Boliivias ei ole miski võimatu

Ma ei tahaks külastatud riike pingeritta seada, sest enamasti on igas kohas midagi, mis meeldib ja nägemist väärib. Ent selles, et Boliivia minu Ladina-Ameerika lemmiku tiitli võitnud on, ei ole kahtlustki.

Lisaks mitmekesisele loodusele ja sealjuures täiesti ainulaadsele maastikule, põnevale kultuurile ja üllatavalt maitsvale köögile, on Boliivia vaieldamatult kõige meelelahutuslikum riik siinmail. Ehk võib ka mujal matkata Amazonase rohtlas, sõita džiibiga läbi sürrealistlike maastike, ronida 6 kilomeetrise mäe tippu või kimada 3 tundi jutti jalgrattaga allamäge, ent kusagil mujal ei ole see ilmselt nii jõukohane ja meeldiv kui Boliivias.

Hinnataseme lakmustest

Hea hinnataseme “lakmustestiks” on Iisraeli turistide kohaolek. Iisraellased reisivad seal, kus on mõistlik reisida. Kuulu järgi saavad nad alati parimad hinnad, kuna neile meeldib reisida grupis ja tingida. Arvestades Iisraeli seljakotireisijate arvukust Boliivias, siis näib see nende jaoks India järel üks teine unistustesihtkoht olevat. See ütleb mõndagi selle riigi kohta.

Tõepoolest, tulles näiteks Brasiiliast ja jätkates reisimist samaväärse päevaeelarvega, võib end Boliivias lausa kuningana tunda. Iseasi, et niimoodi toimides oleks tegemist sulaselge laristamisega, kuna nii toit, transport kui ka öömaja on Boliivias ühed Lõuna-Ameerika odavaimad (mida ei saa küll kahjuks Brasiilia kohta öelda). Paraku on meie mõistes soodsa hinna taga aga kurb tõsiasi, et ligemale 60% boliivlastest elab alla vaesuspiiri. Läbi aegade kestnud poliitiline ebastabiilsus ei ole riigi majandusele hästi mõjunud. Kuigi rikas mineraalide poolest, on Boliivia üks vaesemaid riike kogu Ladina-Ameerikas.

Vabadusvõitleja Bolívari järgi oma nime saanud riigi võlu ei peitu aga kaugeltki mitte ainult heas hinnatasemes. Kolme nädala asemel võiks seal kolm kuud reisida ja igav ei hakkaks ka siis. Boliivia on üks neid kohti siin pool maakera, kuhu jõudes ei teki tunnet, nagu oleksid 20 aastat hiljaks jäänud. Ta lajatab sulle nagu muuseas kogu oma eheduse, ilu ja karmi tegelikkuse näkku ning vaatab siis, kuidas sa selle peale reageerid. Suurem osa meist on lummatud.

Need armsad mossis näod

Ligi 10 miljoni suuruse elanikkonnaga Boliivias on põliselanike osakaal rahvastikus arvatavalt Lõuna-Ameerika kõrgeim ja hispaania keele kõrval on suurele osale emakeeleks ka quechua, aymara või mõni muu keel. Kuigi ametlikult katoliiklased nagu ülejäänud Ladina-Ameerika, siis on boliivlaste jaoks olulisel kohal ka muistsete inkade jumalad ühes Pachamama ehk emakese maa(ilma) ning kõige sinna juurde kuuluvaga. Sealhulgas on nt kokalehed lahutamatu osa Boliivia kultuurist, nii et oma inimeste tarbeks on neil lubatud kokat kasvatada (midagi, mille üle USA sugugi õnnelik ei ole).

Osad linnas elavad boliivlased, eesotsas noorema põlvkonnaga, on omaks võtnud lääneliku riietumisstiili, ent Altiplano maapiirkondades kannavad naised veel valdavalt oma traditsioonilist garderoobi. Üheks läbivaks elemendiks on musta või pruuni värvi Chaplini kaabut meenutav kübar, mille eesmärgiks ei ole ilmselt niivõrd päikese- või külmakaitset pakkuda, kuivõrd kandja piirkondlikku kuuluvust näidata. Seda täiendavad tavaliselt kaks punupatsi, mille otstesse on põimitud mustad tutid, mis nende pikad süsimustad juuksed visuaalselt veelgi pikemaks muudavad.

