Minu esimene video

Üle pika aja jõudsin uuesti oma aasta esimesse poolde jäänud Kagu-Aasia reisi fotodeni. Alustuseks said fotod aga senisest natukene teistsugusema vormi ja nii sain valmis oma esimese kodukootud “video”. Veendusin taas, et pildistada on lihtne, pilte välja valida raske.

Kõige-kõigemad asjad

Raske uskuda, et alles paar nädalat tagasi olin ma maailma teises otsas, elades hoopis teist laadi reaalsuses. Hämmastav, kui lihtne on olnud uuesti oma ellu tervitada kõik need mugavused, millest olin mõneks ajaks loobunud ning mille olemasolu isegi unustanud, võtta garderoobist “Eesti elu” nimeline kostüüm, suruda see selga, valida sobivad rekvisiidid ja tuletada meelde oma osa.

Näiliselt olen tagasi, aga mõtetes siiski veel kaugel eemal. Pigem olen etenduse pealtvaataja kui näitleja minarollis. Kodus tundub elu veerevat nii nagu siis, kui lahkusin; suurt midagi ei ole muutunud. Ainult et minu enda jaoks on vahepeal kõik ümber paigutunud. Asjad, mis enne tundusid olulised, ei tundu enam üldse nii olulised ja rohkem kui eales varem elan ma hetkede nimel, mis tekitavad positiivseid võnkeid.

Aga et oma eelnevad Kagu-Aasia reisi teemalised postitused kuidagi kokku võtta, lisan kolleegi Martini näitel oma hinnangud kõige-kõigemate asjade osas Malaisias, Myanmaris, Tais, Laoses ja Vietnamis:

  • Kõige rohkem vau momente – pakkus Myanmar
  • Kõige parem toit – Tai toiduturgudel, Ho Chi Minh City tänavatel
  • Kõige paremad kohad matkamiseks – Põhja-Laoses ja Sapa piirkonnas Vietnamis
  • Kõige ilusamad rannad – ikkagi Tais (Indoneesias leidub samuti imeilusaid randu)
  • Kõige soodsamad riigid reisimiseks – Myanmaris ja Põhja-Laoses oli mu päevaeelarve ca 20 dollarit, mujal mõnevõrra rohkem
  • Kõige põnevam pildistada – igal pool Aasias on tõeline nauding pildistada, aga kõige põnevam oli see minu jaoks Myanmaris ja Põhja-Vietnamis
  • Kõige sõbralikumad inimesed – on Myanmaris (ja Kambodžas, kui võrrelda varasema reisiga)
  • Kõige lihtsam üksi reisimiseks – seljakotireisijate lemmikud on Tai ja Malaisia, seal on kergem ja mugavam reisida ning võimatu end väga üksi tunda
  • Kõige meeldejäävamad fraasid – “hello, miss/ my friend/ sister”, “motorbike?”, “good price, just for you”, “how much you give?”, “where you come from?”, “where you go?”
  • Kõige rohkem reisivad rahvused – mina kohtasin kõige rohkem prantslasi, kanadalasi ja hollandlasi; teiste eestlastest backpackerite otsa ma kahjuks ei sattunud
  • Kõige rohkem veetsin aega – transpordivahendites, kolmest kuust vast nädala jagu jutti veetsin ma bussides, paatides, veoauto kastides, rongides jne
  • Kõige südamelähedasem – oli külastada külasid mägedes; see, kuidas need inimesed elavad, liigutab mind sügavalt
  • Kõige raskem reisil olles – on olla haige ja saada halbu uudiseid kodust
  • Kõige tüütumad müratekitajad – mootorrattad, kuked ja kohalik muusika bussides
  • Kõige suurem eneseületus – sukeldumiskursuse läbimine
  • Kõige rohkem jään ma taga igatsema – vürtse, värskeid puuviljamahlasid, džunglihääli, Aasia lõhnu, päikest, sooja merevett ja tunnet, et aega on küll ja küll ja küll…
Siin on esimesed fotod viimasest reisist. Need on tehtud Holga laifilmkaameraga. Lisan aegamööda üles ka valiku oma ülejäänud 6000 fotost, aga sellega läheb pisut aega.

