The colours and patterns in Vietnam

Following my previous post about a long forgotten trip to Laos, below are the photos from the few weeks I spent in Vietnam in 2010. I started out from the hot and humid South, amazed at the variety of food and the number of motorcycles that could fit in Ho Chi Minh City. I continued my way up to the dunes of Mui Ne by the seaside and spent a short while in the lovely tailoring town of Hoi An. It offered me a moment to relax from the few months of “life on the road” and from the nasty illness I had managed to catch somewhere in Laos.

After a short stop in Hue, where I didn’t really seem to find much of interest, I took a long bus ride to Hanoi. I marvelled at the Ha Long Bay, even though I wasn’t blessed with the weather. It was a pity because what must be breathtaking in the sun was kind of grey and gloomy with the clouds. Not to mention that it was really cold and ridiculously crowded with tourists. Still, there was something really beautiful about the karst isles in the misty bay and I guess if you’d go solo and stay the night on an island, you could avoid the hordes of people too.

Next I arrived to the Sa Pa area in the North of Vietnam, a place I had long yearned to see. I went trekking in the villages for a few days, enjoying the breathtaking vistas and the quiet village settings. I loved the clothes the village people were still wearing on a daily basis. The bright colours sown together in intricate patterns and the wide, mysterious landscapes offered some good possibilites for shots, especially the Bac Ha market close to the Chinese border. I really enjoyed taking photos over there.

I have to say that a lot of the area in the close vicinity of Sa Pa has gone quite touristic though, and it was hard to make the same kind of personal contact with the village people that I had been able to make in Myanmar or some places in Laos or even Thailand. It was more about money in this region. But then again, I had also not seen other highland tribe villages in South-East Asia that took their culture with such pride and dignity, even if some of it was for the tourists’ sake. Perhaps a certain amount of reluctance towards foreigners is a good thing if it helps retain the cultural unity of a certain community.

I would go to the North of Vietnam again without a doubt. Next time, however, I would hire a personal guide to take me to more remote spots or get on a motorcycle myself and drive around the area. I would also go at the time of the year when the rice fields are the soft green colour and the weather is a bit warmer. And perhaps I would also connect it to a trip to the Yunnan province in China, where a lot of the tribes that live in Vietnam and in other places in South-East Asia actually originate from. In any case it is worth seeing now rather than later.

106

 

 

Minu esimene video

Üle pika aja jõudsin uuesti oma aasta esimesse poolde jäänud Kagu-Aasia reisi fotodeni. Alustuseks said fotod aga senisest natukene teistsugusema vormi ja nii sain valmis oma esimese kodukootud “video”. Veendusin taas, et pildistada on lihtne, pilte välja valida raske.

Kõige-kõigemad asjad

Raske uskuda, et alles paar nädalat tagasi olin ma maailma teises otsas, elades hoopis teist laadi reaalsuses. Hämmastav, kui lihtne on olnud uuesti oma ellu tervitada kõik need mugavused, millest olin mõneks ajaks loobunud ning mille olemasolu isegi unustanud, võtta garderoobist “Eesti elu” nimeline kostüüm, suruda see selga, valida sobivad rekvisiidid ja tuletada meelde oma osa.

Näiliselt olen tagasi, aga mõtetes siiski veel kaugel eemal. Pigem olen etenduse pealtvaataja kui näitleja minarollis. Kodus tundub elu veerevat nii nagu siis, kui lahkusin; suurt midagi ei ole muutunud. Ainult et minu enda jaoks on vahepeal kõik ümber paigutunud. Asjad, mis enne tundusid olulised, ei tundu enam üldse nii olulised ja rohkem kui eales varem elan ma hetkede nimel, mis tekitavad positiivseid võnkeid.