038Nendele ja teistele peenetele kübaratele, pakuvad kontrasti pisut maalähedasemat sorti satsilised ja mitmekihilised kloššseelikud. Oluliseks aksessuaariks on ka erkroosades toonides kirjumustriline lina, mis võib keha ümber sätituna vastavalt vajadusele nii lapseiste kui ka turukoti funktsiooni täita. Mainimata ei saa jätta ka neid arvukaid salle-tekke, mis külmematel hetkedel kõik pontšona rakendust leiavad.

Et suurem osa elutegevusest Boliivias toimub 3-4 km kõrgusel Altiplanol, kipub seal varahommikuti ja õhtuti väga külm olema. Kui sellele lisada veel üleüldiselt kehv elustandard ning indiaani päritolu rahvaste tavapärane skeptilisus võõramaalaste suhtes, siis ei ole ka ime, et inimesed seal kinnisemad on. Sarnaselt maiadele Kesk-Ameerikas, ei meeldi neile ka see, kui neid pildistatakse.

Ometi on nende tõsiste, kui mitte lausa pisut mossis, kokalehti nätsutavate nägude taga armsad, siirad, toimekad ja abivalmid inimesed. Mida muud saakski arvata kellestki, kes ütleb „aitäh“ asemel „aitähhikesed“, „tere hommikust“ asemel „tere hommikusekest“ jne? Pikapeale nad leebuvad ja annavad sulle võimaluse ennast tõestada. Nagu ka Silverio, meie giid Huayna Potosí tipu vallutamisel.

Huayna Potosí, 6088 meetrit

La Paz, kõige kõrgemal asetsev (administratiiv)pealinn maailmas, on ehitatud 3-4 kilomeetri kõrgusel laiuvasse kanjonisse, mida ümbritseb üüratu Altiplano. Punastest tellistest ehitatud linna taustal kõrgub üks ilusamaid mägesid, mida ma näinud olen, võimas kolmetipuline Illimani. Kesklinna turutänavatest ja liikluskaosest ärilinnaku uhkete pilvelõhkujate ja hotellideni, La Paz, mille nimi tähendab “rahu”, on seletamatult eriline.

P1150679Vahest sellepärast jäävad reisijad siia ka kauemaks, kui plaanitud. Nagu meiegi. Ainuüksi tänaval müüdavad baguette’id, kena öömaja või üks armas kohvik olid piisavalt head põhjused, et veenda meid veel üheks päevaks jääma. Iga hommik oli kevadiselt jahe, iga päev suviselt päikeseline ja iga õhtu külm nagu sügis-talv. Kõrgusevahe on tunnetatav juba ainuüksi tänaval kõndides, kui väiksemgi matk ülesmäge hingeldama võtab. Seda arvesse võttes ei oska ma öelda, kust tuli mõte võtta ette retk Huayna Potosí otsa, aga ühel neist kargetest hommikutest leidsime end autost, teel 4700 meetri kõrgusele, kust meie matk alguse sai.

Esimesel päeval tuli oma ronimisvarustus koos magamiskoti ja riietega, mis täitsid terve suure seljakoti ning kaalusid kokku ca 15 kilo, 150 meetrit kõrgemal asuvasse baaslaagrisse tassida.

Ülejäänud päev oli sisustatud liustikul kõndimise ja “kasside” ning jääkirvega ronimise harjutamisega, mis oli iseenesest väga lahe, kuigi füüsiliselt raskem, kui oleksin arvanud.

P1150733P1150713

Teise päeva hommikul tuli see sama seljakott turjal paar tundi 5200 meetri kõrgusele järgmisesse laagrisse ronida. See kott oli ikka neetult raske, eriti arvestades seda, et olime juba 5 kilomeetri kõrgusel ja õhk oli tuntavalt hõredam. Mõtlesin hirmuga, et järgmisel päeval tuleb mul suurem osa selle seljakoti sisust endale selga toppida ja samamoodi 6088 meetri kõrgusele ronida. Läksime magama juba kuue paiku, et ärgata keskkööl. Sel õhtul oli veelgi külmem kui eelmisel, nii et magades olid seljas peaaegu kõik kaasavõetud riided.

