A glimpse of Venice

Even though this has been a blog in Estonian and for Estonians for some years, I recently found myself from a thought – what if I sometimes write here in English as well? The more I considered it, the more it started to make sense, given that many of my friends (and, indeed, some of the closest ones) can really understand nothing of what I’m writing about for one simple reason – they do not speak Estonian (yet).

I have to say, I’ve always been sceptical of people writing blog entries in English instead of their mother tongue. Sooner or later you’re making a mistake that you wouldn’t perhaps make in your own language and I’m sure it can be rather annoying to read any text if you feel like correcting grammar. Still, despite living in Estonia, I’ve grown accustomed to speak and write in English at least half of the time at work or after work, being fully aware that it doesn’t come error-free. So, I guess, I might as well give it a go here too.

When brooding over the above-mentioned thought, I happened to be in Venice for a long weekend. 7 years ago I used to live in Rome for 5 months, in the course of which I picked up some basic Italian. Sadly, not a lot of the language has remained with me from that time and even though I could still make out a lot of what Italians were saying to me, I couldn’t bring myself to respond in proper sentences. I was left dumbfounded by their miraculously sounding language, so smooth, fast and full of emotions.

Not surprisingly though, the best way of experiencing Italy is through speaking Italian, and the array of other languages you may also master does not really make up for it. Language is defining this country and its people, just as the sweetness of looking at life, along with good food and good wine. After some time I gave in trying to be considered as part of the inner circle of Italian language speakers and blended in with the crowds of thousands and thousands of tourists visiting the city claimed to be one of the most romantic in Europe.

As Italy is one of my favourite places to be in Europe, it is a country that I have visited most in this part of the world. I had been in the North by the Swiss border, seen the colourful Cinque Terre, witnessed the undefinable beauty of Tuscany and its surrounding regions and crossed the Southern part of Italy as well as Sardinia and Sicily, but for some reason, I had never been to Venice. Just like everybody else, I wanted to go there with someone special and was secretly hoping that the city would be every bit as charming as I imagined it to be when the opportunity would finally present itself. And it was.

Composing of more than a hundred islands in the Venetian lagoon that are separated by narrow winding canals and united by beautifully arched foot bridges, Venice seems to be floating in the sea. The rich and outstandingly well-preserved Gothic architecture has had influences from the East, characterized by a certain lightness of style. I was fascinated by the tall windows surrounded by oriental details and the abundance of colourful flowers decorating the majority of houses along the canals. Sooner or later you cannot help but wonder how did they manage to build it all on wooden piles?

What I loved most about Venice, is that it is so peaceful. In the central area, the only means of transportation is offered by boats in different sizes and the rest has to be managed on foot. Only later did I find out that apparently it is Europe’s largest urban car-free area. Staying away from the Grand Canal and the tourist buzz that has conquered the Piazza San Marco and the Rialto Bridge area, it becomes a whole new city. Escaping the harsh afternoon sun wondering along the narrow alleys, you may easily become disoriented but unlike any other place in the world, in Venice it is a nice pastime to get lost.

No doubt it can be romantic. Especially if you’re willing to pay the price for the “one thing not to miss in Venice” and take a ride in one of those traditional rowing boats. Even if you may witness some serious gondola jams in certain places, it is really quite nice to cruise around the quiet canals, bathing yourself in the soft evening light and sipping a cool Bellini. And contrary to what I had heard, the canals did not smell at the time I was there.

It is probably not the same thing when the weather is cold and damp and the streets are submerged under water with the autumn rains but it is hard to think about that at the moment when the sun is shining in the clear blue sky. For me Venice was such a pleasant surprise that I could even imagine myself living there. If anything, it is not so easy to find good eating places serving the food that Italy is really famous for in the centre. And after a while I would probably grow weary of all the tourists walking around. But other than that, the city of Marco Polo, endless number of masks and Murano glass kind of won me over.

Vaimustavad Alpid

Vahetult pärast Lõuna-Ameerikast naasmist, võtsin ette paarinädalase reisi otse Euroopa südamesse. Esimese hooga lendasin Austriasse, et võtta osa kahe kirjeldamatult õnneliku inimese kooselu registreerimisest ja seejärel kunagisele keisririigile tiir peale teha.

Sattusin Austriasse keset augustikuist leitsakut. Särisesime 36 kraadises kuumuses, loivates ringi nagu päikesest uimased kärbsed. Õige jahutus oleks olnud end täies ulatuses mõnda purskkaevu kasta, ent parema alternatiivi puudumisel leppisime paari jaheda joogiga mõnes varjulises gastgartenis. Siinkohal väärivad mainimist kohalike lemmikjahutajad õlle kõrval – spritzter (vein gaseeritud veega) ja radler (õlu limonaadiga).

