The colours and patterns in Vietnam

Following my previous post about a long forgotten trip to Laos, below are the photos from the few weeks I spent in Vietnam in 2010. I started out from the hot and humid South, amazed at the variety of food and the number of motorcycles that could fit in Ho Chi Minh City. I continued my way up to the dunes of Mui Ne by the seaside and spent a short while in the lovely tailoring town of Hoi An. It offered me a moment to relax from the few months of “life on the road” and from the nasty illness I had managed to catch somewhere in Laos.

After a short stop in Hue, where I didn’t really seem to find much of interest, I took a long bus ride to Hanoi. I marvelled at the Ha Long Bay, even though I wasn’t blessed with the weather. It was a pity because what must be breathtaking in the sun was kind of grey and gloomy with the clouds. Not to mention that it was really cold and ridiculously crowded with tourists. Still, there was something really beautiful about the karst isles in the misty bay and I guess if you’d go solo and stay the night on an island, you could avoid the hordes of people too.

Next I arrived to the Sa Pa area in the North of Vietnam, a place I had long yearned to see. I went trekking in the villages for a few days, enjoying the breathtaking vistas and the quiet village settings. I loved the clothes the village people were still wearing on a daily basis. The bright colours sown together in intricate patterns and the wide, mysterious landscapes offered some good possibilites for shots, especially the Bac Ha market close to the Chinese border. I really enjoyed taking photos over there.

I have to say that a lot of the area in the close vicinity of Sa Pa has gone quite touristic though, and it was hard to make the same kind of personal contact with the village people that I had been able to make in Myanmar or some places in Laos or even Thailand. It was more about money in this region. But then again, I had also not seen other highland tribe villages in South-East Asia that took their culture with such pride and dignity, even if some of it was for the tourists’ sake. Perhaps a certain amount of reluctance towards foreigners is a good thing if it helps retain the cultural unity of a certain community.

I would go to the North of Vietnam again without a doubt. Next time, however, I would hire a personal guide to take me to more remote spots or get on a motorcycle myself and drive around the area. I would also go at the time of the year when the rice fields are the soft green colour and the weather is a bit warmer. And perhaps I would also connect it to a trip to the Yunnan province in China, where a lot of the tribes that live in Vietnam and in other places in South-East Asia actually originate from. In any case it is worth seeing now rather than later.

106

 

 

There’s something about Laos

Approximately 2 and a half years ago I spent a few weeks in Laos trekking in the villages of the Northern part of the country, then flying from the sleepy Vientiane to the sizzling hot Ho Chi Minh City and continuing my way up to the Sa Pa area in Vietnam. Somehow I never came to publish the photos I made from Laos and Vietnam, except the ones I took with the Holga camera. But better late than never, I like to think, so here is Laos in photos.

Laos was an interesting country in many aspects. Most surprisingly it was the one country about which travellers didn’t seem to agree upon. Some said they couldn’t wait to cross the border from the landlocked Laos to its more fascinating neighbours by the seaside, some were puzzled how anybody could not simply adore this country. There’s something about Laos which is really “same-same” as they like to wrap up more or less everything in Asia but still something completely different that is hard to pinpoint.

Laos is full of contrasts and I guess that your opinion about it really depends on where exactly you go there. The country as I had imagined it to be, I found in the North of Laos. Looking back I saw some pretty amazing villages there where the ethnic minorities still reside as they did hundreds of years ago, living in their bamboo huts and depending on slash and burn agriculture to get by in their everyday life. One can only hope that the road to China does not affect their way of life too soon, since otherwise it would inevitably leave a mark on their cultural identity.

The photos below bring back the memories of these particular moments captured. The market in the early morning. Cycling around near the Chinese border and ending up going to a funeral in a hmong village. Admiring the small hills and the caves they hid inside, the lush green landscapes with water buffalos lounging in the river, the endless watermelon fields and the pink sun setting in the smokey sky. The French baguettes and the monks in their orange robes. And all the people in the rural villages and travellers I came across. It was a good journey.

