Minu esimene video

Üle pika aja jõudsin uuesti oma aasta esimesse poolde jäänud Kagu-Aasia reisi fotodeni. Alustuseks said fotod aga senisest natukene teistsugusema vormi ja nii sain valmis oma esimese kodukootud “video”. Veendusin taas, et pildistada on lihtne, pilte välja valida raske.

Kõige-kõigemad asjad

Raske uskuda, et alles paar nädalat tagasi olin ma maailma teises otsas, elades hoopis teist laadi reaalsuses. Hämmastav, kui lihtne on olnud uuesti oma ellu tervitada kõik need mugavused, millest olin mõneks ajaks loobunud ning mille olemasolu isegi unustanud, võtta garderoobist “Eesti elu” nimeline kostüüm, suruda see selga, valida sobivad rekvisiidid ja tuletada meelde oma osa.

Näiliselt olen tagasi, aga mõtetes siiski veel kaugel eemal. Pigem olen etenduse pealtvaataja kui näitleja minarollis. Kodus tundub elu veerevat nii nagu siis, kui lahkusin; suurt midagi ei ole muutunud. Ainult et minu enda jaoks on vahepeal kõik ümber paigutunud. Asjad, mis enne tundusid olulised, ei tundu enam üldse nii olulised ja rohkem kui eales varem elan ma hetkede nimel, mis tekitavad positiivseid võnkeid.

Aga et oma eelnevad Kagu-Aasia reisi teemalised postitused kuidagi kokku võtta, lisan kolleegi Martini näitel oma hinnangud kõige-kõigemate asjade osas Malaisias, Myanmaris, Tais, Laoses ja Vietnamis:

  • Kõige rohkem vau momente – pakkus Myanmar
  • Kõige parem toit – Tai toiduturgudel, Ho Chi Minh City tänavatel
  • Kõige paremad kohad matkamiseks – Põhja-Laoses ja Sapa piirkonnas Vietnamis
  • Kõige ilusamad rannad – ikkagi Tais (Indoneesias leidub samuti imeilusaid randu)
  • Kõige soodsamad riigid reisimiseks – Myanmaris ja Põhja-Laoses oli mu päevaeelarve ca 20 dollarit, mujal mõnevõrra rohkem
  • Kõige põnevam pildistada – igal pool Aasias on tõeline nauding pildistada, aga kõige põnevam oli see minu jaoks Myanmaris ja Põhja-Vietnamis
  • Kõige sõbralikumad inimesed – on Myanmaris (ja Kambodžas, kui võrrelda varasema reisiga)
  • Kõige lihtsam üksi reisimiseks – seljakotireisijate lemmikud on Tai ja Malaisia, seal on kergem ja mugavam reisida ning võimatu end väga üksi tunda
  • Kõige meeldejäävamad fraasid – “hello, miss/ my friend/ sister”, “motorbike?”, “good price, just for you”, “how much you give?”, “where you come from?”, “where you go?”
  • Kõige rohkem reisivad rahvused – mina kohtasin kõige rohkem prantslasi, kanadalasi ja hollandlasi; teiste eestlastest backpackerite otsa ma kahjuks ei sattunud
  • Kõige rohkem veetsin aega – transpordivahendites, kolmest kuust vast nädala jagu jutti veetsin ma bussides, paatides, veoauto kastides, rongides jne
  • Kõige südamelähedasem – oli külastada külasid mägedes; see, kuidas need inimesed elavad, liigutab mind sügavalt
  • Kõige raskem reisil olles – on olla haige ja saada halbu uudiseid kodust
  • Kõige tüütumad müratekitajad – mootorrattad, kuked ja kohalik muusika bussides
  • Kõige suurem eneseületus – sukeldumiskursuse läbimine
  • Kõige rohkem jään ma taga igatsema – vürtse, värskeid puuviljamahlasid, džunglihääli, Aasia lõhnu, päikest, sooja merevett ja tunnet, et aega on küll ja küll ja küll…
Siin on esimesed fotod viimasest reisist. Need on tehtud Holga laifilmkaameraga. Lisan aegamööda üles ka valiku oma ülejäänud 6000 fotost, aga sellega läheb pisut aega.