Aga et oma eelnevad Kagu-Aasia reisi teemalised postitused kuidagi kokku võtta, lisan kolleegi Martini näitel oma hinnangud kõige-kõigemate asjade osas Malaisias, Myanmaris, Tais, Laoses ja Vietnamis:

  • Kõige rohkem vau momente – pakkus Myanmar
  • Kõige parem toit – Tai toiduturgudel, Ho Chi Minh City tänavatel
  • Kõige paremad kohad matkamiseks – Põhja-Laoses ja Sapa piirkonnas Vietnamis
  • Kõige ilusamad rannad – ikkagi Tais (Indoneesias leidub samuti imeilusaid randu)
  • Kõige soodsamad riigid reisimiseks – Myanmaris ja Põhja-Laoses oli mu päevaeelarve ca 20 dollarit, mujal mõnevõrra rohkem
  • Kõige põnevam pildistada – igal pool Aasias on tõeline nauding pildistada, aga kõige põnevam oli see minu jaoks Myanmaris ja Põhja-Vietnamis
  • Kõige sõbralikumad inimesed – on Myanmaris (ja Kambodžas, kui võrrelda varasema reisiga)
  • Kõige lihtsam üksi reisimiseks – seljakotireisijate lemmikud on Tai ja Malaisia, seal on kergem ja mugavam reisida ning võimatu end väga üksi tunda
  • Kõige meeldejäävamad fraasid – “hello, miss/ my friend/ sister”, “motorbike?”, “good price, just for you”, “how much you give?”, “where you come from?”, “where you go?”
  • Kõige rohkem reisivad rahvused – mina kohtasin kõige rohkem prantslasi, kanadalasi ja hollandlasi; teiste eestlastest backpackerite otsa ma kahjuks ei sattunud
  • Kõige rohkem veetsin aega – transpordivahendites, kolmest kuust vast nädala jagu jutti veetsin ma bussides, paatides, veoauto kastides, rongides jne
  • Kõige südamelähedasem – oli külastada külasid mägedes; see, kuidas need inimesed elavad, liigutab mind sügavalt
  • Kõige raskem reisil olles – on olla haige ja saada halbu uudiseid kodust
  • Kõige tüütumad müratekitajad – mootorrattad, kuked ja kohalik muusika bussides
  • Kõige suurem eneseületus – sukeldumiskursuse läbimine
  • Kõige rohkem jään ma taga igatsema – vürtse, värskeid puuviljamahlasid, džunglihääli, Aasia lõhnu, päikest, sooja merevett ja tunnet, et aega on küll ja küll ja küll…
Siin on esimesed fotod viimasest reisist. Need on tehtud Holga laifilmkaameraga. Lisan aegamööda üles ka valiku oma ülejäänud 6000 fotost, aga sellega läheb pisut aega.

034

Indigosinine ja fuksiaroosa

Jõudsin tagasi mitmepäevaselt matkalt Vietnami põhjapoolses osas, Hiina piiri lähedal asuvas piirkonnas nimega Sapa. See oli ühtlasi mu mitmekümnes ja selle reisi viimane retk Kagu-Aasia mägihõimu küladesse.

Vaated, mis Sapas matkates avanevad, on lummavad. Eelkõige meenuvad trepiastmetena looklevad rohelised põllulapid orgudes, karge mägede õhk ja avarus, õhtune udu, mis mäetipud endasse imeb, öised äikesevihmad ning hommikune päike, mis tahtmatagi naeratama paneb. Ja selle taustal värvilistes riietes pisikest kasvu nobedad külanaised oma päevaseid toimetusi tegemas ja kõige manipuleerivamal moel turistidele käsitööd müümas.

Mõtlesin Sapas olles sellele, kui väga ma Kagu-Aasia mägikülade inimesi imetlen. Etnilised vähemused, sageli põgenikud ilma kodakondsuseta, ilma võimaluseta oma elu valida ja mõnikord ka allasurutud ning turismiatraktsiooniks tembeldatud. Nende elu on ränk ja ometi on nad erakordselt sitked. Nad pressivad päevast päeva edasi, harivad oma põllulappi, müüvad oma käsitööd, kõnnivad laps või koorem kukil kümneid kilomeetreid päevas ja nende tedretähnilistesse nägudesse on kirjutatud mitte kurbus ja meeleheide, vaid tuhanded naeratused.