Ma ei olnud Austriasse varem jõudnud, kui välja arvata kunagine põgus töövisiit Viini, mille jooksul ma suurema osa ajast konverentsisaalis viibisin ja linna nagu õieti ei märganudki. Eriliselt ilus piirkond on nt mägine ja järvederohke Salzkammergut, mille kulminatsiooniks võiks pidada Gosau liustikuga Dachsteini mäge. Ent loodusele ei jää alla ka paljud külad ja linnad, kust võib leida nii keskaegset arhitektuuri, lillevanikutega ehitud Alpi stiilis majakesi kui ka uhkeid losse kunagistest hiigelaegadest.

Austria puhul üllatas mind see, et toit on poes ja restoranides sama hinnaga nagu Eestis, kui mitte odavam. Ja kui rääkida toidust üldiselt, siis on see enamalt jaolt väga hea. Kes ei oleks kuulnud apfelstrudelist, kaiserschmarrnist või wiener schnitzelist? Tutvust sai tehtud ka Austria veinidega ja tuleb tunnistada, et nii mõnigi Grüner Veltliner ja Zweigelt on tänaseks mu uuteks eelistusteks saanud.

Omamoodi huvitav on ka see, et austerlased räägivad oma dialekti, mis sõltuvalt piirkonnast just väga palju saksa keelt ei meenuta, küll aga kirjutavad ja loevad nad saksa keeles. Austria saksa keel on aeglasem ja kujundlikult öeldes kuidagi pehmem ja “ümaram”. Ühtlasi on neil palju omi sõnu, mille tähendusest saksa keelt kõnelevatel inimestel õrna aimugi ei pruugi olla. Välismaalasena noorte austerlaste seltskonda sattudes panevad nad sind tõenäoliselt oma lõbuks järgemööda “oachkatzalschwoaf” ütlema.

Austria mäed on muljetavaldavad, ent Šveitsi kõrval on paraku tegemist vaid pelgalt sissejuhatusega. Äsja Andidest saabununa olid mäed meile kuidagi südamelähedaseks saanud ja nii leidsimegi end paariks päevaks koos armsate inimestega Šveitsi Alpides Valais piirkonnas matkamas. Alpi loodus ei ole ilus vaid talvel. Seda tasub kindlasti näha ka südasuvel või sügisel, kui maastik on kirkavärviline. Ühelgi aastaajal ei ole see üks ja sama.

Esimesel päeval asusime Saint-Lucist Weisshorni hotelli poole teele. Selle kohaga on seotud mälestus ühest teisest pulmapeost täna 7 aastat tagasi ja millegipärast on see koht, kuhu läheks ikka millalgi tagasi. Järgmisel päeval vallutasime 3017 meetri kõrguse Tounot tipu. Minu jaoks oli see teine kord sinna jõuda. Kui eelmisel korral avanes mul võimalus kogeda mägede heitlikku ilma, siis sel korral säras päike taevas ja kaugel taamal oli lisaks mitmele liustikule näha nii Weisshorni tipp kui ka tõenäoliselt üks kaunimaid mägesid maailmas, Matterhorn.

Ega ei olegi vaja kaugele minna, et mägede võlu nautida. Kel rahakott puuga seljas ei ole, saab seda kõike kogeda ka nt telkides. Miljoni dollari vaade, puhas õhk ja kuldne vaikus puhta tasuta.

Pilvitu pidu. Kihnu

Üle pika aja käisin Eestit avastamas, võttes sedapuhku sihiks väikese Kihnu saare, kuhu ma viimati oma 15 aastat tagasi sattunud olin. Ja milline avastus, tõepoolest!

Oli meri ja rand, männid ja metsmaasikad, mille magusad lõhnapilved meid saarel kõikjal jälitasid. Oli üks tore muuseum ja õigeusu kirik ühe kihnutriibulises seelikus prouaga. Olid külapoed ja suitsutatud kala, rattad ja vanad vene autod ning tolmavad kruusateed, mida mööda ma ühel hommikul saarele joostes tiiru peale tegin.

9

Päeval sulandusid meri ja taevas kokku, loojangul käis silmapiiril roosa, lilla ja kollase värvide mäng ning päikesetõus mõjus nagu üks meeletu uus algus. Libistasin varbad liiva sisse, lasin tuulel puhuda, vaatasin taevasse ja kuulasin vaikust. Nii hea ja rahulik.

Ent kõige veidramal kombel olid just sellesse kaugesse Eestimaa nurka oma iga-aastasele retkele kogunenud ports rattamatkalisi ning terve nädalavahetuse käis saare kohvikus selline mürts ja pauk, mis andis silmad ette ka pealinna rajumatele pidudele.

Kahekorruseline puumaja vappus kannatlikult, kui paarkümmend inimest vene multifilmimuusika saatel ekstaasis tantsu vihtusid ning laudkonnad üksteist 30 kraadises kuumuses veepudelitega pritsisid. Päeva jooksul julgust kogunud Eesti meeste tavapärane reserveeritus oli asendunud salgamatu otsekohesuse ja vürtsika huumorimeelega, mille saatel ei olnud võimalik naeru tagasi hoida. Naised sedapuhku viirastusid mulle kui lühinägelikule pimedas lehmadena. See kõik oli liiga sürreaalne…

Pilvitu pidu, nagu keegi seda pühapäeva hommikul tabavalt kirjeldas. Kihnu on sama vinge nagu tema superstaar Virve. Elagu soe Eesti suvi!