015

 

Matk mägede südamesse

Sel kevadel Nepali nõlvadel matkates täitsin ühe oma kauaaegase soovi – näha Annapurna piirkonda. Endises kuningriigis veedetud kahest nädalast tervelt kaheksa päeva investeerisin ma retkele, mis viis mind pikkamööda otse Himaalaja mägede südamesse, kuni 4130 m kõrgusel asuvasse Annapurna baaslaagrisse.

Looduse poolest oli matk ootamatult ilus ja mitmekesine, pakkudes lisaks rododendroniõites metsaradadele, trepjatele rohelistele orgudele ja idüllilistele koskedele ka võimast panoraami üle 7-8 km kõrgustest tippudest, eesotsas Dhaulagiri I ja Annapurna I-ga. Kõige eelneva kulminatsiooniks kujunes varahommik Annapurna baaslaagris, mil seisin omaette, lummatuna sellest vaatepildist ja lõputust vaikusest.

Pildistamist väärivaid momente oli tegelikult sadu kordi rohkem, kui hetki, mil ma hoolimata väsimusest ja mägede heitlikku ilma trotsides siiski kaamera järele haarasin. Tuleb tunnistada, et ei ole lihtne teha fotosid ja samal ajal oma 10 kilost kotti ja kaamerat kanda ning mäest üles-alla rühkida. Ent mingeid hetki ongi parem lihtsalt kogeda ja mäletada, mitte jäädvustada.

Nepal jättis südamesse hästi hea tunde. See on üks nendest riikidest, kuhu läheksin veel ja veel tagasi. Nepali fotod: Annapurna Sanctuary/ ABC matk (läbi Poon Hilli), Kathmandu, Pokhara.

091

 

Teekond, umbes täpselt selline

Jätkuks viimati avaldatud Varanasi fotodele, umbes täpselt selline nägi välja mu teekond Fatehpur Sikris, Agras ja Delhis. Need olid kohad, mida nägin, inimesed, keda kohtasin, ja hetked, mis mingil põhjusel mu kaadrisse jäid…

Sel korral Indias tunnetasin eriti selgelt seda, et pildistamine pakkus mulle võimaluse vahetu kontakti loomiseks kohalike elanikega, hoolimata sellest, et me üht keelt ei mõistnud. Läbi kaamera õppisin ma nendega suhtlema, tundma neile iseloomulikke liigutusi ning tajuma nende meelestatust minu, ülejäänud maailma või siis pelgalt nende fotole jäädvustamise suhtes.

Ma jalutasin tundide kaupa, rahvamassides ja üksipäini kõrvaltänavatel, tundmata end kuidagi ohustatuna. Vastupidi. Eneselegi üllatuseks tundsin hoopis uutmoodi sidet selle maa ja inimestega, milleni ei olnud ma jõudnud oma esimesel reisil. Sellisena lasi India mul end sel korral avastada.

Varanasi alleedel

The city illumines truth and reveals reality. It does not bring new wonders into the scope of vision, but enables one to see what is already there… – Diana L. Eck

India niidab jalust

Ainuüksi paar meetrit pärast India pinnale astumist oli maailm mu ümber tundmatuseni muutunud. Halli tolmupilve sisse mähkunud tänavad, maas vedelev praht ja muu läga, mootorsõidukite katkematu lärm ja varjamatu uudishimuga mind kui lähikonna ainsat valget inimest ainiti vahtivad näod… Hetkeks tekkis küsimus, kas ma siia olingi tahtnud tulla. Tõdesin, et olin juba unustanud, milline India olla võib.

Gangese kallastele

Paarile hingetõmbepäevale Pokharas järgnes võrdlemisi pikk ja väsitav teekond lõuna poole Gangese kallastele. Pärast pool ööpäeva kestnud bussis loksumist ületasin Nepali piiri ilma eriliste vahejuhtumiteta Sonauli nimelises asulas ja jõudsin üha kõrgemale ronivate soojakraadidega higise ja hingetuna India läbisõidulinna Gorakhpur.

Loivasin esimesse ettejuhtuvasse hotelli ja olles vaevu oma kotid hallitavate seinte ja pudeneva krohvi sekka visanud, viskusin pikemalt mõtlemata voodisse. Tollel hetkel oli mul sügavalt ükskõik nii vannitoas toimuvast elutegevusest kui ka tänavalt kaikuvatest helidest. Hommikul ärgates tuli aga tõdeda, et pimeduse laskudes olid kohalikud vampiirsääsed endale minu arvelt korraliku õhtusöögi saanud.

