Väike ja vahetu Belize

Belize oli minu jaoks Kesk-Ameerika suurim üllataja. Kõikidest kohtadest, kuhu ma eales reisinud olen, oli mul kõige ekslikum ettekujutus just selle riigi osas. Enne sinna reisimist teadsin, et Belize kuulus kunagi Inglismaale ja on seetõttu ainus koht Kesk-Ameerikas, kus hispaania keele asemel peamiselt inglise keelt räägitakse. Samuti olin näinud fotosid kuulsast „sinisest august“ ja mõelnud, et veealune maailm selles Kariibimere piirkonnas on ilmselt nägemist väärt. Selles osas oli mul ka õigus.

Samas olid teiste reisijate jutud Belize’i kõrge hinnataseme kohta tekitanud minus ettekujutuse, et kõnealune riik on ilmselt väga heal järjel ja mitte kõige põnevam seljakotiga reisimiseks. Selles osas eksisin aga rängalt. Eestist pea poole pisem Belize on mitte ainult huvitav, vaid täiesti unikaalne riik selles piirkonnas ning see on ka põhjus, miks me sinna planeeritud paari päeva asemel pea kaheks nädalaks jäime.

Ettekujutus ja tegelikkus

Tegelikkuses ei ole Belize kunagi rikas olnud. Riigi majandus, mis toetub põllumajandusele ja turismile, ei ole just kõige paremas seisus. LP sõnul elab ca kolmandik riigi elanikest alla vaesuspiiri, väga elementaarsetes elamistingimustes. Rohkem võib märgata inimesi ka tänaval kerjamas ning mis seal salata, kas alkoholi- või narkouimas. Eks sellepärast on igale poole ka territooriumi piires logelemist ja joomist keelavad sildid üles pandud.

Suuremad linnadki näevad välja nagu külad, mille tänavapilti valitsevad ostukeskuste ja pilvelõhkujate asemel eeskätt maha kooruva värviga, kergelt viltu vajunud puitmajad ning konditsioneeritud busside asemel on kohalik transport organiseeritud paarkümmend aastat vanade ja robustsete Ameerika koolibussidega. Šoppamiseks ei ole Belize just õige koht, ent parima valikuga toidupoode peavad muide ka siin pool maakera hiinlased.

0381Hinnad on Belize’is teistest Kesk-Ameerika riikidest tõepoolest pisut krõbedamad, mis on kohalike üldist elustandardit arvestades esmapilgul paras müstika. Ilmselt on elukallidusele oma panuse andnud kruiisilaeva turistid, kelle enamuse moodustavad talve eest pagenud, vanaduspõlve nautivad pensionärid, ja Belize’i elama asunud välismaalased, eesotsas ameeriklastega. Neil ei ole kahju natukene rohkem maksta, kuna see on ikkagi oluliselt vähem kui kodus. Arusaadavalt tõmbab neid sinna inglisekeelne keskkond ja maailma suuruselt teine korallrahu hele-helesinise vee ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga.

Arvestades, et Belize’is elab vaid ca 330 tuhat inimest ja ainuüksi kruiisilaevadega saabub sinna aastas pea kaks korda sama palju turiste, siis tundub selle mõju hinnatasemele loogiline. Mis puutub Belize’i kui endisesse kolooniasse, siis ei ole inglased peale keele, cheddari juustu ja hindude kogukonna just palju maha jätnud. Britid võtsid väärt puidu ja jätsid ehitamata teed, mille olid lubanud ehitada. Nagu ikka. Guatemala ei ole Belize’i iseseisvust (1981. aastal) muide siiamaani lõpuni aktsepteerinud, väites, et Belize on osa nende territooriumist.

Belize’i eripära on sealsed inimesed

Belize’i suurim erinevus teistest Kesk-Ameerika riikidest peitub aga sealsetes inimestes, mis ühes Kariibimere ja lõõskava päikesega moodustab hoopis omamoodi, pisut uimase, muretu ja ükskõikse, ent häbematult nauditava õhkkonna. Kuigi enamus elanikkonnast on mestizod ehk Eurooplaste ja kohalike pärismaalaste järeltulijad, moodustavad suure osa ka kreoolid, kunagi Belize’i elama asunud Briti piraatide ja Aafrikast tulnud orjade järglased.

0401

Kreooli kultuur ja nende mõistetamatu keel, ühes garifunadega (kes on Aafrika ja Kariibi indiaanlaste järeltulijad) lõunas tagas hoopis uutmoodi kultuurielamuse, mida defineerisid rastapatsid, trummirütmid ja kõige Jamaikapärase fännamine. Belize’i reklaamivad plakatid näitavad riiki küll ühe osana maiade kultuuripärandist, ent minu jaoks jäi see seal kõige muu kõrval tahaplaanile.

Inimesed on heatujulised, vahetud ja uudishimulikud ega jäta kasutamata võimalust sinuga mööda minnes vestlust arendada. Isegi, kui algselt on nende eesmärk sulle midagi pakkuda, siis jutu käigus näivad nad selle sageli unustavat, tundes su vastu siirast huvi ja soovides sind aidata. Polnud ka haruldane, et kusagil külas majast möödudes tõi pesu kuivama laotav mammi sind nähes kuuldavale ühe kelmika „jiihaaa“ lihtsalt sellepärast, et ilm oli ilus ja sa juhtusid talle naeratama. Kui belizelasega sõbraks saada, ei ürita ta sul nahka üle kõrvade tõmmata. Ja isegi, kui ta tunneb sind vaid mõned tunnid, võib ta sind kui vana semu oma suurde embusesse haarata.