Ärgates tundsin, et midagi on valesti. Vana hea kõhuhaiguse juhtum, mida tõenäoliselt kõik Boliivias läbi põevad (sh Thomas paar päeva enne mind), oli juhtunud minuga päeval, või õigemini öösel, mil ma tahtsin mäkke ronida. Kuna see mind otseselt maha ei niitnud, siis otsustasin plaaniga ikkagi edasi minna. Minu varustus oli järgmine: 5 kihti riideid seljas ja 3 kihti jalas, 2 paari kindaid, 2 paari sokke, säärikud, müts, külmamask, kiiver, jääkirves, mägisaapad, kassid, päikeseprillid, ronimisvöö karabiiniga, pealamp, 1 Snickers, 750 ml kokateed ja natukene pähkleid-rosinaid. Nägin välja nagu Michelini-mehike, ent soe riietus läks täielikult asja ette.

Köiega üksteise külge kinnitatult asusimegi siis koos giid Silverio ja Thomasega kl 1 öösel teele. Alguses oli tempo hea. Imetlesime kaugel eemal tuledesäras kumavat La Pazi ja kustutasime taskulambid, et vaadata tähti. Aegamööda mu enesetunne aga muutus. Võtsin ampsu oma toidumoonast, ent pähklid kleepusid ebamugavalt suulakke ja rohkem ma midagi süüa ei suutnud. Paari tunni pärast oli mu kokatee suures ulatuses külmunud. Ma suutsin edasi liikuda vaid mõtte jõul, pannes ühe jala teise ette ja elades järgmise pausi nimel. Silverio, olemuselt pessimist, oli ilmselt kuni viimase 100 meetrini kindel, et tal tuleb minuga tagasi minna.

P1150789

Ent kui järgi oli jäänud vaid tehniliselt kõige keerulisemad viimased 88 meetrit, siis ei olnud minu jaoks enam mingit küsimust. Nii vähe oli jäänud. Meie grupikaaslane otsustas aga just selle koha juures oma giidiga tagasi pöörduda. Ületada tuli kitsas, tuuline ja libe mäehari. Siin oli jääkirves abiks.

Tippu jõudes oli väga külm. Tavaliselt lähevad mägironimisega mittetegelevad inimesed üles 5-6 tunniga ja meil võttis see aega 5 tundi ja 10 minutit. Eesmärgiks oli 8ks tipust alla saada, sest siis tekib laviinioht. Istusime maha. Päike ei olnud ikka veel tõusnud. Mina ei tundnud enam oma varbaid ja Thomas oma sõrmi, nii et pidime pärast 15 minutit juba tagasi hakkama minema.

Allaminek võttis aega 3 tundi ning alles siis, hommikupäikese valguses, nägime, kui ilus oli see maastik, millest me pimedas mööda olime tulnud. Kõikjal lumised tipud, valged väljad, jäälõhed. Tuul oli lumele müstilisi mustreid loonud, mida päike omalt poolt valguse-varju mänguga täiendas.

Hoolimata oma nõrkusest ei kahelnud ma hetkekski, et ma sinna mäe otsa jõuan, ent ma ei oleks ealeski arvanud, et see nii raske on. Mägironijaid vaatan ma nüüd igatahes teise pilguga. Ma ei tea, mida ma ette kujutasin, aga sisuliselt terve tee tippu oli ülesmäge ja kassidega kõndimine ning kogu see varustus võttis nii palju energiat, et mäest alla jõudes olin omadega ikka päris läbi. Õnneks ei olnud meil vähemalt kõrgusehaigust. Ilmselt olime piisavalt kaua aklimatiseerunud.

P1150852

6088 meetrit on kõige kõrgem koht, kuhu ma maa peal jõudnud olen. Ühtlasi on see üks erilisemaid kogemusi sel reisil, rääkimata Boliiviast. Ent niipea ma seda korrata ei tahaks.