Kuuldes, et 5 minuti pärast läheb valitud sihtkoha suunas rong, tormasin üle tee asuvasse raudteejaama. Sarnaselt tänavatele oli seegi kõikvõimaliku läbuga kaetud. Nii hoone sees kui vahetus läheduses vedelesid maas rongi ootavate inimeste hordid ja siin-seal levis nende loomulike vajaduste rahuldamisest tulenev kirbe hais. Hinge kinni hoides jõudsin mingi ime läbi oma kottidega rongile ja 7 tundi hiljem juba hindude, budistide ja džainistide püha linna Varanasisse.

See koht jääb mulle ilmselt eluks ajaks meelde ja seda mitte ainult linna enda pärast, vaid ka sellepärast, mis seal aset leidis. Olles jõudnud päevakese kohaneda ja Gangese kuulsatel ghattidel ringi vaadata, tabas mind keset ööd see, millest Indias vähesed puutumata jäävad. Kahtlustan, et sel korral oli põhjuseks kohalik jogurtijook lassi, mida ma suurema söögiisu puudumisel endale sel päeval mitu klaasi sisse olin kallanud.

Haigla

Ärkasin üles, tundes kummalist iiveldust. Järgmised hetked möödusid katkendlikult. Ühtäkki olin toast väljunud ja seejärel võõrastemaja squat toileti põrandal pikali. Hetk pärast seda avastasin end aga trepimade allpool kivipõrandal maas lamamas. Mul ei ole õrna aimugi, kuidas ma sinna sattunud olin või kui kaua ma seal lebasin. Tean vaid seda, et olin vähemalt kaks korda minestanud ja sealjuures ka trepist alla kukkunud. Võttes kokku kogu oma tahtejõu komberdasin tuppa tagasi, ent märgates, et olen oma pead vigastanud, ei jäänud enam muud üle, kui kedagi appi kutsuda.

Mõne aja pärast saabus terve kaadrivägi teisi reisijaid, kes vedasid mu jõuetu ja krampides vaevleva keha hotelliomaniku tillukese valge Suzukiga haiglasse, mis pidi olema Varanasi parim (kellelgi oli raamat, mis seda väitis). Seal pandi mind tilguti külge, tehti peast CT ja rindkerest röntgen. Kummalisel kombel olin pääsenud vaid paari kriimu, välja väänatud kaela ja peahaavaga, mis oli hindude arvates nii tühine, et ei väärinud muud kui pisut joodi. Mul oli vedanud. Nii õnnetuse enda kui ka nende võõraste inimestega, kes mind mõtlematagi aitasid.

Varanasi haigla oli aga mälestus omaette. Nii vastuoluline kui see India kui ajurveda maale ning sealsete inimeste läbivale läheduse vajadusele ka ei ole, siis haiglas ei soovinud mind puudutada ükski meesarst. Autost kanderaamile, sealt uuringute lauale, sealt tagasi kanderaamile ja lifti, mis nägi välja nii kurjakuulutav, et hetkeks ununes ka kõhuvalu, ning sealt edasi voodisse pidid mind tõstma teised reisijad, kes olid muide naissoost. Lisaks anti neile veel teisigi ülesandeid, mis oli kõik seda veidram, et Indiale kohaselt seal abitööjõust puudus ju ei olnud.

Varanasi ja püha jõgi

Järgmise päeva õhtul naasesin oma võõrastemajja, et ärgata varahommikul ja minna Gangesele päikesetõusu vaatama. See Põhja-India kultuuriline ja usuline keskus ning palverännakute peamine sihtpunkt on üks vanemaid linnu mitte ainult Indias, vaid kogu maailmas. Ent mogulite kunagise hävitustöö tõttu ei ole varasematest perioodidest väga palju säilinud. Ghattide lähedusse jääv vanalinna osa hõlmab endas aga põnevat kitsaste ja käänuliste tänavate labürinti, mis on hea keskpäevases kuumuses jalutamiseks ja kohalike elanikega suhtlemiseks.

