Õpingud kauni Atitláni ääres

Lago de Atitlán Guatemalas pidavat olema üks kaunemaid järvi maailmas. Võibolla tõesti. Eks see sõltub vaatajast ja ehk ka sellest, millega võrrelda, kuid ümbritsetuna mägede, paari vulkaani ning terve rea väikeste maia asustuste poolt, on siin kahtlemata väga ilus. Kunagi vulkaanipurske tagajärjel tekkinud Atitlán asub ca 1,5 km kõrgusel merepinnast ning on Kesk-Ameerika sügavaim järv.

Hablas español?

Tänaseks oleme Atitláni kaldal asuvas San Pedro nimelises külas juba üle nädala aja olnud. San Pedro on lisaks samanimelisele vulkaanile tuntud eeskätt keele õppimise kohana. Järve ääres on end sisse seadnud igast maailma otsast kohale tulnud noored gringod, kes erinevates keelekoolides hispaania keelt praktiseerivad. Nii ka mina. Pea terve eelmine nädal möödus grammatikat õppides ja eraõpetajaga 5 tundi jutti hispaania keelt puhudes. Tuleb tunnistada, et kursus oli väga abiks ja see 70 eurot, mis ma selle eest maksin, läks asja ette.

049

Miks just see kõige kuumem koht keele õppimiseks on, ei oska ma öelda, kuid lisaks sellele, et Guatemala soodne on, pidi siinne hispaania keel olema „universaalsem“ ehk arusaadav kõikides Ladina-Ameerika riikides. Guatemala inimesed aitavad oma riigi „keele õppimise koha“ imagole ka igati kaasa, rääkides aeglasemalt ja parandades mõnikord isegi su lauseid. Igatahes on see Antiguas ja Atitláni ääres omamoodi turismiharu, kuigi viimase võlu seisneb ilmselt ka teiste tegevusvõimaluste rohkuses. Nt võib päevaks paadiga mõnda teise külla sõita või vulkaani otsa ronida. San Pedro tippu jõuab nt paari tunniga, aga arvestades, kui läbi Thomas pärast seda matka oli, on see ilmselt üsna väsitav.

Ühest küljest oli mu keeleõping investeering kõikidesse tuleviku vestlustesse kohalike elanikega. Hispaania keelt mitte rääkides oled Kesk-Ameerikas kõige väärtuslikumast osast infost kohe kindlasti välja lõigatud. Mitte ainult sellepärast, et keegi siin inglise keelt eriti ei räägi – võimalus paremaks allahindluseks või sõbralikumaks kohtlemiseks tõuseb iga hispaania keeles väljendatud lausega (kuigi gringoks jääd sa ikkagi, isegi kui sa ameeriklane ei ole). Teisest küljest oli kursus huvitav ka selle poolest, mida mu maia päritolu õpetaja Fransisco mulle oma kultuurist, Guatemalast ja selle ajaloost taustaks rääkis.

Mida kõike keeleõpetajalt teada võib saada

Näiteks sain ma teada, et Guatemala põhiline probleem tänapäeval on korruptsioon ja kuritegeliku tegevuse karistamata jätmine. Muuhulgas valitseb riigis suur ebavõrdsus. 13 miljoni elaniku hulgas on 7 väga rikast perekonda ja mingi hulk keskklassi, kuid pool elanikkonnast elab vaesuses, eriti maapiirkondade maiad. Hea ettekujutuse sellest sain ma siis, kui me teel El Estorist Lanquíni väikeste bussidega kitsal ja kurvilisel ning räigelt tolmaval kruusateel sealsetest küladest möödusime. Tundub, et seda teed ei võta välismaalased just sageli ette, mis on ebamugavuse tõttu ka arusaadav – pärast terve päev otsa kestnud bussisõitu olime kattunud paksu tolmukorraga, mis on ka varasematel reisidel kogetuga võrreldes ikka päris äärmuslik.

P1130375 P1130384

40-50ndad olevat Guatemala inimestele hea ajastu olnud. Viidi ellu palju positiivseid reforme ja loodi seadusi, võeti maa välismaalastelt ja jagati kohalikele elanikele. Toetades oma suurettevõtete huve, aitas USA 50ndate keskel Guatemalas aga tagasi võimule jõud, kes reformimise lõpetasid ja inimestes viha ning vastuhakku põhjustasid, andes nii oma panuse sellele järgnenud 36 aastat kestnud kodusõjale, mille tulemusel põgenes Mehhikosse arvatavalt 100 tuhat ja suri üle 200 tuhande inimese. 1996. aastal sõlmitud rahu on sõnaga “Paz” ka Guatemala 1 quetzalise peale tähendatud, kuid münti üht ja teistpidi keerates ning pisut fantaasiat rakendades võib sellelt välja lugeda nii tollel ajal võimul olnud partei kui ka presidendi nime.

Ühtlasi rääkis Fransisco, et paar aastat tagasi olevat Atitláni järv mägedes asuvatel põldudel kasutatud väetise tõttu reostunud. Järv olevat kattunud rohelise taimevaibaga ja nii ei saanud inimesed sealt enam kala püüda. Kuigi Atitlán olevat mõne aja pärast nö ise puhastunud, ei peeta seda ikkagi veel päris mittesaastunuks. Arvestades, et siinsete elanike heaolu on järvega otseselt seotud nii toidu kui ka turismi mõttes, siis on sellest ajast peale kohalike seas palju rohelist mõtteviisi arendatud. San Pedro ja teised ümberkaudsed külad on tõesti üllatavalt puhtad, kuigi Guatemalas üldiselt tundub prügiprobleem ikka päris tõsine olevat.

067

Lisaks San Pedrole oleme põgusalt aega veetnud ka teistes ümberkaudsetes külades, nagu nt Panajachel ja San Marcos. Panajachelist, kuhu saabuvad ka bussid Guatemala Cityst või Antiguast, et paadiga üle järve San Pedrosse jt kohtadesse sõita, avanes õhtul ilus vaade vastaskalda vulkaanidele. Mis puudutab aga hipilikku San Marcost, siis sinna minnakse mitte niivõrd keele õppimise, kuivõrd jooga, mediteerimise jm praktikate pärast. See on tõepoolest üks hästi rahulik ja vaikne kant. Kui San Pedro märksõna oleks „having a good time“, siis San Marcose oma oleks see sama, aga lisada tuleks „in my own universe“. Üldiselt tarbitakse siinkandis päris palju kanepit ja ilmselt on ka see paljude jaoks üks Atitláni lisavõlusid.

Meie esialgne plaan oli osaleda kolmepäevasel matkal Quetzaltenangost San Pedrosse, mida korraldab Quetzaltrekkers ja mis väljub igal laupäeval. Kuna mul õnnestus vahepeal pisut külmetada, siis otsustasin matkast loobuda ja nii läks Thomas sinna üksi. Nimelt pidavat Quetzaltenango kõige külmem koht Guatemalas olema ja arvestades, et juba San Pedros on minu jaoks õhtuti liiga jahe, siis ei tahtnud ma teada saada, kui külm Quetzaltenango kandis veel olla võiks. Iseenesest kahju, sest seni olen teistelt reisijatelt selle matka kohta vaid kiidusõnu kuulnud.

Nüüd olen aga taas täie tervise juures ja ootan põnevusega, kuhu tee meid edasi viib. Oleme Guatemalas kokku juba kuu aega veetnud ja on aeg edasi liikuda. Hetkel veel ei teagi kummale rannikule, kas Hondurasesse või El Salvadori, aga kindlasti kuhugi, kus on soojem. Kirjutan millalgi Guatemalast veel, sest elamusi on siin olnud palju.