034

Myanmari fotod

Myanmar/ Birma on üks põnevamaid riike, kus ma reisinud olen. Kontrast teiste Aasia riikidega on märkimisväärne. Mehed jalgade ümber mässitud pikkades rätikutes beetlipähklit närimas, naised omanäoliste thanakhapuu pulbri maalingutega, robustsed bussid, taksod, mille põhi on nii kulunud, et võid jalgade all teed märgata, koloniaalstiilis majad, kuldsed stuupad eesotsas võimsa Shwedagon Payaga, mungad oma punastes rüüdes… selline on Myanmar fotodel. Lihtne, ehe, soe ja sõbralik, ränk ja hingepaitav.

0M4_MRS0349

Kas Myanmari tasub reisida?

Kui ma Myanmari teele asusin ei teadnud ma väga palju sellest, kui lihtne või keeruline selles riigis reisida on. Kuulsin erinevaid hinnanguid ega teadnud, mida oodata. Järgneb lühikokkuvõte kuuldust-nähtust. Ehk on see abiks, kui keegi Myanmari oma reisisihtkohaks peaks valima. Loomulikult soovitan soojalt oma silmaga ära näha.

0M10_MRS0028

Giidiga või omapäi?

Mitmed inimesed soovitasid mul eelnevalt mõni kohalik giid leida, kes minuga käe kõrval läbi riigi reisiks. Ausalt öeldes ei viitsinud selle peale väga mõelda ja kui kohale jõudsin, veendusin, et selleks puudub ka igasugune vajadus.

Tõsi, Myanmaris on rohkem üle keskea “paketituriste” kui seljakotireisijaid, aga kui just riigi raskemini ligipääsetavatesse äärealadesse ei lähe, saab iga natukenegi reisinud inimene vast hakkama. Võõrastemaju on piisavalt ja üldjuhul aitavad nad meelsasti ka pileteid organiseerida. Giid on küll kahtlemata abiks matkamisel või küladesse reisimisel.

Raha

Ametlikuks rahaks on kyat (hääldatakse “tšat”) ja 1 dollar = ca 1000 kyati. Hotellitoa või giiditeenuse eest arveldatakse aga nt dollarites, nii et reisides peaksid mõlemad valuutad käepärast olema.

Parima kursi saab 100 dollariliste eest Yangonis. Ära vaheta raha lennujaamas, sest tulud lähevad otse valitsuse taskusse. Maksa takso eest linna dollarites ja vaheta raha turul või tänaval. Mõned reisijad rääkisid, et neid tõmmati tänaval ninapidi ja see ei ole tõesti kuigi raske, kui pead 100 000 kokku lugema :) Ei tasu enne raha üle anda, kui oled paki tuhandelisi üle lugenud.

Muide, dollarid peavad olema uued, sirged ja puhtad. Kui nad seda ei ole, siis tee või tina, aga mitte keegi ei ole nõus su raha vahetama. Ja see oleks päris suur probleem, sest ATM ju ei ole. Mina kortsutasin oma uued dollarilised küll ära, aga leidsin, et ei ole sugugi võimatu neid vee ja kerge pressimisega jälle sirgeks siluda.

Võrreldes oma väljaminekuid nt Tais ja Malaisias, võib öelda, et Myanmaris kulus mul päevas keskmiselt kolmandiku võrra väiksem summa ehk natukene üle 20 dollari. Öömaja oli 4-10 dollarit, transport sõltuvalt distantsist 1000 kuni 15 000 kyati ja toidukord 500-3000 kyati.

Toit

Kahjuks ei ole toit säärane nauding nagu Tais või Malaisias ja, mis peamine, siin tasub olla tõesti ettevaatlik jää ja veega, mida kohalikud ilma igasuguse probleemita rüüpavad. Turisti kõht on selles osas kapriissem ja tõenäoliselt vaevab mingit sorti salapärane kõhu juhtum suuremat osa Myanmari reisijaid.

