There’s something about Laos

Approximately 2 and a half years ago I spent a few weeks in Laos trekking in the villages of the Northern part of the country, then flying from the sleepy Vientiane to the sizzling hot Ho Chi Minh City and continuing my way up to the Sa Pa area in Vietnam. Somehow I never came to publish the photos I made from Laos and Vietnam, except the ones I took with the Holga camera. But better late than never, I like to think, so here is Laos in photos.

Laos was an interesting country in many aspects. Most surprisingly it was the one country about which travellers didn’t seem to agree upon. Some said they couldn’t wait to cross the border from the landlocked Laos to its more fascinating neighbours by the seaside, some were puzzled how anybody could not simply adore this country. There’s something about Laos which is really “same-same” as they like to wrap up more or less everything in Asia but still something completely different that is hard to pinpoint.

Laos is full of contrasts and I guess that your opinion about it really depends on where exactly you go there. The country as I had imagined it to be, I found in the North of Laos. Looking back I saw some pretty amazing villages there where the ethnic minorities still reside as they did hundreds of years ago, living in their bamboo huts and depending on slash and burn agriculture to get by in their everyday life. One can only hope that the road to China does not affect their way of life too soon, since otherwise it would inevitably leave a mark on their cultural identity.

The photos below bring back the memories of these particular moments captured. The market in the early morning. Cycling around near the Chinese border and ending up going to a funeral in a hmong village. Admiring the small hills and the caves they hid inside, the lush green landscapes with water buffalos lounging in the river, the endless watermelon fields and the pink sun setting in the smokey sky. The French baguettes and the monks in their orange robes. And all the people in the rural villages and travellers I came across. It was a good journey.

015

 

Minu esimene video

Üle pika aja jõudsin uuesti oma aasta esimesse poolde jäänud Kagu-Aasia reisi fotodeni. Alustuseks said fotod aga senisest natukene teistsugusema vormi ja nii sain valmis oma esimese kodukootud “video”. Veendusin taas, et pildistada on lihtne, pilte välja valida raske.

Kõige-kõigemad asjad

Raske uskuda, et alles paar nädalat tagasi olin ma maailma teises otsas, elades hoopis teist laadi reaalsuses. Hämmastav, kui lihtne on olnud uuesti oma ellu tervitada kõik need mugavused, millest olin mõneks ajaks loobunud ning mille olemasolu isegi unustanud, võtta garderoobist “Eesti elu” nimeline kostüüm, suruda see selga, valida sobivad rekvisiidid ja tuletada meelde oma osa.

Näiliselt olen tagasi, aga mõtetes siiski veel kaugel eemal. Pigem olen etenduse pealtvaataja kui näitleja minarollis. Kodus tundub elu veerevat nii nagu siis, kui lahkusin; suurt midagi ei ole muutunud. Ainult et minu enda jaoks on vahepeal kõik ümber paigutunud. Asjad, mis enne tundusid olulised, ei tundu enam üldse nii olulised ja rohkem kui eales varem elan ma hetkede nimel, mis tekitavad positiivseid võnkeid.

Aga et oma eelnevad Kagu-Aasia reisi teemalised postitused kuidagi kokku võtta, lisan kolleegi Martini näitel oma hinnangud kõige-kõigemate asjade osas Malaisias, Myanmaris, Tais, Laoses ja Vietnamis:

  • Kõige rohkem vau momente – pakkus Myanmar
  • Kõige parem toit – Tai toiduturgudel, Ho Chi Minh City tänavatel
  • Kõige paremad kohad matkamiseks – Põhja-Laoses ja Sapa piirkonnas Vietnamis
  • Kõige ilusamad rannad – ikkagi Tais (Indoneesias leidub samuti imeilusaid randu)
  • Kõige soodsamad riigid reisimiseks – Myanmaris ja Põhja-Laoses oli mu päevaeelarve ca 20 dollarit, mujal mõnevõrra rohkem
  • Kõige põnevam pildistada – igal pool Aasias on tõeline nauding pildistada, aga kõige põnevam oli see minu jaoks Myanmaris ja Põhja-Vietnamis
  • Kõige sõbralikumad inimesed – on Myanmaris (ja Kambodžas, kui võrrelda varasema reisiga)
  • Kõige lihtsam üksi reisimiseks – seljakotireisijate lemmikud on Tai ja Malaisia, seal on kergem ja mugavam reisida ning võimatu end väga üksi tunda
  • Kõige meeldejäävamad fraasid – “hello, miss/ my friend/ sister”, “motorbike?”, “good price, just for you”, “how much you give?”, “where you come from?”, “where you go?”
  • Kõige rohkem reisivad rahvused – mina kohtasin kõige rohkem prantslasi, kanadalasi ja hollandlasi; teiste eestlastest backpackerite otsa ma kahjuks ei sattunud
  • Kõige rohkem veetsin aega – transpordivahendites, kolmest kuust vast nädala jagu jutti veetsin ma bussides, paatides, veoauto kastides, rongides jne
  • Kõige südamelähedasem – oli külastada külasid mägedes; see, kuidas need inimesed elavad, liigutab mind sügavalt
  • Kõige raskem reisil olles – on olla haige ja saada halbu uudiseid kodust
  • Kõige tüütumad müratekitajad – mootorrattad, kuked ja kohalik muusika bussides
  • Kõige suurem eneseületus – sukeldumiskursuse läbimine
  • Kõige rohkem jään ma taga igatsema – vürtse, värskeid puuviljamahlasid, džunglihääli, Aasia lõhnu, päikest, sooja merevett ja tunnet, et aega on küll ja küll ja küll…
Siin on esimesed fotod viimasest reisist. Need on tehtud Holga laifilmkaameraga. Lisan aegamööda üles ka valiku oma ülejäänud 6000 fotost, aga sellega läheb pisut aega.