_V3_MRS0214

Neil ei ole palju asju. Hütt, mõni kana, kukk ja siga ehk. Kui on rikkam pere, siis on ka pühvel. Valdavalt elatuvad nad sellest, mis nad oma põllul kasvatavad ja sellest, mida oma kätega valmistavad. Riis on nende jaoks kõige olulisem selleks, et ellu jääda. Bambus on lõputuks inspiratsiooniallikaks, olles vahendiks nii maja karkassi, seinade, põranda kui ka lae ehitamisel ja ühtlasi sobiv nii toidunõudeks, mööbliks (kuigi üldjuhul piirdutakse vaid lavatsite ja põrandamattidega) ning tööriistadeks.

Külapealiku sarnaselt asjadest tühjas majas seisab uhkes üksinduses tavaliselt siiski televiisor, isegi kui see on ainus maja, mis vooluvõrguga ühendatud on ja elektrit jagub vaid paariks tunniks päevas. Majad on ehitatud mägistele aladele, on püstitatud vaiadele ja piirduvad 1-2 toaga, mis mahutavad kolm põlvkonda ära. Katused on valmistatud lehtedest ja paremal juhul plekijuppidest. Toa keskel on avatud tulekolle, kus süüa tehakse. Leidub ka erandeid. Nt nagu algselt Hiinast Taisse, Laosesse ja Vietnami sisse rännanud h’mongid, kes elavad maa peale ehitatud savist majades.

Sapa maastiku taustal moodustavad h’mongide kirjud rahvariided täiusliku kontrasti, mida oli põnev pildistada. Indigosinine ja fuksiaroosa, kollase-, oranži- ja helerohelisetriibulised mustrid, volditud seelikud, ruudulised sallid ja massiivsed hõbedast kõrvarõngad omandasid erilise kontsentratsiooni pühapäevasel Bac Ha turul, kus muuhulgas kaubeldi ka pühvlite ja hobustega.

Ma kahtlen, et need inimesed ise aimavad, kui õnnelikud nad on, et nad oma kultuuri veel nii iseenesestmõistetava osana igapäevaelust võtavad. Paljudes Kagu-Aasia külades on säilinud küll oma traditsioonid ja usk, aga rahvariideid kannab argipäevadel ainult vanem generatsioon (ja sedagi sageli vaid turistide pärast). Osalt majandusarengu kõrvalmõjud, aga peamine põhjus seisneb ikka rahas. Hiina import on odavam kui ise kangast kududa ja sellest oma riideid valmistada. Eriti pani see mind imestama Myanmari puhul, mis on välismõjudele palju suletum olnud.

Kas võib olla, et kultuurid hääbuvad kiiremini kui loomaliigid? Paratamatult mõtlen Aasias reisides sellele, kus need hõimud on 10-20 aasta pärast ja mis nende kultuurist järele on jäänud või kas vähemusrahvaste sulandumine massikultuuri on üldse kuidagi välditav.

Akude laadimine

Ho Chi Minh City on tõeline Aasia suurlinn kirjeldamatu palavuse, liikluskaose, rahvamasside, lakkamatu lärmi ja küllusliku toiduvalikuga. Tänavatel vallutavad endale teed tuhanded motoriseeritud kaherattalised, mille edasiliikumise näib tagavat nende juhtide nahaalsus ja stoiline rahu.

Kirurgimaskide taha varjunud liikuv mass esitab väljakutse kõigile, kes teed soovivad ületada. Taktika, mis mind eesmärgini viis, seisnes katkematu liikluvoo mõnesekundilise pausi ära kasutamises. Astud paar sammu, seisatad, lased liiklusel endast eest ja tagant mööda voolata, ootad uut võimalust ning jätkad nii kuni jõuad tee teisele pervele. Ei maksa loota, et keegi sind märgates pidurit vajutab, kui selleks just tungivat vajadust ei ole.

Olles just lõpetanud õhtuse jalutuskäigu pargis ja teinud mõned pildid tervisesportlastest, varitsesin õiget hetke tee ületamiseks, kui minu kõrval peatus mootorratas. Äkitselt oli mu üle õla rippuv kaamera pakiraamil istuva mehe käte vahel. Järgmisel hetkel olin mina temalt seda tagasi tirimas. Millegipärast olin väga üllatunud, kui ma avastasin, et see mul ka õnnestus. Mootorratas põgenes sündmuskohalt.