Nii kui me Belize’i jõudsime, näis aeg kulgevat oma rada pidi ning kaasa tiritud tehnika tundus järgemööda streikivat, justkui vihjates, et nüüd on aeg lihtsalt kulgeda. Telefon ei võtnud levi üles, kuigi EMT oleks nagu pidanud seal funktsioneerima. Skype ei töötanud misiganes põhjusel ja ma ei olnud piisavalt motiveeritud, et uurida, kuidas piirangutest mööda minna. Wifi oli tavaliselt sama tujukas nagu sealne ilm, mis jõudis ainuüksi ühe päeva jooksul paaritunniste intervallidega kõike päikesest, vihmast, tuule ja tormini pakkuda. Sellegipoolest näis päike paistvat ka siis, kui see ei paistnud.

Võrratu Caye Caulker ja teised kohad

Noorem generatsioon piirdub Belize’i avastades suuremalt jaolt Caye Caulkeriga (hääldatakse ki: ko:ker), mis asub umbes 45 minutilise laevasõidu kaugusel riigi kunagisest pealinnast Belize City, kuhu esmajoones suundusime ka meie. Tagantjärele võib öelda, et pole ka ime, sest Caye Caulker on ilmselt kõige lahedam koht Belize’is. Selles rahulikus olemises, mis saare paaril tänaval aset leiab on oma seletamatu võlu, olgugi et ilusat randa sealt leida ei anna ja midagi erilist peale snorgeldamis- ja sukeldumisreiside või võrkkiiges raamatu lugemise seal ette võtta ei ole.

0021 (2)0061

Otsides seda midagi veel, läksime tagasi Belize City’sse. Õhtul ringi jalutades tundus pisut kahtlane, et linn peaaegu inimtühi on. Hiljem saime teada, et kuritegevus olevat Belize City’s hiljuti kasvanud ja kohalike arvates on see ohtlik kant. Edasi sõitsime lõuna poole, järgmisesse unisesse linna nimega Dangriga ning sealt paadiga Tobacco Caye’le.

Erinevalt Caye Caulkerist asus Tobacco Caye sisuliselt korallrahu peal ja snorgeldama sai minna otse saarelt. Samas ei olnud sealne vee-elu ka paadiga kaugemale sõites (vähemalt minu jaoks) nii muljetavaldav. Saar ise on tilluke, aga põhjalikult öömajasid täis ehitatud ja kuigi see ei ole päris su ettekujutus ideaalsest paradiisisaarest, oli see siiski mõnus võrkkiiges pikutamiseks, pelikanide ja veeloomade jälgimiseks ning saare koka sünnipäeva tähistamiseks.

0231

Sealt edasi tegime peatuse Hopkinsis, mis oleks saanud mu üheks lemmikkohaks Belize’is, kui sellel võrdlemisi ilusal rannaribal ei oleks olnud teatud verehimulisi putukaid. Sealt lõuna poole jääv Placencia oli täies ulatuses vallutatud puhkust veetvate vanema generatsiooni välismaalaste poolt. Me ei kohanud seal ühtegi nn seljakotireisijat. Kuigi rand oli ilmselt Belize’i ilusaim, siis ainuüksi sellepärast sinna minna vast ei tasu. Edasi sõitsime Punta Gordasse, kus tegime jalutuskäigu ümberkaudsetes külades. Seejärel sõitsime paadiga Puerto Barriose kaudu Livingstoni Guatemalas.

Sõltub, kuidas reisida

Kokkuvõttes ei ole Belize sugugi nii kallis reisimiseks. Sõltub muidugi, kuidas reisida. Belize’i dollar on väärt 2 USA dollarit ja viimane on käibel ka alternatiivse valuutana, olenevalt sellest, mis rahas mugavam maksta on (see ütleb mõndagi USA mõju kohta selles riigis). Öömaja maksab inimese kohta ca 12-15 USA dollarit ja bussitransport vaid paar dollarit ühe reisitud tunni kohta.

Kallimad on paadisõidud ja toit. Üks eine maksis keskelt läbi 5-15 dollarit, sõltuvalt toidueelistusest. Kohalik kanahautis ja hiina toit olid pisut odavamad, kuid kõige soodsam oli võõrastemajas ise kokata. Mis puudutab Belize’i toitu, siis minu lemmikuteks jäid kookosriis, kookosleib, grillitud kala, (taevalikud) sidrunikorvikesed ja burritod, mis (nii uskumatu, kui see ka ei ole) olid paremad kui Mehhikos.

Umbes nädal aega tagasi jõudsime Guatemalasse, kus plaanime veel paar nädalat olla. Vahepeal on meil küpsenud plaan minna Guatemalast maad mööda Panamasse ja selle lõunapoolsest tipust paadiga Kolumbiasse. Paar aastat tagasi ei saanud seda teha, nüüd väidetavalt saab. Igatahes loodame aprilli alguseks olla Kolumbias.

Vabariigi aastapäeval kohtasin ühes autokastis loksudes Kanada väliseestlast – teine eestlane sellel reisil! Esimesi eestlasi kohtasin muide Belize’is, kes kinkisid Thomasele eesti keele õppimiseks oma Kroonika ja Naistelehe :) Tähtpäeva õhtul riietasin end sinimustvalgesse ja tõstsin klaasi meie kõigi terviseks. Reisides võib jõuda paljudesse põnevatesse kohtadesse, aga eks oma kodu on ikka kõige parem.

4 Replies to “Väike ja vahetu Belize”

  1. Ok, luban, et panen :) Aga vaata seda DB linki, mis ma saatsin. Seal on hunnik pilte meist endist ja see uueneb pidevalt.

Comments are closed.