034

Same same… but different

Mõned päevad tagasi jõudsin Vietnami. Lendasin Laose pealinnast Vientiane’ist Ho Chi Minh City’sse (Saigoni), selle asemel, et võtta ette 24 tunnine bussisõit Hanoisse. Plaanid muutuvad, eriti, kui reisides haigeks jääd.

Ho Chi Minhis sai mu esimeseks ülesandeks haigla üles otsida ja vajalikud rohud saada. „Vietnami parim haigla“ ei sisendanud mulle küll erilist kindlustunnet. Ütleme nii, et millegi väga tõsisega siia küll ei tahaks sattuda. 3 tundi hiljem pandi diagnoos ja määrati 7 päevaks antibiootikumiravi. Jepiii…

Paari sõnaga Laosest, enne kui asjad ununema hakkavad. Laos oli kokkuvõttes nagu Aasia inimesed ikka armastavad öelda – „same same but different“. Ühest küljest oli palju sarnasusi teiste Kagu-Aasia riikidega, kuid teisest küljest oli Laosel mingi täiesti oma nõks juures.

0L1_MRS0050

Laoses kulgeb elu omas tempos. Kiiret ei ole kuhugi, aega on. Reisimine on vaevaline, kuna teed on valdavalt kehvad ja käänulised ning bussid teevad vahepeatusi, et kiire hooldusremont läbida. Teinekord ei aita see ka ja niigi juba pilgeni täis koorem koos reisijatega pressitakse jõuga järgmise mööduva bussi peale.

Olin Laose kohta enne kohale jõudmist vastakaid arvamusi kuulnud. Kohtasin inimesi, kes ütlesid, et nad ei jõudnud ära oodata, mil nad minema saavad ja teised jälle imestasid, kuidas saab Laos kellelegi mitte meeldida. Mulle tundub, et nii erinevad emotsioonid on tingitud sellest, kuhu kanti sa Laoses reisid.

Selle põhjal, mida mina kahe nädala jooksul nägin, võin öelda, et Laose põhjapoolsed alad on täiesti omaette maailm turisti põhitrajektoorile jäävatest Luang Prabangist, Vang Viengist ja Vientiane’ist. Kui nendes kolmes suuremas linnas on kõik falangi-mugavused ja elu kordades kallim, siis põhja satuvad vaid üksikud turistid, pangaautomaate on loetud arv, internet on kohati sama aeglane kui Myanmaris ja elektrit jagub mõnel pool vaid õhtuks.

Kõige enam meeldis mulle põhjas Muang Ngoi Neua, kuhu siirdusin pärast Nong Khiaw’d. Armas väike küla Nam Ou jõe kaldal, aja mahavõtmise ja hingetõmbamise koht. Ümberkaudses piirkonnas on imeilus loodus, kaljud ja koopad, riisipõllud ja lopsakas džungel ning külad, kuhu saab iseseisvalt matkata ja soovi korral ka ööbima jääda. Mina matkasin oma sealsete reisikaaslastega mitu päeva ringi. 6 tunnine paadireis sealt Luang Prabangi oli ka tõepoolest nii maaliline nagu Lonely Planet lubas.

0L1_MRS0013

Pärast natukene lihtsamaid tingimusi on meeldiv jõuda prantslaslikult stiilsesse Luang Prabangi, nautida head toitu, külastada templeid ja imetleda hmongide käsitööoskusi õhtusel turul. Filigraanse mustriga tikandid, hõbeehted ja siidisallid… Ma ei suutnud vastu panna ja lahkusin linnast mõnevõrra raskema kotiga. Kui ma Vietnami viisat ei oleks pidanud ajama, oleksin kolme päeva asemel kaheks päevaks jäänud, sellest oleks vahelduse saamiseks täiesti piisanud.