Anakondajaht ja sõit mööda “surmateed”

Jõudes tagasi La Pazi ja olles paar päeva puhanud, otsustasime vahelduseks mägedest alla põhja poole soojemasse kliimasse põgeneda. Nii võtsime ette 22 tundi kestva bussisõidu Rurrenabaquesse, mis võib halvemal juhul ka kuni 28 tundi aega võtta. Bussi peal saime teada, miks.

Üldiselt on teed Boliivias üsna kehvas olukorras ja see, mis viis Rurrenabaquesse lakkas ühel hetkel olemast mägede ümber keerutav asfalttee ja seejärel räigelt tolmav kruusatee ning muutus rohkem nagu savi-mudateeks. Pilt, mis mulle varahommikul ärgates bussiaknast kangastus, oli midagi sellist: oleme jõudnud vihmametsa alale, väljas sajab, kõik ärkvelolevad kohalikud on peanupud aknast välja pistnud, buss on kreenis ja gaas põhjas, et porist läbi võidelda. Tee oli sügavatesse vagudesse sõidetud ning kuidas kahekordne buss seal sõita sai, on müstika. Ent selline on Boliivia – kõik on võimalik. Kohale jõudes hankisime esimese asjana tagasisõiduks lennupileti.

Rurrenabaquesse oli põhjust minna, et sealt kolmepäevasele matkale Madidi rahvuspargis asuvasse Amzonase pampasse minna. Alles bussisõidust toibumas suruti meid džiipi ja jätkus sõit põhja poole Santa Rosasse. Vahepeal läks auto katki ja ma nägin oma silmaga, et ka kivi ja kummipaelaga on võimalik auto töökorda seada. Santa Rosa nimelisest kohast sõitsime juba paadiga mööda sealseid savioranže jõgesid edasi.

Pampas saatsid meid kõikjal päikese käes peesitavad alligaatorid, täpsemalt kaimanid, väiksemat sorti pärdikud, hüppavad kalad, igas suuruses ja värvuses veelinnud ning otse loomulikult ka sääsed. Aegajalt ilmutasid ennast veel hiigelsuuri hamstreid meenutavad kapibaarad, jõekaldale üles rivistunud kilpkonnaperekonnad, tuukanid ja roosad delfiinid.

Just nagu sellest veel ei piisaks, mindi teisel päeval sohu anakondat otsima. Jaotati kätte auklikud kummikud, mida ma duct teibiga küll parandada üritasin, ent mis juba esimese kümne sekundi jooksul mind reetsid ja porise vee sisse lasid. Sellest ei olnud aga midagi, sest kohati ulatus vesi, millest läbi tuli minna, nagunii reiteni.

P1160204

P1160220

Järgnes 3 ja pool tundi mülkas ringi lirtsumist. Mõtlesin, et huvitav, mis siis juhtuma hakkab, kui ma juhuslikult mõne mao otsa satungi. Eriline ussisõber ma just ei ole, aga veidral kombel ei olnud ma hirmul ka. Panin ilmselt kogu panuse sellele, et minul seda looma näha ei õnnestu ega ka neid teisi mürgiseid isendeid, keda seal mülkas veel kohata võis. Siis hakkas keegi 100 meetrit eemal kätega vehkima, andmaks märku, et nüüd on anakonda peos. Õnneks oli madu meie kohale jõudmise hetkeks juba põgendeda suutnud.

Päev lõppes oluliselt meeldivamalt. Nimelt viidi meid jõele piraajasid püüdma. Piraaja nagu see õel suure suuga hambuline kala, kes vigastatud elusolendile kallale tormab ja suurt midagi teistele liigikaaslastele seedimiseks ei jäta. Piraaja püüdmiseks läheb vaja tamiili, konksu ja värsket liha. Mul õnnestus püüda nii kollaseid kui ka oranže väiksemat sorti piraajasid, kelle me siis õhtul ilma pikema tseremooniata nahka pistsime.

La Pazi tagasi jõudes võtsime ette veel teise avantüüri, tuntud kui „el camino de la muerte“ või „death road“. Väidetavalt on see maailma kõige ohtlikum tee, kuna seal on aegade jooksul lugematul hulgal inimesi surma saanud. Tegemist on kitsa ja käänulise kruusateega La Pazi lähistel, mille kõrval on teatud lõikudes kuni 600 meetri sügavune kuristik. Tänapäeval sõidavad seda teed mööda ainult adrenaliinijanused turistid jalgrattaga ning käputäis kohalikke autoga, ent surmaga lõppenud õnnetusi juhtub endiselt. Ainuüksi nädal enne meid oli üks rattur hukkunud.