034

Pai nagu pai

Bangkok oli sama lämbe, saastunud ja ebasõbralik, nagu ma mäletasin. Olen sellele linnale korduvalt võimaluse andnud, aga siiani ei ole Bangkok veel mu poolehoidu võita suutnud. Turistihordid, kes millegipärast kõik Khao San Rd-ilt ostetud riietes ringi käivad. Silmnähtavalt stressis taksojuhid. Mahlamüüja, kes ei naerata sulle jooki üle andes. Võõrastemaja töötajad, kes juba trepile astudes sind tülpinud „no room“-iga eemale peletavad ja võtme eest tagatisraha küsivad. Ja kogu see läbu ja dekadents, mis õhtul nagu iseenesestmõistetavalt tänavatele imbub. Milline absurdne kontrast Myanmarile!

Paar päeva enne mu kohale jõudmist oli Tai oma viisanõuded tagasi muutnud ja lennujaamas tuli ainuüksi 2 nädala viisa eest taas 1000 bahti (ca 30 dollarit) letti laduda. Võtsin paar päeva korralike matkasaabaste leidmiseks, kaamera hoolduseks ja niisama olesklemiseks. Naistepäev möödus tšehhide seltskonnas, kes mind kimbu kärtsroosade nelkidega meeles pidasid.

Edasi sõitsin Sukhothaisse, Tai esimene pealinn ja „kuldajastu“ sümbol 13.-14. sajandist, mis asub umbes 450 km Bangkokist põhja poole. Kuigi märkimisväärselt tagasihoidlikum kui Angkor või Bagan, oli siiski huvitav jalgrattaga mööda watte sõita, et suurte buddha kujudega tõtt vaadata. Veider, kui erinev on budistlik arhitektuur eri riikides; juba buddha näod on hoopis isesugused. Mulle piisas 4 tunnist ja õhtuks jõudsin Chiang Maisse, ainult selleks, et järgmisel hommikul Paisse edasi põgeneda.

0T5_MRS0174

Pai tervitas mind nagu kauaoodatud sõpra. Unine Mae Nam Pai jõgi, bambushütid keset rohelisi aedasid, lillepõõsaid ja linnulaulu selle kallastel laiumas ning veelgi unisemad hipid ja backpackerid selles muretus kohas päevi ja nädalaid mööda veeretamas.

Linnake oma paari peatänavaga pakub lugematul hulgal kohti, kus süüa ja meelt lahutada. Soovid istuda suure lõkke ümber ja teistega juttu rääkida, kuulata elavat muusikat, kiikuda kusagil kohvikus ja midagi orgaanilist juua või siis end paaripäevasel matkal proovile panna? Mida iganes, kõik on lihtsalt ja mugavalt kättesaadav ning esteetiline nauding farangidele garanteeritud. Pai on sama nagu see, millele nimi eesti keeles viitab.

Mina tulin Paisse matkama. Kahjuks ei leidnud giidi, kes mind iseseisvalt küladesse oleks viinud, nii et pidin leppima kahepäevase organiseeritud matkaga. Kuigi mäed on sellel aastaajal külade slash and burn põlluharimise tõttu suitsuvine sees, oli maastik iseenesest väga kena. Matkasime 5-liikmelise grupina eestlasele ilmselt hetkel kujutletamatus kuumuses mööda kitsaid metsaradu, läbi bambusvõsade ja üle põldude, ujusime koses, käisime mingis koopas ning möödusime kareni ja lahu hõimuküladest.

Paisse tagasi jõudes premeerisin end ühe korraliku Tai massaažiga. Panin silmad kinni ja proovisin mitte karjuda.