Vang Vieng oli üllatavalt rahulik. Ma kartsin midagi Bangkoki Khao San Rd-likku, aga tegelikult kulges ka siin kõik sama uimaselt nagu igal pool mujal Laoses, kuigi noorte ja lõbujanuliste reisijate ülekaal oli märgatav. Et ma tubingust haigestumise tõttu loobuma pidin, jäid paraku kurikuulsad vee peal hulpivad baarid ja jommis inimesed nägemata. Võibolla oli see ka parem, kuigi kõik räägivad, et see on väga lõbus. Istusin niisama jõe kaldal ja jalutasin ümberkaudsetel põldudel, mida palistasid suured lubjakivist kaljumürakad.

Isegi pealinnas Vientiane’is ei olnud kellelgi kuhugi kiiret. Erinevalt teistest Aasia riikidest ei ole Laoses lämbeid, reostatud õhuga, ülerahvastatud suurlinnu, kus elu keeb. Nagu nt Ho Chi Minh, mis heas mõttes lausa säriseb. Ma ei ole kusagil maailmas tänavatel nii palju mootorrattaid korraga sõitmas näinud – neid ei ole sadu, vaid tuhandeid!

Kui Laosesse minna, siis parem kohe, sest aastate pärast ei ole kindlasti tegemist huvitavama riigiga kui praegu. Paraku kaob arenguga ka suur osa autentsusest. Ja võibolla ei ole Laose suhtes õiglane sinna nii lühikeseks ajaks minna, sest nende kõige erilisemate kohtadeni jõudmine võtab aega. Praegu tundub Laos olevat rohkem läbisõiduriik teel Taisse, Kambodžasse või Vietnami ja paljudes linnades kohtab reklaamloosungeid “stay another day”.

Mõned märksõnad Laosest

Toit:

Mulle väga meeldis sticky rice, mida tehakse punutud korvides ja hoitakse Laosele iseloomulikes kaanega topsides. Päeva pani käima Laose kohvi (ehk kohvi kondenspiimaga), mis oli parim Udomxai bussijaama putkas. Tõelist kiusatust pakuvad värsked ja krõbedad baguette’id, midagi Prantsuse aegadest. Mida lähemal suurematele linnadele, seda paremaks baguette’id lähevad. Luang Prabangis oli kohvikukeste kõrval ka hea ööturg.

Raha:

Põhjas kulus mul sama palju raha nagu Myanmaris ehk ca 20 dollarit päevas. Suuremates linnades läks oluliselt rohkem. Rahaühik on kip (1 dollar = ca 8300 kip) ja põhiliselt käib arveldamine kippides, aga saab maksta ka dollarites ja Tai bahtides.

Loodus:

Laose loodus on palju rohelisem, lopsakam ja mitmekesisem, kui mujal ümberkaudsetes riikides kuival perioodil. Ja eriti rõõmustav on, et Laos on puhas. Jõed ja metsaalused ei ole prahti täis. Ainus asi, mida ehk arvestada tasub on see, et praegusel aastaajal on kogu põhjapoolne ala, sh Luang Prabang suitsuvine sees, nii et päikest ei ole näha. See on tingitud sellest, et mägihõimud põletavad metsi ja põlde, et vihmahooajal need üles harida. Kogu looduse ilu ei pääse selle udu sees nii hästi esile, rääkimata kehvast õhust, mida hingata tuleb.

Inimesed:

Inimesed on üks põhjus, miks Laos on teistsugune. Nad on sõbralikud, kuigi võibolla ehk natukene reserveeritumad, kui Kambodžas või Myanmaris, aga lõbujanulisemad. Nad armastavad nalja teha ja naerda ning naudivad meelelahutust. Eks nad mõnikord ikka proovivad nahka üle kõrvade tõmmata, aga teinekord ajavad nad oma nahaalsusega ennast ka naerma ja pärast mõningast tingimist läheb ka hind kordades väiksemaks.

Tähelepanu:

Nagu Kambodža, nii on ka Laos süütu kõrvalseisjana kannatanud Vietnami sõja tagajärjel. USA pommitas 9 aastat Laost ettekäändel vietkonge tabada. Selle tulemusel on riigi idapoolsed alad täis lõhkemata pomme ja käidud rajast ei soovitata eriti kõrvale kalduda. Nägin ka ise demineerijaid põldudele minemas…

Laose sarm hakkab mõjuma pikapeale, nagu ka kõik muu selles riigis. Minule Laos meeldis. Samas ei suutnud see riik mind ka eriti raputada. Millegipärast ootasin midagi ehedamat, teravamat ja hoopis teistsugusemat Taist. Aga oli ikkagi, noh… sama, kuigi erinev.