Minu suureks lemmikuks kujunes Myanmari tee (birma keeles “la pei”, rõhk “i’l) ehk tee kondenspiimaga. See meenutab natukene India chaid, ainult ilma vürtsideta. Roheline tee ehk kohalike keeli Hiina tee on termosega igal pool tasuta laual ja seda võib juua nii palju, kui süda lustib. Ühtlasi oskavad nad teha väga head laimi-ingveri mahla ja tänavatel pressitakse kõikjal suhkruroost magusat kosutavat vedelikku.

Parim toit, mida sõin oli nuudlisupp Yangoni tänavatel. Samuti nautisin siin-seal riigis head Hiina ja India toitu. Birmalased ise söövad aga peamiselt riisi erinevate rasvaste juurviljasoustidega. Huvitav leid mägedes oli “märg tee” ehk roheline tee, mis segatakse pähklite ja maitseainetega kokku ja maitseb täitsa hästi.

Hommikusöögiks tehakse mitmel pool suuri kurepesakesi meenutavaid pontsikuid ja tänaval pakutakse India samosa laadseid asju. Üldse meeldib birmalastele asju palju friteerida, mis pärast mõnda päeva tõenäoliselt vastu hakkab. Võõrastemajades on hommikusöök (pannkook, sai moosiga või omlett) tavaliselt hinna sees.

Kommunikatsioon

Keel oli üks keerulisemaid asju, kuigi õppisin oma 10 väljendit ikka selgeks. Inglise keelt kohalikud väga ei mõista ja ei tea, kas olen rooste läinud, aga ka kehakeel ei aidanud kohati sihile. Birma keeles on asjade inglisekeelne kirjapilt ja hääldus kapitaalselt erinevad ja ka siis, kui oled end õige häälduse osas eelnevalt kurssi viinud, ei saa keegi suure tõenäosega aru, mida sa ütled.

Eriti valmistas see probleeme transpordi osas. Niisiis kasutasin taktikat, et palusin mõnel kohalikul, kes inglise keelt rohkem valdas, mulle bussijaama, kohanimed, “palun kiiresti!” jms birma keeles paberile kirjutada ja näitasin seda siis juhile. See oli päris tõhus.

Muu kommunikatsiooniga on samuti nigel lugu. Mobiililevi ei ole ja paraku ei saanud sellepärast ka ühtegi Myanmaris oleku ajal saadetud sõnumit kätte. Küll aga leidub igal tänavanurgal varjualusega kirjutuslaud, mille peale on sätitud 2-3 lauatelefoni. See on siis telefoniputka. Helistad ja siis maksad laua taga igavlevale tütarlapsele.

Olin kuulnud, et turiste ei lasta riiki telefoni, suuremat sorti kaamera või laptopiga. See ei ole tõsi. Keegi ei tundnud mu asjade vastu huvi ega keelanud mul ka pildistada, kuigi valitsusasutusi ja mundris mehi ei tohiks jäädvustada. Internetti leidus ja pea igal pool osati ka kuidagi gmail tööle saada, aga üldjuhul oli see nii aeglane, et tasub kannatust varuda.

Transport

Pikemad otsad reisisin busside või pick-upiga, mis on selline tagant ja külgedelt avatud suuremat sorti “tordikarp”. Bussid on mõned mugavamad ja teised vähem mugavad, aga ajavad asja ära. Üldjuhul on kõik päeval lämbed ja öösel jääkülmad ja teed on mõnel pool päris kehvad.

Rongi-, laeva- ja osalt ka lennuliiklus on valitsuse organiseeritud, nii et kui ei soovi huntat toetada, tasub bussi eelistada. Samas ei ole seda alati võimalik vältida, sest igale poole bussiga ei saa. Need, kes rongi kasutasid, ütlesid üldjuhul, et see oli väga ebamugav. Alates sellest, et rong on aeglasem ja lõpetades lugudega hiirtest jm loomadest vagunis.

