kõige paremini vastu, on suur osa templitest ka suuremal või vähemal määral renoveeritud.

069

Veider mõelda, kui võimas kuningriik see kunagi oli ja milline on situatsioon täna. Kui Angkoris elas umbes miljon inimest, oli Londonis veel umbes 50 000 ja Ho Chi Minh City Vietnamis oli Kambodža väike küla. Pealtvaadates ei ole justkui miskit halvasti. Siem Reap, kuhu voolab tohutu hulk turiste seoses kuulsate vaatamisväärsustega, on täiesti omaette (kuigi meeldiv) nähtus. Lääneinimeste jaoks on olemas suured hotellid, baarid, restoranid erinevate maailmaköökidega, klubid, spad, basseinid, spordisaalid. Samas ei tule ei Siem Reapist ega ka Sihanoukville’i kuurordist eriti kaugele minna, et näha hoopis teist laadi argielu.

80% riigi 15 mln elanikust (kellest umbes pooled on alla 16 aasta vanad) elab maapiirkondades. Tavaline külaelu näeb välja midagi sellist: punakas tolmav liiv, mida motikad ja muud liiklusvahendid üles keerutavad; bambushütid või puidust (sageli siniste) aknaraamidega väikesed majad vaiadel, taustaks kookos- ja banaanipalmid koos muu tuvastamatu padrikuga; lapsed järele jooksmas, lehvitamas ja hüüdmas hello; kanad, kuked, koerad, lehmad ringi sebimas; käsitöölised oma tehtud kangastelgedel siidiriiet kudumas; hauduv pott, kus tehakse sütel süüa; koolilapsed ratastel; naised põllul riisi koristamas, näod mähitud rätikutesse; kalamehed järvedel ja jõgedel jne.

Ükskõik, kui lihtne see elu ka ei oleks, seni ei ole ma kohanud siin kedagi, kes ei oleks naeratusele vastu naeratanud ja kedagi, kes oleks fotost keeldunud. Samas on siin veel liigagi hästi näha ja tunda, kui kohutavaid asju siin tehtud on. Nt see, et USA Kambodžasse rohkem pomme alla kukutas, kui kogu II maailmasõja ajal kokku (kuna käis sõda Vietnamiga) ja ainuüksi sellest veerand miljonit khmeeri suri. Lisaks halastamatu kodusõda, kus mitu miljonit inimest hukkus ja lõpetuseks veel 4-6 miljonit maamiini, mis nõuavad ohvreid veel praegugi.

Riigi lääne- ja põhjapoolsed piirkonnad on veel ühed kõige mineeritumad piirkonnad maailmas. Kuus kaotab keskmiselt 30 inimest jala või sureb mõne maamiini või lõhkemata USA pommi tõttu. Samuti amputeeritakse sageli maohammuste tõttu, kuna meditsiinitase on väga kehv. Lisaks on Kambodžas kõige suurem HIV nakatanute osakaal Kagu-Aasias ja (laps)prostitutsioon levib jõudsalt. Maalilistel mererandadel ja jõereisidel riivab silma plastikprügi, millega, nagu paljudes teistes riikides üle maa, kohalikud midagi teha ei oska või mida meri ilma küsimata randa toob nagu ka igal pool mujal.

Nende mõtetega asusime reedel bussi peale, mis viis meid Kompong Chami. Unisesse ja justkui mahajäetud linnakesse Mekongi ääres. Midagi suurt teha seal ei olnud. Sõitsime motoga lähedalasuvatesse küladesse, vaatama, kuidas siidilinasid kootakse, ja see kujunes üheks ehedamaks kogemuseks siin riigis. Täna hommikul jõudsime pealinna Phnom Penhi, et paar päeva enne tagasitulekut veel siin veeta.