Elevandisaar

5 päeva on möödunud justkui mõne hetkega. Paljud tulevad Andamani meres asuvale Koh Changile ehk “elevandisaarele” mõttega jääda paariks ööks, aga jäävad pikemaks. Mõned mitte ainult nädalateks, vaid kuudeks ja nii igal aastal. Sellel väikesel saarel on mingi müstiline mõju, mis tõmbab sind vooluga kaasa ja millest on raske lahkuda. Siin on vaikne, rahulik ja omal lihtsal moel väga ilus.

0_MRS0072

Koh Changil on mõned rannad, mõned bungalow’d ja ainult käputäis turiste. Tundub, et need, kes siia jõuavad, tulevad kellegi soovituse peale. Rannaliiv ei ole nii hele ja vesi nii erksinine, kui mujal Andamani rannikul, nii et snorgeldada siin eriti põnev ei ole. Autosid ja mootorrattaid on mõned üksikud ja elektrit jagub ainult õhtuks. Ja see kõik on hea, sest ilmselt on see põhjus, miks siin on täislaks seda ehedust, mida mujal Lõuna-Tais nii naljalt enam ei kohta.

Saare keskel laiub džungel ja lindude ning liblikate kõrval elavad siin muuhulgas skorpionid ja maod. Üht viimast rohelist, punase mustriga isendit õnnestus ka mul üsna lähedalt kohata. Esimest korda maitsesin punaseid ja kollaseid india pähkli puuvilju, mille otsas pähkel valmib. Neid puid ja nende viljade magusat lõhna on kummipuude kõrval terve saar täis.

Hommikuti käisin rannal jooksmas. Päevad möödusid jalutades, ujudes ja võõrastemaja verandal pikutades. Õhtud rannal krabide teekonda jälgides, tähti vaadates ja teiste reisijatega pika laua ümber juttu puhudes. Võõrastemaja perenaine valmistas jumalikke tai toite ja keset saart elas pagar, kelle juurest kanget värsket kohvi ning mõne muffini osta sai. Proovisin mittemidagitegemist ja see oli tõeline puhkus.

Minu uberikku võis ilma mingi vaevata lihtsalt sisse jalutada ja ometi tundsin ma end siin turvalisemalt, kui kusagil mujal sellel reisil. Lained mühisesid, palmilehed sahisesid. Ma ei ole varem päikeseloojanguid niimoodi nautinud kui siin. Roosa kera maandus aeglaselt merre ja peitis end Myanmari mägede taha. Mõne hetke pärast oli taevas mägede silueti taustal punane.

Vahepeal võtsime vastu Hiina uue aasta ja käisime valentinipäeva koolipeol, kus kohalikud koolipõnnid esitasid tai traditsiooniliste tantsude kõrval mingeid hiphop kavasid, mis selles keskkonnas täieliku paroodiana mõjusid. Õhtul tagasi jalutades läksime pimedas ujuma. See, mis edasi juhtus, kangastus justkui stseenina Avatarist.

Kõik oli pime. Põhjatus taevas oli lõputu arv säravaid tähti ja tumedas vees ujudes tekkisid mu ümber helendavad kerakesed. Mida rohkem ma liigutasin, seda rohkem vesi mu ümber ja mu peal helendas. Naerdes suurest imestusest selle maagilise nähtuse üle, mida planktonid vees põhjustavad, vaatasin üles, kui üks täht just pika lennuga üle taevalaotuse vihises.

Malaisiast Lõuna-Taisse

Georgetowni saabudes seadsin sammud Hiina linnaossa. Õhtu eel olid tänavakokad oma putkad püsti löönud ja auravate pottide-pannide ümber käis vilgas tegevus. Astusin ligi ja võtsin ühe curry mee, sellele piirkonnale iseloomuliku vürtsise nuudlisupi.

Öömaja leidsin ühe teise reisija soovituse peale kohas nimega Hutton Lodge. Kui toa jagamine teiste reisijatega sobib, siis on see väga hea diil.