Aeg

Kohati oleksin oodanud, et Myanmar on isegi rohkem ajast maas, kui ta seda on. Suuremates linnades olid asfalteeritud tänavad, inglise ajast säilinud kõrgemad majad ning poodides leidus ka Hiina ja Tai importkaupa. Elu väljaspool Bagani ja Inle järve on muidugi hoopis teine tera, kuigi moodsaid mõjutusi leidub ka seal.

Selles mõttes on hea minna pigem nüüd kui hiljem, mõne aasta pärast. Kui Myanmarist saaks kunagi demokraatlik riik, siis võib ta inimeste heaolu kasvamise ja arenguga ilmselt paratamatult kaotada ka osa sellest, mille poolest ta praegu nii ehe ja eriline on.

Kuigi turiste on kokkuvõttes väga vähe, eriti märtsis (suurem osa turiste külastavad riiki detsembrist veebruarini), on mõnel pool näha juba seda, kuidas turistid kohta rikkuma on hakanud. Kui mujal tuntakse sinu vastu siirast huvi, siis Baganis on juba levinud mõtteviis, et turist on “kõndiv rahakott”.

Turvalisus

Kuigi riigis on võimul hunta ja elanikel ei ole vabadust mingeid asju öelda või teha, siis kummalisel kombel on Myanmar turisti jaoks väga turvaline riik. Olen kuulnud, et kui kohalik elanik midagi turistile teeks, tuleks talle sellest väga palju pahandust, kuna võim soovib riigist võimalikult head muljet jääta. Olgu öeldud, et seljakotireisijad huntale nii väga ei meeldi, kuna nad ei too endaga nii palju raha kaasa.

Birmalased on nii uskumatult lahked ja abivalmid, et on raske ette kujutada, et keegi sulle üldse midagi halba teha võiks soovida. Kui siis ainult piirkondades, kus hunta ei ole saanud etnilisi vähemusi oma kontrolli alla ja kuhu turist ilma eriloata minna ei saa.

Birmalased on läbi ja lõhki budistid, rahumeelsed ja pigem tagasihoidlikud. Suurem osa ajast vaatavad nad suu ammuli, kui neist möödud ja kasutavad võimalust sind peast jalatallani läbi uurida, kuna valgeid, eriti blonde, kohtab ju harva.

Seejärel taipavad nad järele hüüda vana hea “hällõu” ja “väärjukammfrom” ning oma armsal moel lause lõppu lisada “sister”. Maapiirkondades jooksid lapsed mul järel, ulatasid väikese õie ja pöördusid siis kilgatas oma kambajõmmide juurde tagasi. See iseloomustab omamoodi kogu sealset rahvast tegelikult.

Viimasel päeval Yangonis jalutasin mööda tänavaid. Mulle meeldis see linn millegipärast väga. Birma naised ja lapsed näod pulbrikrohvi all, hindud ja moslemid, mehed valgeks muundunud beetliputkade eest, särisevad pannid, turud, kogu see melu… Myanmarist jäi palju häid mälestusi. Olen kolmandat päeva Bangkokis ja siinne elu tundub lausa hullumeelselt kaootiline selle kõrval, mis vaid umbes tunni aja lennureisi kaugusel.

Lihtsad asjad

Mandalayst asusin inimesi ja pampe täis lahtise pick-upiga põhja poole teele. Pärast 3 tundi puupingil külg külje kõrval loksumist ja üht purunenud kummi jõudsime linna nimega Pyin U Lwin, kus liikusid ringi mundris kadetid, naised maasikakorvidega ja sajanditetagusest ajast pärinevad kirjuks võõbatud tõllad.

Edasi kauplesin end väiksemat sorti veoauto peale. Põristasime jõuetult mööda üles-alla looklevaid mägiteid ning möödusime ligi 100 meetri kõrgusest kaht mäge ühendavast Gokteiki raudteesillast. Õhtuks jõudsin Kyaukmesse, et seal piirkonnas ümberkaudsetesse mägiküladesse minna.