P1160415P1160419

Anti kätte kiiver, kaitsmed ja sõiduvorm ning 3 tundi downhilli võis alata. Ma ei olnud rattasõitu sellisel kujul kunagi katsetanud ja selles mõttes oli see proovimist väärt. Ligemale 60 kilomeetrit allamäge, alguses mööda asfaltteed ning seejärel mööda originaalset „surmateed“.

Ohtlikuks muudab selle ettevõtmise ainult liigne hulljulgus kurvi võtmisel või siis vastupidi, liigne hirm ja sellest johtuv paanika. Kuna tee oli täis lahtisi kive, siis oli kohati päris libe ja kurvis pidi vaatama, et pikali ei käiks, liiatigi et tee reeglitest tulenevalt tuli alla sõita selle tee külje peal, mis jäi kuristiku poolele. Adrenaliinilaksu sai kätte ja ära väsitas see rappumine samuti, ent oma vaimusilmas kujutasin ette palju järsemat laskumist. Tõtt öelda olime mõlemad hullemaidki teid näinud.

Läbi ulmeliste maastike

Fotod, mida ma Salar de Uyunist ja Titicaca järvest juba enne Boliiviasse jõudmist näinud olin, olid tekitanud minus vastupandamatu soovi seda piirkonda oma silmaga näha. Ja tegelikkus ei valmistanud pettumust. Boliivia loodus on kõige müstilisem, mida ma Ladina-Ameerikas seni näinud olen. Kõrged lumega kaetud mäed, vulkaanid, valged soolaväljad ja maastikud, kus ei kasva midagi peale rohututtide või hiiglaslike kaktuste, seejärel jälle tolmav tühjus, eri värvi laguunid roosade flamingodega, geisrid, kurioossed kivid ja nii edasi. See mitmekesisus on lihtsalt hämmastav.

Minu jaoks üks meeldejäävamaid maastikke Boliivias oli teel Uyunist Tšiili piiri äärde. Pärast järjekordset põrutavat bussisõitu jõudsime Uyuni linnakesse, mis nägi välja kuidagi kurb ja hüljatud. Ghost town, nagu teised reisijad seda kirjeldasid. Linna peamine vaatamisväärsus on nö rongide surnuaed ehk ala, kus on palju vanu roostetavaid vedureid ja vaguneid. Uyunist istusime džiibi peale, mis pidi meid kolme päevaga Tšiili piiri äärde toimetama.

Sõitsime üle lumivalge Salar de Uyuni, mis on maailma suurim soolaväli ning ühtaegu üks liitiumirikkamaid kohti maailmas. Kui ei teaks, et kõnnid soola peal, võiks arvata, et see on jäässe külmunud järv ning sellisel juhul ei oleks see ilmselt midagi nii märkimisväärset. Ent tegemist on ehtsa soolaga ja seda on lõputult! Keset seda tohutut välja asub Isla del Pescado ehk Kalasaar, mis on täis kõrgeid, pulksirgeid kaktusi. Saare ümber võib kõikjal leida ebakorrapärast ruudumustrit, mida tuul ja vesi soolale jäädvustanud on. Muster pidavat varieeruma sõltuvalt aastaajast. Ööbisime järve kaldal asuvas võõrastemajas, mis oli ehitatud üleni soolast, nii seinad, põrand kui ka mööbel.

020073093Uyuni soolajärv oli tegelikult vaid sissejuhatus. Tõelised pärlid tulid alles järgmisel päeval. Iga paari tunni tagant oli tegemist uue vaatepildiga, üks imelisem kui teine, ja midagi muud peale aknast välja vahtimise ja pildistamispauside nurumise me ei teinud. Mingit teed ei olnud, sõitsime näiliselt sihitult üle elutühjade tolmavate väljade. Päike oli meie poolt. Kuigi ma eriline loodusepildistaja ei ole, siis sedapuhku nautisin ma iga sekundit sellest. „Vau!“ kiskusid huulilt nt Árbol de Piedra, Laguna Cañapa ja punast värvi veega Laguna Colorado.