Hindude jaoks ei ole Ganges mitte ainult kõige püham jõgi, vaid ka kõige ema. Nad usuvad, et jõe vesi puhastab nad kõigist pattudest, ja et Varanasis suremine vabastab nende hinge rändamise tsüklist. Nii on jõe astangud igal hommikul ja õhtul täidetud inimestega, kes end püha veega üle kallavad, seal ennast ja oma riideid pesevad või ujuvad. Usk on sealjuures tugevam, kui igasugune tõestus selle kohta, et Ganges on tegelikkuses üks reostatumaid jõgesid maailmas.

Varanasi on ilmselt kõige vängem osa Indiast, mida mul on seni olnud võimalus näha, kuid samas ka tohutult fotogeeniline, elust pulbitsev ja seletamatult eriline koht. Prahi ja mustuse aste, tolmu osakaal õhus ning lehmade, inimeste ja jalgrattarikšade kontsentratsioon tänavatel näib seal olevat tavapärasest märkimisväärselt kõrgem. Plätudes ringi jalutamine, ilma et keegi su varvastest kas mootorratta või muu liiklusvahendiga üle sõidaks, või et sa lihtsalt ühte neisse lugematutesse hunnikutesse sisse ei astuks, on eraldi ettevõtmine.

Kui lisada juurde lugematu hulk templeid ja oranžidesse linadesse mähkunud pühad mehed India lõppematu kakofoonia, lämmatavate lõhnade ja rõõmsa värvikirevuse taustal ning seal samas jõe ääres kõigi silme all toimuvad kremeerimistseremooniad, võib ehk kokku saada mingisuguse ettekujutuse sellest, millise linnaga tegemist on. Väidetavalt põletatakse seal vastavalt inimese staatusele erinevatel astangutel sadu inimesi päevas. Tuhk puistatakse Gangesesse nagu ka põlemata kehaosad, milleks omastel puid ei jätkunud.

Rongidest ei ole pääsu

Kahjuks ei olnud mul aega Varanasit liiga pikalt avastada, kuna mõni päev varem olin endale pileti Agrasse organiseerinud ja reisi lõpuni oli jäänud veel vaid paar päeva. Siinkohal olgu öeldud, et rongipileti ostmine ei ole Indias mingi käkitegu, see on eraldi ettevõtmine, milleks võib erinevate seikade mittekokkulangemisel kuluda tunde. Seda enam, kui tegemist on populaarsete marsruutide või pikkade otsadega. Kohalikud reisivad palju ja tavaliselt koos terve perekonnaga, nii et enamasti tuleks piletid paar päeva ette osta.

Samas on paljudes suuremates rongijaamades eraldi turistiputkad, kust on võimalik pilet justkui lihtsama vaevaga soetada, kuigi hindude bürokraatlikust mõttemallist ei ole ka seal keegi säästetud. India on raudteedega päris hästi kaetud ja rongiliiklus suhteliselt kiire, hästi organiseeritud ja selle kohta ka küllaltki soodne. Mina kasutasin ilma konditsioneerita sleeper klassi, mis on täiesti talutava mugavusastmega. Öösel on soovitav oma kott aga pingi alla lukustada ja tolmu ning tuule kaitseks midagi peale visata. Kuigi ülemistelt naridelt on justkui raskem kelleltki midagi ära tõmmata, siis öösiti on seal tunduvalt jahedam.

Öörongidele pannakse turistid sageli ka ühtekokku, et vähendada võimalust, et neilt midagi pihta pannakse. Mina sattusin ühte vahesse Kanadas elava ja parajasti ümbermaailmareisil oleva Taiwani tüdrukuga ning leides end kuidagi ühelt lainelt, veetsime paar väga lõbusat päeva koos Agrat ja selle lähiümbrust avastades. Arvestades, et olin enne kahelnud, kas Taj Mahal üldse külastamist väärib, ei olnud mul tõtt-öelda suuri ootusi. Selline suhtumine mul nendesse kuulsatesse “maailmaimedesse” kord juba on.