Järgmisel hommikul sõitsin giid Sai Sein Tuni mootorrattal Palaungi ja Shani küladesse. Tunnike kimamist liivast tolmavatel teedel ja natuke matkamist läbi metsa ning olimegi Loi Sari ja Long Lani külades, kus ma veetsin terve päeva külaelanikega suheldes, pildistades ja teed juues. Inimesed on ääretult sõbralikud. Iga natukese aja tagant kutsus keegi külla, võttis koldelt massiivse plekist teekannu ning pakkus rohelist teed ja suhkruroo maiust.

0M7_MRS0551

Mäe külgedele on ehitatud lugematu arv bambusmajasid. Mõned elamised on tiigipuust ja mõned katused kaetud plekiga. Elektrit jagub ainult paari majja ja vett tuleb tuua ühest suurest kaevust. Majades on 1-2 praktiliselt tühja bambusmattidega kaetud tuba, kus kogu perekond vanavanematest pisipõnnideni üheskoos resideeruvad. Keset tuba on tulease. Korstent ei ole ja suits pääseb välja katusesse jäetud avausest.

Külaelu kogu oma lihtsuses on võluv. Mudaloigus laisklevad emised, tibupojad ringi siblimas, lapsed mind uudishimulikult piidlemas, memmed oma päevatoimetusi tegemas või trepil tubakat popsutamas ja mehed aeg-ajalt lehmavankril möödumas, beetlipunased suud mulle vastu naeratamas.

Kuna nendesse piirkondadesse jõuab vähe turiste, on siin nähtu väga ehe. Selle asemel, et minult enda pildistamise eest raha küsida, eeldasid külanaised, et mina neilt fotode eest raha ootan. Neil oli hea meel, kui ma neid pildistasin ja veelgi parem meel, kui lubasin neile fotod saata. Inimestel seal puudub valehäbi oma elu suhtes ja ma usun, et kuigi see elu on kahtlemata ränk, on nad õnnelikud. Mina oma kaamera ja objektiiviga tundsin end kui tulnukas kuult, kohmaka valge olendina kusagilt tulevikust.

Järgmisel päeval sõitsin bussiga Hsipawsse ja käisin ka sealkandis külades, mis kokkuvõttes oli väga sarnane Kyaukme kandis nähtule. Mõlemad linnad on heas mõttes teistsugused. Kuidagi teise õhustikuga, justkui elavamad ja meeldivamad. Turiste on väga vähe, aga samas ei ole enam ka kõrghooaeg. Mõned seljakotireisijad teevad läbi füüsiliselt kurnava, aga maalilise matka Namshanist Hsipawsse. Teed on kehvas olukorras ja bussid käivad harva, nii et selleks tuleks aega varuda.

0M9_MRS0062

Hsipawst oli terve päeva ettevõtmine kahe bussiga Bagani sõita. Bagan nagu Inle järvgi on üks Myanmari tõmbenumbreid ja meelitab siia rohkem paketituriste. Bagan on muljetavaldav oma mastaapsuses, mitte niivõrd arhitektuuriliselt nagu Angkor. 42 km2 alale on 11.-12. sajandil ehitatud tuhandeid valdavalt punastest tellistest templeid, stupasid ja muid ehitisi, mis on täis erinevaid kuldseid ja värvilisi buddha kujusid ning seinamaalinguid. Ja kuna templeid on nii palju, võid neid nautida ka ihuüksinda.

Sõitsin jalgrattaga 6 paiku päikesetõusu vaatama. Ja see, mida ma nägin, oli võimas. Istusin templi otsas. Kõik oli vaikne, ainult linnud laulsid ja ümberringi oli kerge vine sees lugematu arv templitippe. Ja siis ilmus välja peaesineja, kes muutis lava roosa- ja kollasekirjuks ning pani ka kõige skeptilisema pealtvaataja heldima. Just selliste lihtsate asjade nägemine ja kogemine teeb reisimise minu jaoks nauditavaks. Ilus, ilus on maailm… Mõne tunni pärast seisab ees 15 tundi bussiga tagasi Yangoni ja sealt juba lend Bangkokki.