Pilvelõhkujate kõrval leidub Georgetownis palju koloniaalstiilis maju. Põikasime sisse Hiina esimeseks kapitalistiks tituleeritud mehe poolt kunagi ehitatud ja tänaseks korralikult renoveeritud sinisesse paleesse. Särtsu täis vanaproua tegi meile tunniajase sissejuhatuse Hiina arhitektuuri ja sisekujunduse põhimõtetesse. Nt rääkis ta vee tähtsusest Hiina majades – vesi peab saama aatriumi kaudu majja sisse sadada, olema ringluses ja siis aeglaselt majast välja voolama. Nagu rahagi.

Muuhulgas astusin sisse ka ühte avarasse mošeesse. Suurem osa Malaisia inimestest on moslemid, aga mošeede kõrval eksisteerib siin näilises harmoonias nii hindude kui ka kristlaste pühamuid. Sõbralik valvur pani mulle selga musta rüü ja pähe kollase rätiku ning lubas mošees naukene ringi jalutada. Lahkudes anti kaasa tasuta lektüür teemal islam – „The True Religion of God“.

Eile varahommikul sõitsin minibussiga umbes 9 tundi Krabisse Lõuna-Tais. Tai viisa taotlemine piirilt oli lihtne. Vaja läks üht fotot, täita tuli üks ankeet ja maksma ei pidanud midagi. Muide maapiirilt saab viisa 2 nädalaks, aga Taisse lennates kuuks ajaks.

Krabis on väga hea õhtune toiduturg, kus saab imemaitsvaid toite süüa. Ja nagu sellest veel ei piisaks, siis on siin iga päev veel ka päevaturg, kust ma just paar tundi tagasi kotitäie mandariine ostsin. Lisaks ööbisin Krabis senise reisi parimas võõrastemajas nimega Smile Guesthouse. Kes siia poole teel, soojalt soovitan.

Tänane päev möödus suuremalt jaolt paadis. Mõtlesin, et kui juba siinkandis olen, siis võiksin ka Koh Phi Phil ja paaril teisel saarel ära käia. No ja käisingi. Saared, Maya beach eesotsas, olid tõepoolest ilusad. Valge liiv, helesinised lahesopid ja … uskumatult palju turiste. Turistid sõitsid igast suunast mootorpaatidega kohale, uhasid rannale, sealt vette ja välgutasid kaameraid. Kui ära võib ühe ilusa koha tuhandete turistidega veel rikkuda?

0_MRS0651 0_MRS0640

Korallid, mida siin nägin olid suuremad kui need, mida varem olin näinud, aga samas ei olnud nad erivärvilised ja peale 3 tüüpi kalade midagi suurt ei näinud.

Seega otsustasin kuhugi vaiksemasse rannakohta redutada, et saaks rahulikult raamatut lugeda ja oleks piisavalt vaikust ja lihtsalt niisama olemist. Nii et homme hommikul loodan leida bussi Ranongi Myanmari piiri ääres ja sealt paadi Ko Changi, kuhu jääksin järgmise nädala alguseni. PS! see ei ole see suur saar, kuhu korraldatakse paketikaid; samanimeline väike saar asub ka Andmani rannikul.

Lõpetuseks paar sõna Malaisia kohta. Malaisia on ideealne riik Kagu-Aasias reisimise alustamiseks, kuna enamjaolt on turisti elu väga lihtsaks tehtud. Transport on organiseeritud, inimesed sõbralikud, toit maitsev, vaatamisväärsused hästi pakendatud, elamine soodne ja sageli wifi levialas.

Nagu vürts, mis muudab toidu nauditavaks, teeb just kultuuriline mitmekesisus Malaisia minu jaoks omamoodi huvitavaks. Igas linnas on väike Chinatown ja Little India oma inimeste, harjumuste, toidukultuuri ja uskumustega. Kindlasti võib Malaisias kohata ilusat loodust ja kogeda lääneliku organiseerituse juures ka kergemat sorti aasialikku kaost. Reisida on üsna soodne (öömaja ca 6-10, toidukord ca 1,5-3 dollarit) ja viisat ei ole vaja.