Kustumatu armastuse sümbol

Ent pean tunnistama, et see 17. sajandil mogul Shah Jahani poolt paarkümmend aastat ehitada lastud mausoleum oma armastatud naise Mumtaz Mahali auks, kes suri nende 14 last ilmale tuues, oli siiski seda väärt, et kohale minna. Mis mind kõige rohkem hämmastas ei olnud niivõrd selle vaieldmatult kauni, sümmeetrilise, valgest marmorist ehitise kuju või peegeldus varahommikuse päikese säras, vaid selle sisemusse jäävad eri värvi kividega meisterdatud detailirohked lillemotiivid (nn pietra dura). Hommikul vara oli seal vaid käputäis inimesi, kes Taj Mahali ümbritseva ala peale sujuvalt laiali hajusid. Delhist saabuvad massid ei olnud veel kohale jõudnud.

Agra isegi oli piisavalt meeldiv koht, et seal öö veeta. Väga positiivseks üllatuseks kujunes ka Agrast umbes tunni aja bussisõidu kaugusel olev 16. sajandi algusest pärinev Fatehpur Sikri nimeline linn, mis jäeti veepuuduse tõttu maha peaaegu kohe pärast selle valmimist. Koht on välismaalastele üsna vähe teada ja peale mõne suure turistibussi sinna paljud ei reisi. Linna kõrval asuv Jama Masjid (mošee) oli postkaardibisnessi väikemeestest ja isehakanud giididest küll sisse piiratud, aga muus osas oli seal suht rahulik ringi lonkida ja ligi 40 kraadise kuumuse eest võlvide alt varju otsida.

Ajaloolist linna ümbritses ka väga mõnus tänapäevane toiduturg. Sõime tänaval samosasid ja jõime sellele piirkonnale omaselt miniatuursetest savikausikestest magusat masala teed, millest olin kogu Indias oleku vältel totaalses sõltuvuses. Tore uus avastus oli veel ka gulab jamuni nimeline magustoit, mis meenutab siirupi sisse uputatud kohupiimapalli. Toitude osas veendusin mõne erandiga aga taaskord, et lääne restoranide India toit on valdavalt parem, kui see Indias on, jättes sellest üldistusest kõrvale ehk mõned turistikesksed rannapiirkonnad lõunas. Vaieldamatult kõige maitsvam toit Indias näib olevat tehtud tänavatel. Millegipärast on isu selle vastu mul aga mõneks ajaks nüüd kadunud.

Delhi belly

Viimased paar päeva veetsin Delhis ja kuna ma mingil põhjusel eeldasin, et pigem mulle see linn ei meeldi, olin kokkuvõttes positiivselt üllatunud. Esiteks sai väga suure osa linnast ära näha lihtsalt ringi jalutades ja peamine turisti majutuskohti hõlmav piirkond Paharganj on ainult 5 minuti tee kaugusel rongijaamast, mis on reisijale väga mugav. Ühtlasi asub Delhi uhiuus ja moodne metroo samuti seal samas ning lisaks saab sellega kiiresti, lihtsalt ja väga soodsalt ka lennujaama sõita.

Mulle meeldis Delhis söögikohtade rohkus ja valikuvõimalus. Ent väikese pettumuse valmistasid mulle sealsed turud, mida ma ühe päeva jooksul üsna põhjalikult läbi kammisin. Esines üksikuid vanakraamikohti, kus leidus tõelisi pärle, millest suurt osa oleks isegi koju tassida tahtnud, ent käsitöö ja ehted tundusid kallimad kui Nepaalis ja mitte sugugi parema kvaliteediga. Nt siidisalle ma Delhist ei ostaks, pigem jätaksin selle nendesse India piirkondadesse, kus seda koha peal kootakse (nagu nt Varanasi).

Ka Old Delhi ei olnud sellega võrreldes, mida ma juba näinud olin, nii räpane ja raskesti talutav. Olin paari varem kuuldud kirjelduse põhjal valmistunud “millekski kohutavaks”. Kuigi nagu paljudes teistest India suurlinnades, torkab just sellistest kohtades silma see drastiline lõhe ühiskonna eri kihtide vahel. Delhis oli lihtne märgata väga heal järjel elavaid hindusid nagu ka väga vähesega leppima pidavaid inimesi. Selline on lihtsalt sealne reaalsus.