Full moon party Myanmari stiilis

Vahetult enne Mandalay bussi peale minekut tuli välja, et vahepeal oli mu seljakott võõrastemaja pakiruumist kaduma läinud. Selgus, et mingil arusaamatult kombel oli teine reisija või tema rikšajuht minu koti kaasa haaranud, ning et planeeritud põhjapoolse sihi asemel liikus mu armas punane kaaslane hoopis lõuna suunas.

Võõrastemaja perekond oli äärmiselt abivalmis. Kohe võeti ette telefonid ja asuti kontakte läbi helistama. Juba 10 minuti pärast suutis keegi kusagil tuvastada mu eksinud seljakoti ja selle bussi pealt maha tõsta. Seejärel avanes võimalus rolleriga sellele mööda auklikku teed teise linna järele loksuda. Hea on, et nii läks, sest kui kott oleks kaduma läinud, oleksin pidanud politseid teavitama ja sellest oleks kohalikele ilmselt rohkem jama tulnud kui mulle asjade kadumisest.

Mandalay. Kuidagi iseloomutu linn. Ka paljukiidetud vaade mäelt ja Mahamuni Paya ei jätnud mulle isiklikult väga suurt muljet. Mandalays peatutakse eesmärgiga sõita välja ümberkaudsetesse linnadesse ja seda tegin ka mina oma reisikaaslastega ühes neist Mazda nime kandvatest sinistest retrotaksodest, mida kogu linn täis on.

Ronisime treppi mööda Sagaingi mäe otsa, et laisalt mööda pagodat ringi jalutada, vaadet nautida ja anda munkadele võimalus inglise keelt harjutada. Põrutasime hobukaarikuga mööda Inwat, et näha 19. sajandist pärinevat tiigipuust kloostrit ja lõpetasime päeva jalutuskäiguga U Beini sillal Amarapuras, mida peetakse maailma pikimaks tiigipuust sillaks. Teiste pildistamise asemel osutusin hoopis ise tõmbenumbriks ja kohalikud mammid sättisid järjekorras mind oma lastega pildile.

0M6_MRS0147

Eile oli ilmselt üks kentsakamaid sünnipäevaõhtuid, mis mul eales olnud on. Lootuses leida Mandalayst ööelu, astusime sisse ühte inimtühja kohalikku „baari“. Tundus, et külmkappi ei ole aastaid avatud ja väikese 80ndate stiilis sinihelerohe jm vilkuva valgustusega meeleolukaks kujundatud lava peale paigutatud süntesaator oli seal rohkem moe kui asja pärast.

Sellegipoolest oli teenindajatest asjapulki, kes iga meie liigutust jälgisid umbes 6 ringis. Kuna muusikat ei olnud, panime soojenduseks mängima süntesaatori hüpnotiseerivalt mõjuva monotoonse taustaheli kuniks lavale toodi tõeline Myanmari disko.

Tellisime pudeli kohalikku rummi ja pidu võis alata. Noor pikajuukseline Myanmari daam ja tema veelgi noorem kolleeg tõid meieni oma kurbkaebliku repertuaari ja õhtu kulminatsiooniks oli südantsoojendavalt tümpsuv „happy birthday“. Keskööl anti märku, et me peaks lahkuma, kuna alanud on öörahu. Nii lõpetati pudel rummi pimeda linna hotelli katusel kitarrihelide ja täiskuu saatel.

0M4_MRS0547

Retk ajast tagasi

Peale üht magamata ööd bussis ning sellele järgnenud hektilist päeva ja poolikut ööd Bangkokis olin lõpuks teel Yangoni. Kuna Myanmar on üks neid riike, mida sinna reisinud inimesed üksmeelselt “elamuseks” nimetavad, hakkasin kahtlema, kas kahest nädalast ikka piisab ja lükkasin oma lennupileti tagasi Bangkoki naistepäevani edasi.