Fotos de Tailandia

Nädalavahetusel panin fotod oma viimasest reisist Taisse kodulehele üles. Aega läks, aga parem hilja kui mitte kunagi :)

Suurem osa fotodest on tehtud Chiang Mai ja Mae Sariangi kandis, kuhu on aja jooksul sisse rännanud mägihõimud peamiselt Myanmarist, Laosest ja Kambodžast. Korralik kontrast muretutele Lõuna-Tai saartele ja ilusale Andamani rannikule.

 

Kodus tagasi

Öelda, et olen taastunud, oli ehk natukene ennatlik. Ma ei ole nii põhjalikku toidumürgitust veel mitte kusagilt saanud. Mingil hetkel reisi jooksul tuleb see muidugi ikka läbi teha, kui toituda tänaval valmis vorbitud vürtsikatest roogadest ja jahutavatest puuviljakokteilidest.

Koduteel kohtusin Amsterdami lennujaamas sõbrantsiga nagu meil ikka tavaks, kui ma läbi Amsterdami kuhugi teel olen. Moodne ühiskond. “Hei! Olen lennujaamas ja ilma jopeta, saame kokku?” ning möödubki 5h niisama juttu puhudes nagu poole tunniga.

Järgmise kahe kuu väljavaade on sisuliselt iga päev trenni teha, et 24. mail Kopenhaageni maraton läbi joosta. Ma ei ole seoses Tai reisiga nii kaua aega (ca 1 kuu?) treeninud, et hirm on näha, kui kõvasti vorm langenud on.

Viimasel korral jooksin 18 km ja see on hetkel ka kõige pikem distants, mis ma läbinud olen. Täna alustan uuesti. Esmaspäeval ootab mind ülevaatus Spordimeditsiini SA-s, kus mulle tehakse koormustest ja öeldakse, millise pulsiga mul ok joosta on.

Lisaks ootavad Tais tehtud fotod üle vaatamist, kategoriseerimist ja veebi panemist. Arvestades, et neid on palju ja kõik on raw failid, võtab see omajagu aega.

046

Reis oli väga tore. Nägin ilusaid ja erilisi kohti, kohtusin huvitavate inimestega, sain pildistada nii palju kui hing ihaldas, mitte midagi teha, hästi süüa ja põnevaid asju proovida. Mul olid Tai osas ikka päris korralikud eelarvamused. Tegelikult oleksin nii põhjas kui ka lõunas kindlasti veel paar nädalat tegevust leidnud.

Üksi reisimist julgen kindlasti soovitada. Kohati tundus, et nii koged end ümbritsevat palju tervamalt, kuna oled uuele rohkem avatud. Ja üksi olek on ka täiesti valiku küsimus. Iga päev on võimalus kedagi omasugust kohata.

Pärast reisi on mul alati tohutult energiat ja uusi ideid. Sukeldun tagasi ja loodan, et see tunne niipea ei kao.

Koht päikese all

Andamani rannikul suundusin Krabisse ja seejärel Ao Nangi. Sealt sain paadiga Railay’sse Hat Ton Sai randa. Merest välja ulatuvad ja rannikut ääristavad teravad metsaga kaetud kaljunukid, erksinise veega rannad lahesoppides, tohutud koopad, mis meenutavad seestpoolt suuri katedraale. Imeilus koht.

Hat Ton Sai kaljud meelitavad sinna peaasjalikult mägironijaid ja seljakotimatkajaid. Rahulik seltskond, mõnus atmosfäär, mitte liiga paljude turistide poolt rikutud (veel). Hommikul käivad nad ronimas, päeval ujumas, õhtupoolikult lesivad ranna ääres mõnes “välikohvikus” ning öösel jooksevad paduvihma eest oma hurtsikusse varjule. See on üks nendest kohtadest maailmas, kuhu tahaksin tagasi minna.