Arbuusid ja lao-lao

Otsustasin veel mõned päevad enne Laose piiri ületamist Põhja-Tais veeta. Siirdusin linna nimega Tha Ton, kus ei olnud suurt midagi peale hakata. Järgmisel päeval viis tibukollane pick-up mind Mae Salongi Myanmari piiri lähedal.

Mae Salongist võtsin võrri, et omapäi mööda külasid ringi sõita ning kokkuvõttes kujunes see minu jaoks üheks lahedamaks kogemuseks Tais. Põristasin mööda kurvilist kruusateed, üle mägede ja orgude, läbi metsa ja teepuupõldude. Nii hea oli lihtsalt sõita. Suunurgad olid terveks päevaks ülespoole kleebitud. Tai põhjapoolsetel piirkondadel on palju rohkem pakkuda, kui oleksin arvanud.

Piiriületus Chiang Khongist Huay Xaisse Laoses läks ladusalt. 30 dollarit ja viisa kuuks ajaks kätte. Edasi sõitsin Luang Nam Thasse ja sealt mikrobussiga peaaegu Hiina piiril asuvasse unisesse väikelinna nimega Muang Sing, mille ümberkaudsetel aladel on suur kontsentratsioon erinevaid hõime ja lihtsalt ilus loodus. Ühtlasi pidavat Muang Sing olema parim koht keskkonnasõbralikuks matkamiseks Laoses.

Väntasin rattaga ringi ja sattusin hmongi hõimukülla. Inimesed olid koondunud ühe suurema hüti ümber ja kutsusid mind lahkelt sisse. Keset hämarat tuba oli mees tohutu bambusest pasunaga (mis meenutas ülesehituselt orelit) ja teine mees suure trummiga. Inimesed istusid, jutustasid ja naersid, lapsed jooksid ringi valgete peapaeltega ja laest rippus alla hunnik isesuuruseid paberist ornamente. Ainult ühes nurgas laulis üks naine kurvalt oma laulu ja alles siis taipasin, et viibin matusel.

0_MRS03450_MRS0387

Hetkel on Laoses arbuusihooaeg ja põllud on silmapiirini rohelisi nööpe täis. Külades tuuakse esimese asjana lauale arbuus (teise asjana kohalik viski ehk lao-lao). Arbuusid laaditakse tee äärde hunnikutesse ja siis ilmuvad kohale suured Hiina veoautod, mis arbuusid oma turule veavad. Vihmahooajal saavad arbuusipõldudest riisipõllud. Arbuusidega konkureerivad oma 4-5 meetri kõrgused suhkruroopõllud ja kummipuud, mis pidavat olema ka Laose olulisemad ekspordiartiklid.

Iga küla Muang Singis on millelegi spetsialiseerunud. Üks kudumisele, teine tikkimisele, kolmas riisinuudlite tegemisele, neljas viskile. Käisin paaris „viskivabrikus“, mis kujutasid endast umbes 3 m2 suurust kuuri, kuhu oli paigutatud potid kääritatud riisi ja maisiga ning tulease pottidega, millest kuum lao-lao pudelisse tilkus. Näib, et lao-laol on oluline koht kohalike elus ja paarist kõmakast ning heast meelelahutusest ei ütle üksi endast lugupidav Lao mees ära. Ainuüksi Muang Singis, mis pealtnäha 21-ks välja suri, oli mitu „ööklubi“ ja karaokebaar.

See piirkond on kahtlemata ilus. Loodus on Laoses silmnähtavalt lopsakam ja rohelisem kui naaberriikide mägedes. Teisest küljest ei ole praegu parim aeg seda kõike nautida, kuna külaelanikud valmistuvad vihmaperioodiks põletades põllumaad ja kogu põhjapoolne piirkond nii Tais kui ka Laoses on mattunud suitsuvine sisse. Kui ei näeks põletatud metsi, märkaks tuhahelbeid õhus lendlemas ega tunneks kerget suitsu, võiks arvata, et siin on pidev udu. Päike tõuseb ja loojub iga päev oranži ringina hallis taevas ning siis asendab teda samavärvi kuu ilma ühegi täheta. Mitte just eriti keskkonnasõbralik…

Praeguseks olen jõudnud mõnevõrra ida poole, ühe kõrge sillaga linnakesse nimega Nong Khiaw. Kogu see kant on õnnistatud kõrgete lubjakivikaljudega ja koos maalilise Nam Ou jõega on nad minus tekitanud vastupandamatu soovi veel paariks päevaks siiakanti jääda. Plaan on paadiga tunnikese võrra edasi sõita, peatuda mõneks ajaks Muang Ngoi Neuas ning võtta seejärel ette jõeretk Luang Prabangi.