Kuigi kurikuulus Delhi belly jäi mul saamata, olin viimasel päeval siiski kusagilt suutnud üles korjata kõhuviiruse, mis kogus üha võimsamaid tuure ning saatis mind truult Delhi lennujaamast Tallinnani ja sealt taaskord haiglasse. Paar päeva hiljem olin sellestki haigusest taastunud, olles 4 kilo kergem ja oluliselt õnnelikum, kui reisile minnes. Seda ainuüksi sellepärast, et terve olemine on tõeline privileeg ja mõnikord vajab keha sellist drastilist restarti, et seda piisavalt väärtustada. Ja lõpuks, mis ei tapa, teeb vist tõesti ainult tugevamaks.

Ei jäta ükskõikseks

India lajatab vastu vahtimist ja niidab kas otseses või kaudses mõttes igaühe jalust, ent ometi ei oska ma olla muud, kui lummatud. Misiganes tundeid India kelleski tekitab, üksõikseks ei jäta ta kindlasti kedagi. See riik on kohati nii intensiivne, nii pööraselt väsitav, nii tüütu, nii uskumatu, must, haige, kurb ja julm, ent mingil kummalisel kombel aitab see kaos mõtteid korrastada. Ehk sellepärast, et ainult läbi nii äärmusliku kontrasti nägemise ja läbielamise saab tekkida uus selgus ja uus algus.

Nii et midagi selles ütluses, et Indiasse minnakse ennast otsima, on tõesti õige. Ma arvan, et kui suuta seal vastu pidada, rahulikuks jääda, ennast kehtestada ja seda kõike sealjuures suisa nautida, ei ole enam palju kohti maailmas, kus hakkama ei saaks. Küll aga võib juhtuda, et kusagil mujal ei ole siiski nii põnev.

Namaste, Nepal

Pärast terve ööpäeva väldanud lennureise ning üht unetut ööd Delhi lennujaama magamiskõlbmatutel metalltoolidel, jõudsin viimaks oma kauaoodatud sihtpunkti, Nepali. Kümnest maailma kõrgeimast mäest, asuvad kaheksa just nimelt siin, sealhulgas tippude tipp Sagarmatha ehk Mt Everest. Kuuldused endise kuningriigi looduse imest olid mu uudishimu juba ammu võitnud, kui eelmisel aastal tärganud huvi ja aukartus kõrgmägede vastu seda ainult võimendas. Nüüd olin ma siis kohal. Namaste!

Võideldes unega ületasin ootamatult libedalt kõik Kathmandu tagasihoidliku lennujaama viisajärjekorrad ja kontrollpunktid, samaaegselt paari teise reisijaga tutvudes ja infot vahetades. Järgmisel hetkel olin eneselegi märkamatult ühele neist juba raha laenanud ja mõni aeg hiljem nendega ühes taksos linna poole sõitmas. Mul ei tulnud seda kahetseda. Kathmandu kujunes heaks mälestuseks paljuski just ühe malbe, meelerahu kiirgava šveitslannast hipi ja ajutiselt Indias resideeruva iisraellasest DJ meeldiva seltskonna tõttu.

Hoolimata tolmust, saastatud õhust, jõe ääres vedelevatest prahihunnikutest ja mootorsõidukitest, mis pealinna kitsastel tänavatel jalakäijaid alla ajada ähvardavad, läks Kathmandu mulle südamesse. Kõndisin ringi, lubades oma meeltel taasavastada Aasia lõhnu, maitseid ja helisid. Uurisin tänavamelu väljaspool turistide poolt hõivatud Thameli ja heitsin pilgu Durbar Square’i kuulsatele templitele. Õhtul peletasime viirukitega hotellitoast kopituse haisu ja trotsisime küünla paistel juttu puhudes pidevaid elektrikatkestusi. Kuulates teiste lugusid, võib mõndagi enda kohta õppida.

Edasi viis tee mind ca 6 tunni bussisõidu kaugusele Pokharasse. Tegemist on linnaga, mis on ilmselt üks turistisõbralikumaid Nepalis ja omamoodi hea lõõgastumiskoht enne või pärast karmimaid ilmastiku- ning elutingimusi mägedes. Head toidukohad igale maitsele, baarid, massaažiärid ning poekesed, mis pakuvad käsitööd, liba North Face’i matkatarbeid ja muud nänni, seisavad rivis piki järve äärt ja ootavad pikisilmi, millal sa neisse vaid sisse astud. Kuigi linnana on Pokhara palju rahulikum ja meeldivam ka väljaspool turistipiirkonda, tundsin millegipärast Kathmandust puudust.