Kontrast teiste Aasia riikidega on märkimisväärne juba Myanmari endises pealinnas Yangonis. Mehed jalgade ümber mässitud pikkades rätikutes beetlipähklit närimas, naised omanäoliste thanakhapuu pulbri maalingutega, robustsed bussid, taksod, mille põhi on nii kulunud, et võid jalgade all teed märgata, koloniaalstiilis majad, kuldsed stuupad eesotsas võimsa Shwedagon Payaga, mungad oma punastes rüüdes…

Myanmar on huvitav segu Indiast ja ülejäänud Kagu-Aasia riikidest. Kui ma Yangoni kõrvaltänavatele ja turgudele sattusin, oleksin võinud vanduda, et olen tagasi Indias, kuigi Myanmar on siiski oluliselt puhtam ja vähem lärmakas. Sarnasused Indiaga ei ole aga üllatavad, sest olles osa Briti Impeeriumist toodi siia omal ajal suur hulk inimesi Indiast ja nendega ilmselt ka terve rida harjumusi.

Siin reisides ei saa mööda sellest, et riiki valitseb hunta, ja et siin kehtivad omad reeglid. Alla surutud rahvas, diktaatorlus ja propaganda, kõrged maksud, korruptsioon, piiratud info levik. Riigist välja reisimiseks või mobiiltelefoni kasutamiseks peaks olema väga rikas ka lääne standardite järgi. Riigi rikkalikest maavaradest (nagu kuld, muud vääriskivid või nafta) saadud tulud lähevad valitsuse taskusse ja inimesed maapiirkondades elavad edasi nagu sadu aastaid tagasi.

0M4_MRS0150

Suure venna pilku on tegelikult tunda ka turistina reisides. Riigi äärealades, kus ei ole saavutatud kontrolli etniliste vähemuste üle, on reisimine piiratud ja sinna saab vaid eriloa, kalli raha ja sisuliselt  hunta eskordiga. Levi ei ole. Internetti leidub, aga sageli ei saa kasutada nt gmaili või hotmaili või külastada teatud veebilehti, rääkimata sellest, et enamasti on see väga, väga aeglane ja pidevate elektrikatkestuste tõttu üsna ebastabiilne. Võõrastemajad panevad väga täpselt su andmed kirja ja kust sa tuled, kuhu lähed. Lihtsalt mingis külas kellegi juures ööbimine on keelatud.

Nii et turistina peaks mõistagi võimalikult vähe raha investeerima valitsusse ja rohkem toetama kohalikke elanikke. Seda tuleks arvestada nii transpordi, öömaja kui ka söögikoha valikul. Nt rongi ja laevaliiklust ning teatud siselende kontrollib hunta. Samal põhusel ei soovitata ka lennujaamas raha vahetada. Mina vahetasin raha turul, mis on omamoodi ettevõtmine, kuna 1 dollar on umbes 1000 kyati ja kuna üldjuhul antakse raha tuhandelistes kupüürides, siis võib ette kujutada, mitme sentimeetrise paki moodustab nt paarsada dollarit :) ATM ei ole, nii et siia reisides tuleks kaasa võtta puhtaid ja voltimata 100 dollarililisi rahatähti.

0M3_MRS0056

Yangonist sõitsin bussiga Kalawi. Erinevalt lubatud 15-17 tunnist võttis sõit aga üllataval kombel ainult 10 tundi aega. Ilmselt oli vahepeale uut teed tehtud. Kalaw on väike linnake, kuhu valdavalt tullakse selleks, et ümberkaudsetes külades matkata. Linna eredaim elamus oli minu jaoks hommikune turg. Ma jumaldan seda melu, mida sellistel turgudel kohtab. Teel tagasi oma võõrastemajja suutsin oma hajameelsuses aga kuuma tuha sisse astuda. Jalalaba tõmbus ähvardavalt punaseks ja naha pinnale tekkis paar villi, aga kohalikud olid äärmiselt abivalmid ja sel korral ei määritud mu jalale mitte hambapastat, vaid soolvett ja munavalget.