Ma olin kuulnud selle skeemi kohta suuremates Aasia linnades, aga kuni selle hetkeni olin juba harjunud mõtlema, et Aasia on turvaline, ja et kotitõmbajate ohvriks langemine on pigem erandlik nähtus. See minu jaoks õnneliku lõpuga vahejuhtum tõmbas mind aga maa peale tagasi. Ma olin sellest nii šokeeritud, et läksin parki tagasi ja vaatasin, kuidas kohalikud tangot harjutavad.

Nende seikluste kõrval oli Ho Chi Minh ikkagi nauditav. Sellel linnal on karakterit. Elu kees. Sõin kõik päevad pho bo’d ja degusteerisin erinevaid koogikesi ühest tee peale jäävast pagariärist. Ja lisaks kõigele muule nägin üle pika aja suitsuvine ja udu asemel taas päikest. Ma olin selle üle tollel hetkel nii tänulik, et mind ei häirinud see, et ma tänavale astudes mõne hetkega sama higine olin, nagu oleksin just 10 km jooksnud.

Muuhulgas käisin Vietnami sõja muuseumis. Sõjakoldes tehtud fotod olid õõvastavad, aga eriti kurvastavalt mõjusid fotod USA herbitsiidisõja tagajärjel kannatavatest puuetega inimestest, keda on Vietnamis sadu tuhandeid. 3 miljonist vietnamlasest, kes sõjas surid, olid 2 miljonit tsiviilelanikud.

Ho Chi Minhist sõitsin rannikule, kohta nimega Mui Ne. Mui Nes on päike, rand, meri, palju tuult ja kõige selle tõttu ka päevitunud ja elu nautivad lohesurfarid. Kuigi esmapilgul tundus Mui Ne kallis ja liiga välja arendatud koht, siis iga hetkega hakkas mulle seal üha rohkem meeldima. Hooaeg oli lõppemas ja seal oli hästi rahulik ning koos päikesega pakkus Mui Ne mulle suurepärast võimalust hinge tõmmata.

Mui Ne lähedal asuvad valged liivadüünid, mis on eriti ilusad varahommikul. Hea tahtmise juures võib ette kujutada nagu oleks tegemist kõrbega. Ümberkaudses piirkonnas on ilus savine maastik ja põnev kaluriküla. Üle kahe kuu kohtasin reisil olles ka esimesi eestlasi, kellega oli tore koos aega veeta.

0_MRS02130_MRS0177

Järgmine sihtkoht oli Hoi An, mis pälvis tiitli „minu uus lemmiklinn Aasias”. Hoi Anis on kõike parajal määral – turiste ja kohalikku eluolu, kultuuri ja meelelahutust, tõelisi toiduelamusi, silmailu, randa ja lisaks kõigele muule ka sadu kinga- ja rätsepatöökodasid, mis õmblevad päevaga terve garderoobi valmis.

Hoi Ani lähedal asuvad ka Chami impeeriumi aegadest pärineva My Soni templi varemed. Tegemist on hindu pühamutega 4.-14. sajandist. Paraku on sõja tõttu neist alles jäänud väga vähe. Sellegipoolest oli huvitav varemetes jalutada, kuulatada džungli hääli ja kujutada ette, mismoodi seal kunagi jumal Shivat kummardati.

Olin Hoi Anis kolm päeva, aga oleksin vabalt terve nädala seal võinud veeta, ilma et mul igav oleks hakanud. Istusin restoranis, lugesin raamatut, rüüpasin kohalikku valget veini ja maitsesin Hoi Anile iseloomulikke hõrgutisi, mis panid mind mõtlema, et Vietnami köök on ehk isegi parem kui Tai oma.

Ja võibolla oli see nende kirjude tekstiilist laternate tõttu, mis kõikjal linna kaunistasid, aga ühtlasi tundus see linnake mulle ka üks romantilisemaid Kagu-Aasias. Akud said laetud, nüüd olen valmis Põhja-Vietnamiks.