Peruu ja Boliivia vahel asuv Titicaca järv on suurim järv Lõuna-Ameerikas ning ühtlasi üks suuremaid sedavõrd kõrgel (ca 3,8 km) paiknevaid veekogusid maailmas. Järves asub kunagine pühapaik Isla del Sol ehk Päikesesaar. Kivine ja kidur saar taamal paistvate kõrge lumise mäeahelikuga on üks teine erilisemaid maastikke Boliivias. Otsatu taevas ja sügavsinine vesi näisid olevat kõikjal, kuhu vaatasin. Suurepärane päevane väljasõit Copacabanast, mis iseenesest on samuti hea koht lihtsalt hinge tõmbamiseks, turul käimiseks või nt järve grillitud forelli mekkimiseks.

P1160977

P1160936148

Piiriületus Boliivia moodi

Nagu oli keeruline Peruust üle piiri Boliiviasse pääseda, kuna Peruu kaevurid streikisid, siis oli nüüd keeruline ka Boliiviast lahkuda. Hommik, mil pidime jõudma piiri äärde, üllatas meid lumetormiga. Nähtavus oli 0-1 meetrit. Ent ega sellepärast midagi seisma jää. Istusime džiipi ja sõitsime aeglaselt edasi. Vahepeal kadus rada ja oli hetki, kui me hoidsime hinge kinni, et me geisrite otsa ei satuks ega lumme kinni ei jääks. Õnneks oli meil osav autojuht ja negatiivsid stsenaariumid ei realiseerunud.

Ametlikult oli Tšiili piir aga suletud. Nii me seal autos siis istusime. Tund, kaks, kolm. Väljas oli purgaa. Edasi minna ei saanud, tagasi minna mitte kuidagi ei tahtnud, sest kogu see tühi Altiplano on öösiti kirjeldamatult külm ja tuuline ning keegi meist ei olnud valmis aksepteerima väljavaadet seda ööd seal külmetada. Samuti ei oleks keegi osanud ennustada, kui kauaks piir suletuks jääb. Ent nagu ma ütlesin, ei ole Boliivias miski võimatu. Kui turistid olid juba mõnda aega „praadinud“, genereeriti (äri)plaan, kuidas gringod (loomulikult väärilise tasu eest) kohale toimetatakse.

„Öelge, et te olete haiged,“ õpetati meile. Ja niisiis jõudiski 4 džiibitäit „haigeid“ turiste heaoluühiskonda Tšiili San Pedro de Atacamasse. Piiriametnikud tormasid meie autojuhte hurjutama. 5 minuti pärast demonstratiivne sõim äkitselt aga rauges ja kuigi meie autojuhid nägid välja nagu peale tunde jäetud koolipoisid, võttis Tšiili piir illegaalselt saabunud turistid vastu. Iseenesest huvitav, kuidas see õnnestus, sest chilenod armastavad korda ja asju reeglite kohaselt teha.

Kõige absurdsem asjaolu sealjuures oli, et lumi ja torm lõppesid peaaegu kohe piiri ületades, ehk põhjust oleks olnud sulgeda hoopis Boliivia pool. Kui ma mõtlen, milliseid hulluseid äärmusele aetud inimesed väikese raha nimel valmis tegema on ja millise tahtejõuga nad näiliselt võimatut püüavad, siis vaatan heldimuse ja austusega tagasi nendele tusastele tõmmudele Boliivia inimestele. Mis puudutab aga Tšiili ametnikke, siis tagatipuks sulgesid nad mõneks ajaks ka Argentiina piiri, mis sundis meid oma plaane muutma ja Põhja-Argentiina asemel hoopis Santiago de Chilesse sõitma.

P1150591

 

 

3 Replies to “Boliivias ei ole miski võimatu”

  1. …very nice journey…very nice writing…very beautiful fotos…felt like being back on our journey…musis

  2. Ülipõnevad seiklused…istun peale lugemistüki lõpetamist ikka veel lummatult ja seda mitte ainult toreda maa kohta lugedes…Sa oled ikka väga julge ja eriline naine… ;)

Comments are closed.