Ühel päeval matkasin kahe teise reisijaga, kellega olin idarannikul juba kokku põrganud, läbi ümberkaudsed koopad ja rannad. Üks nendest oli Horacio – noormees Tšiilist, kes otsustas aasta vabaks võtta ja reisida, hetkel on ta 9 kuud juba reisinud. Teine oli Ryan, karatekas-mägironija Kanadast, kes on valinud elustiili natukene aega kodus töötada ja seejärel mitu kuud reisida.

Õhtul veetsime tunde rannal ja puhusime juttu. Veider, kui hea on mõnikord rääkida oma elust võhivõõrastele inimestele ja kui hea on nendega aus olla. Mõlemad neist olid viimasel reisil kümme päeva mediteerinud ja justkui leidnud oma tasakaalu. Ma usun, et pidingi nendega kokku sattuma.

079

Railays proovisin ka kaljuronimist. Ma olen sellega küll kunagi ammu tegelenud, aga siledast kaljust üles saada on ikka hoopis teine tera kui Tallinna sisehallide seintest. Railay ronimiskohad ei ole vist kõige lihtsamate killast ka. Igatahes on tänaseni käelihased omadega täitsa otsas. Lõpuks tasus see turnimine end ära, sest vaade ülevalt oli suurepärane.

Railayst võtsin ööbussi Bangkokki. Tuttav kõhuhäda iga reisi lõpus ei jäänud ka seekord tulemata. Ei tea, mida halba ma seekord sõin, aga nii bussisõit kui ka Bangkokis esimesse ettejuhtunud guesthouse’i loivamine oli ikka suht halb. Järgmine päev kulges valdavalt oma toas.

Praeguseks olen juba taastunud ja paari tunni pärast asun tagasi koduteele.

Mull, mull, mull, mull väiksed kalad

Chumphonist viis praam mind paari tunniga Ko Taole ehk Kilpkonna saarele Tai idarannikul. Lootsin eest leida rahuliku saarekese, istuda rannas ja puhata pidevast ringiliikumisest, aga väikese saare kohta oli Ko Tao üsna lärmakas, turistirohke ning midagi peale sukeldumise seal suurt teha ei olnud. See on ka see, mille pärast suurem osa inimesi sinna sõidab ja sai ka minul ära proovitud.

Kuna ma ei teadnud, kas sukeldumine on minu jaoks, võtsin ühepäevase nö. tutvumiskursuse, kus seletatakse lühidalt mis kuidas toimib ja mida tegema peab ning siis lähed varustusega vette ja saad proovida.

Kokkuvõttes oli see väga põnev ja esialgne ebakindlus vee alla mineku osas sai mul ületatud. Samas oli kogu see retk ilmselgelt kiirustatud ja pealiskaudne, nii et selles, kas sukeldumine on minu jaoks, saan ma ilmselt veenduda alles siis, kui kogu kursuse läbi teen. Võibolla järgmisel reisil?

Eile sõitsin laevaga edasi Ko Pha Nganile, mis on tuntud oma full moon party’de poolest. Mina tulin siia lihtsalt natuke puhkama ja igasugustest pidudest ja rahvamassidest hoian suure kaarega eemale. Õnneks on viimane täiskuupidu just ära toimunud. Täna rolleriga mööda saart ringi vurades leidsin oma suureks üllatuseks uskumatult tühju, silmipimestavalt valge liiva ja helesinise veega ilusaid randu.

062

Nii et viimased neli päeva on möödunud … lihtsalt. Sulistan kaldal varbaid soojas vees, vaatan snorgeldades, kuidas kollasetriibulised kalad minust mööda mulistavad, kiikan naeratades päikese poole, kuulan, kuidas tuul palmioksi sahistab, loen õhtul rannal taevas tähti ja mõtlen, miks ma ei oska end igal hetkel nii õnneliku ja rahulikuna tunda. Reisides justkui leiaksin end üles, ainult selleks, et igapäevaelus end jälle ära kaotada.

Homme asun uuesti teele. Sedapuhku läände, Andamani rannikule. Kuuldavasti on äikesevihmad ka seal möödas.