Same same… but different

Mõned päevad tagasi jõudsin Vietnami. Lendasin Laose pealinnast Vientiane’ist Ho Chi Minh City’sse (Saigoni), selle asemel, et võtta ette 24 tunnine bussisõit Hanoisse. Plaanid muutuvad, eriti, kui reisides haigeks jääd.

Ho Chi Minhis sai mu esimeseks ülesandeks haigla üles otsida ja vajalikud rohud saada. „Vietnami parim haigla“ ei sisendanud mulle küll erilist kindlustunnet. Ütleme nii, et millegi väga tõsisega siia küll ei tahaks sattuda. 3 tundi hiljem pandi diagnoos ja määrati 7 päevaks antibiootikumiravi. Jepiii…

Paari sõnaga Laosest, enne kui asjad ununema hakkavad. Laos oli kokkuvõttes nagu Aasia inimesed ikka armastavad öelda – „same same but different“. Ühest küljest oli palju sarnasusi teiste Kagu-Aasia riikidega, kuid teisest küljest oli Laosel mingi täiesti oma nõks juures.

0L1_MRS0050

Laoses kulgeb elu omas tempos. Kiiret ei ole kuhugi, aega on. Reisimine on vaevaline, kuna teed on valdavalt kehvad ja käänulised ning bussid teevad vahepeatusi, et kiire hooldusremont läbida. Teinekord ei aita see ka ja niigi juba pilgeni täis koorem koos reisijatega pressitakse jõuga järgmise mööduva bussi peale.

Olin Laose kohta enne kohale jõudmist vastakaid arvamusi kuulnud. Kohtasin inimesi, kes ütlesid, et nad ei jõudnud ära oodata, mil nad minema saavad ja teised jälle imestasid, kuidas saab Laos kellelegi mitte meeldida. Mulle tundub, et nii erinevad emotsioonid on tingitud sellest, kuhu kanti sa Laoses reisid.

Selle põhjal, mida mina kahe nädala jooksul nägin, võin öelda, et Laose põhjapoolsed alad on täiesti omaette maailm turisti põhitrajektoorile jäävatest Luang Prabangist, Vang Viengist ja Vientiane’ist. Kui nendes kolmes suuremas linnas on kõik falangi-mugavused ja elu kordades kallim, siis põhja satuvad vaid üksikud turistid, pangaautomaate on loetud arv, internet on kohati sama aeglane kui Myanmaris ja elektrit jagub mõnel pool vaid õhtuks.

Kõige enam meeldis mulle põhjas Muang Ngoi Neua, kuhu siirdusin pärast Nong Khiaw’d. Armas väike küla Nam Ou jõe kaldal, aja mahavõtmise ja hingetõmbamise koht. Ümberkaudses piirkonnas on imeilus loodus, kaljud ja koopad, riisipõllud ja lopsakas džungel ning külad, kuhu saab iseseisvalt matkata ja soovi korral ka ööbima jääda. Mina matkasin oma sealsete reisikaaslastega mitu päeva ringi. 6 tunnine paadireis sealt Luang Prabangi oli ka tõepoolest nii maaliline nagu Lonely Planet lubas.

0L1_MRS0013

Pärast natukene lihtsamaid tingimusi on meeldiv jõuda prantslaslikult stiilsesse Luang Prabangi, nautida head toitu, külastada templeid ja imetleda hmongide käsitööoskusi õhtusel turul. Filigraanse mustriga tikandid, hõbeehted ja siidisallid… Ma ei suutnud vastu panna ja lahkusin linnast mõnevõrra raskema kotiga. Kui ma Vietnami viisat ei oleks pidanud ajama, oleksin kolme päeva asemel kaheks päevaks jäänud, sellest oleks vahelduse saamiseks täiesti piisanud.

Vang Vieng oli üllatavalt rahulik. Ma kartsin midagi Bangkoki Khao San Rd-likku, aga tegelikult kulges ka siin kõik sama uimaselt nagu igal pool mujal Laoses, kuigi noorte ja lõbujanuliste reisijate ülekaal oli märgatav. Et ma tubingust haigestumise tõttu loobuma pidin, jäid paraku kurikuulsad vee peal hulpivad baarid ja jommis inimesed nägemata. Võibolla oli see ka parem, kuigi kõik räägivad, et see on väga lõbus. Istusin niisama jõe kaldal ja jalutasin ümberkaudsetel põldudel, mida palistasid suured lubjakivist kaljumürakad.