Ma ei tea, kas see oli muna või apteegist leitud kreemi teene, aga hommikuks oli jalg imekombel paranenud ja nii alustasin 3 päeva ning 58 km pikkust jalgsimatka üle Myanmari kuivetunud savitolmuste mägiradade umbes 1,5 km kõrgusel merepinnast. Retk ise oli ootamatult väsitav. Ilmselt oli see osalt ka jõudu koguva külmetuse teene, nii et kolmanda päeva pärastlõunaks Inle järve ääres asuvasse Nyaungshwe linna jõudsin juba üsna kõrge palavikuga.

Maastik, mida mööda me matkasime oli valdavalt kidur ja üskluine. Teel kohtasime naisi värvilistes pearättides bambusest rehad ja küla sepa poolt valmistatud kõplad õlal põllule suundumas ning lapsi ja vanainimesi suured korvid seljas meist naeratades möödumas. Mõnikord sõitsid mööda vankrid etteotsa rakendatud vesipühvlitega. Tegime peatusi mõnedes külades ning ühes neist veetsime ka esimese öö. Teisel ööl magasime mungakloostris. Päeval on palav, aga õhtuti läheb mägipiirkonnas väga külmaks ja kui tahta end tolmust puhtaks loputada, tuleb leppida kopsiku ja külma allikaveega.

0M4_MRS01250M4_MRS0241

Matka muutis huvitavaks meie giid Harri, kes rääkis palju huvitavat inimeste elust Myanmaris ja loodusest, mis meid ümbritses. Esimest korda nägin nt, et suur kollane kõrvits suudab kasvades puu otsa ronida nagu oleks keegi selle sinna nalja viluks riputanud. Samuti ei teadnud ma nt seda, et avokaadod kasvavad puu otsas. Aga infot jätkus veel tšillide, ingveri, sinepi jm maitsetaimede nagu ka agaavide ja lubjakivi teemal.

Ka Myanmari mägedes kasvatakse palju teed. Et valdavalt tehakse siin rohelist teed, siis lehed lihtsalt korjatakse, aurutatakse, purustatakse, et kibe maitse välja saada ning seejärel kuivatatakse. Tee on tavaliselt alati tasuta termosega laual, ükskõik, kuhu istud. Toidu osas ei ole paraku midagi väga positiivset öelda. Head toitu ei ole kuigi lihtne leida, küll on aga väga lihtne endale mõni kõhuhäda külge saada. Ka mina ei olnud erand, aga eks see käib reisimise juurde. Nii et kui ma Nyaungshwesse jõudsin otsustasin natukene rahulikumalt võtta ja enda terveks ravida. Tänaseks on antibiootikum mõjuma hakanud.

Eile sõitsin paadiga Inle järvel ringi. See on vist kõige turistirohkem piirkond kogu riigis, kuigi ometi on see midagi, mida ei tasu vahele jätta. Järv ise asub umbes 1 km kõrgusel merepinnast. Külad vaiadel meenutasid seda, mida nägin Kambodžas Tonlé Sapil. Kalurid oma paatidega hommikusel järvel ja mullamätaste abil vee peale konstrueeritud „ujuvad aiad“ on omamoodi maaliline vaatepilt. Siin tehakse ka lootoslilledest kangast, mis on umbes 7 korda hinnalisem kui siid ja näeb välja nagu kotiriie.

0M4_MRS0361

Märkamatult olen juba nädalakese koos ühe Soome tüdruku ja Hiina poisiga reisinud. Üsna juhuslikult sattus meil olema sarnane reisitrajektoor. Mõne tunni pärast suundub meie kolmik ööbussiga Mandalaysse (12 tundi), et paar päeva seal ümbruskonnas ringi vaadata. Vabariigi aastapäeva võtsin vastu rahvusvahelises seltskonnas paari kannu kuuma ja magusa Myanmari teega. Meie kõigi terviseks!