Kahjuks jäi mul Pokhara muljetavaldav vaade mägedele järve taustal nägemata, kuna sellel aastaajal on madalamatel kõrgustel taevas hägune ja lumiste tippude nagu ka sinise taeva ja päikesepaiste nautimiseks ei jää muud üle, kui ise kõrgemale ronida. Kuna Annapurna piirkonda peetakse üheks ilusamaks matkamiskohaks maailmas, siis olin selle mõttega Pokharasse juba tulnudki, et oma silmaga näha elu Nepali mägedes. Aeg seadis aga omad piirangud ja nii otsustasin pikema matka asemel ca 10 päevase Annapurna baaslaagri (ABC) raja kasuks, mis viib otse mägede südamesse ca 4130 meetri kõrgusele.

Kuna ma plaanisin matka ette võtta ilma giidi ja pakikandjata, ent päris üksipäini mägedesse minna ei tahtnud, kulutasin mõned tunnid, et leida endale reisikaaslased, kel sama trajektoor. Juhuslikult kohtusingi kahe saksa tüdrukuga, kes soovisid minu väljavalitud raja pisut suurema ringiga ette võtta, et näha ka Annapurna mägede 6-8 km lumiste tippude panoraami. Nii asusimegi kolmekesi koos nende pakikandjast jalkafänni Bishnuga teele.

Kuigi rada oli minu jaoks algusest lõpuni raske ja seda eriti tänu oma suurele selga soonivale kotile ja kaamerale, jõudsin pärast neljandat päeva siiski arusaamisele, et hoolimata toredatest kaaslastest suudan pisut kiiremini kõndida ja päevas pikemaid vahemaid läbida. Nii haakisin end kahe taanlase ja nende suurepärase giidi sappa. Paar päeva hiljem läksin omapäi edasi ning lõpetasin matka oodatust sootuks kaks päeva varem. Teel oli piisavalt palju külasid, teisi reisijaid ning kohalikke inimesi, et mitte ära eksida või üksi olemise ees hirmu tunda.

Seda 8 päeva Himaalajates lühidalt kokku võtta ei ole lihtne. Kui, siis ainult mõne ülivõrdelise kõikehõlmava omadussõnaga, ent selgelt jääks sellestki katsest liiga väheseks, et anda edasi, mida nägin ja kogesin seal kaugel Nepali mägedes. Nii jääb see lugu mõneks järgmiseks korraks. Seda enam, et elekter on taaskord läinud ja väljas möllava äikese ning naabermaja generaatori mürina taustal ei ole siin taskulambi valgusel omi mõtteidki kuulda.

Tagasi Indiasse

2006. aasta alguses veetsin kuu aega Indias. See oli mu esimene seljakotireis ja üldse esimene reis väljapoole Euroopat. Ja kuigi see riik tekitas minus vastakaid tundeid, sai just sellest korrast alguse reisikihk, mille ammendumise osas ilmselt niipea veel ohtu ei teki.

Erksate värvide, teravate lõhnade, kakofooniliste helide ja unustamatute maitseelamustega, uskumatu ning absurdi piiril laveeriv India jättis minus oma jälje. Edaspidi lootsin igast järgmisest kohast kasvõi killukest Indiat leida. Ent päris nii pööraseks, kaootiliseks ja kummastavalt kaasakiskuvaks ei ole õigupoolest ükski teine riik osutunud.

Nüüd, 6 aastat hiljem, on aeg tagasi minna. Kuid enne veel, kui võin end Põhja-India kaosest avastada, ootab ees paar nädalat vaikust ja rahu Nepaali mägedes. Nagu ikka on elu aga täis ootamatusi ja nii ka nüüd, kui viimasel hetkel selgus, et sel korral tuleb reis hoopis omapäi ette võtta.

Enne starti veel mõned filmile jäädvustatud fotod eelmisest korrast Indias.