Isegi pealinnas Vientiane’is ei olnud kellelgi kuhugi kiiret. Erinevalt teistest Aasia riikidest ei ole Laoses lämbeid, reostatud õhuga, ülerahvastatud suurlinnu, kus elu keeb. Nagu nt Ho Chi Minh, mis heas mõttes lausa säriseb. Ma ei ole kusagil maailmas tänavatel nii palju mootorrattaid korraga sõitmas näinud – neid ei ole sadu, vaid tuhandeid!

Kui Laosesse minna, siis parem kohe, sest aastate pärast ei ole kindlasti tegemist huvitavama riigiga kui praegu. Paraku kaob arenguga ka suur osa autentsusest. Ja võibolla ei ole Laose suhtes õiglane sinna nii lühikeseks ajaks minna, sest nende kõige erilisemate kohtadeni jõudmine võtab aega. Praegu tundub Laos olevat rohkem läbisõiduriik teel Taisse, Kambodžasse või Vietnami ja paljudes linnades kohtab reklaamloosungeid “stay another day”.

Mõned märksõnad Laosest

Toit:

Mulle väga meeldis sticky rice, mida tehakse punutud korvides ja hoitakse Laosele iseloomulikes kaanega topsides. Päeva pani käima Laose kohvi (ehk kohvi kondenspiimaga), mis oli parim Udomxai bussijaama putkas. Tõelist kiusatust pakuvad värsked ja krõbedad baguette’id, midagi Prantsuse aegadest. Mida lähemal suurematele linnadele, seda paremaks baguette’id lähevad. Luang Prabangis oli kohvikukeste kõrval ka hea ööturg.

Raha:

Põhjas kulus mul sama palju raha nagu Myanmaris ehk ca 20 dollarit päevas. Suuremates linnades läks oluliselt rohkem. Rahaühik on kip (1 dollar = ca 8300 kip) ja põhiliselt käib arveldamine kippides, aga saab maksta ka dollarites ja Tai bahtides.

Loodus:

Laose loodus on palju rohelisem, lopsakam ja mitmekesisem, kui mujal ümberkaudsetes riikides kuival perioodil. Ja eriti rõõmustav on, et Laos on puhas. Jõed ja metsaalused ei ole prahti täis. Ainus asi, mida ehk arvestada tasub on see, et praegusel aastaajal on kogu põhjapoolne ala, sh Luang Prabang suitsuvine sees, nii et päikest ei ole näha. See on tingitud sellest, et mägihõimud põletavad metsi ja põlde, et vihmahooajal need üles harida. Kogu looduse ilu ei pääse selle udu sees nii hästi esile, rääkimata kehvast õhust, mida hingata tuleb.

Inimesed:

Inimesed on üks põhjus, miks Laos on teistsugune. Nad on sõbralikud, kuigi võibolla ehk natukene reserveeritumad, kui Kambodžas või Myanmaris, aga lõbujanulisemad. Nad armastavad nalja teha ja naerda ning naudivad meelelahutust. Eks nad mõnikord ikka proovivad nahka üle kõrvade tõmmata, aga teinekord ajavad nad oma nahaalsusega ennast ka naerma ja pärast mõningast tingimist läheb ka hind kordades väiksemaks.

Tähelepanu:

Nagu Kambodža, nii on ka Laos süütu kõrvalseisjana kannatanud Vietnami sõja tagajärjel. USA pommitas 9 aastat Laost ettekäändel vietkonge tabada. Selle tulemusel on riigi idapoolsed alad täis lõhkemata pomme ja käidud rajast ei soovitata eriti kõrvale kalduda. Nägin ka ise demineerijaid põldudele minemas…

Laose sarm hakkab mõjuma pikapeale, nagu ka kõik muu selles riigis. Minule Laos meeldis. Samas ei suutnud see riik mind ka eriti raputada. Millegipärast ootasin midagi ehedamat, teravamat ja hoopis teistsugusemat Taist. Aga oli ikkagi, noh… sama, kuigi erinev.