Juustu ja šokolaadi maal

Mulle meeldib lennujaamades väljuvate lendude tabloosid vaadata. Rida linnu – cancelled, boarding, last call… Mängin mõttega, kui veider oleks neist põnevaim sihtpunkt välja valida, pelgalt hetke ajel kõik plaanid ringi teha ning mõne aja pärast end hoopis teisest maailma otsast leida. Ent ka sel korral jäi see Kopenhaageni lennujaamas ainult üheks uitmõtteks ja nii jõudsin linna, kuhu ma viimase dekaadi jooksul ikka vähemalt aastas korra või paar sattunud olen, Genfi.

Veider, et nendes linnades, kus ma tihedamini käinud või mõnda aega elanud olen, on suur osa turismiatraktsioonidest mul tavaliselt nägemata jäänud. Nii Roomas kui ka Londonis, kus ma mõned kuud elasin ja kõik “must see” kohad rahulikult läbi oleksin jõudnud käia, ma millegipärast ei teinud seda. Selle asemel jalutasin enamasti lihtsalt ringi, istusin pargis ja vaatasin inimesi enda ümber.

Genfiga on sama lugu. Ma ei mäleta, kui palju arv kordi ma Genfi sattunud olen, aga alati kordub sama – jalutuskäik vanalinnas, paar poodi, üks chocolaterie, kus tehakse maailma parimat šokolaadi pavés de Genève, mu lemmikrestoran ning väljasõit mõnda lähedalasuvasse linna. Kuigi tõsi jah, Genf on nii väike, et ma ausalt öeldes ei teagi, millest muust ma ilma jäänud olen.

See linnake suure järve kaldal, mille sümboliks on saanud üks võimas purskkaev, on tegelikult pigem Prantsusmaa kui Šveits. See käib nii keele, toidu kui ka siinsete inimeste, nende tavade ja harjumuste kohta üldiselt. Šveitsi Saksamaapoolne osa Zürichi kandis või Itaaliapoolne osa Lago Maggiore piirkonnas on nagu täiesti ise riik, kuidki mõlemad on samuti omal moel väga meeldivad.

0021 (3)

Igatahes ei ole Genfi näol tegemist ühe tavapärase nädalavahetusereisi sihtpunktiga. Roheline, perekeskne, rahulik, puhas ja organiseeritud, ent samas ka natukene unine ja igavlev, kui mitte õige pisut vanainimeselik. Olles üks finantsmaailma keskusi, on Genfi kesklinna vallutanud pangad, kellapoed, juveliiriärid, Fendid, Pradad ja Valentinod, ent tänavapildis jäävad mulle silma pigem Burberry jakkide ja Longchampi kottidega prouad väikeste koerakestega kui pintsaklipslastest karjäristid, rääkimata vabameelsetest ja tulihingelistest noortest. Viimaste kontsentratsioon on küll tiba suurem hipimas Carouge’i linnajaos.

Poes käimine Genfis ei jäta muide suurt valikuvõimalust. On kas kallis, väga kallis või hirmkallis. Ka toitu käivad paljud Genfi inimesed sageli hoopis Prantsusmaalt ostmas, kuna see seal märksa soodsam on. Genfi suurim väärtus seisneb ehk selles, et ta on nii “keskel”. Mõne hetkega oled Prantsusmaal, paar tundi ja oled Itaalias, mõned tunnid veel ja siis Austrias või Saksamaal. Tahad mine nädalavahetuseks suusatama, mägedesse matkama või sõida mõne odavlennuga kuhugi, kus on veel soojem.

Šveitsi enda suurim võlu peitub looduses. Mäed, järved ja niidud, mis on justkui stseen Milka šokolaadi reklaamist. Sõidad natukene ja jõuad jälle mõnda keskaegsesse linna, et istuda vanale müürile või süüa mõne hurmava chalet stiilis restorani terrassil raclette’i ja rüübata valget veini, vaadata päikese poole ja muheleda lihtsatest naudingutest.

0131

0091

Sel korral käisin ühes sellises linnas nimega Gruyère, mis on eelkõige tuntud selles piirkonnas valmistatud vänge juustu ja ühe magustoidu poolest – bežee koorese kreemi ja maasikatega ehk meringue avec de la crème de Gruyère. Paar ampsu viis keele alla, aga rohkem oli liiga magus isegi minu jaoks. Muuhulgas on Gruyères’is üks vana loss ja H. R. Gigeri nimeline baar ja tema ulmelised skulptuurid, mille alusel loodi tulnukad Alieni filmi jaoks.

Väga veider oli seekord jaanipäev Genfis veeta. See koht on nagu täielik vastand sellele, millega jaanipäev minu jaoks seondub, kuigi seda enam oli see suurepärane vaheldus. Lõkke ja šašlõki asemel oli restoran ja entrecôte, väljas oli soe, päike paistis ja õhtul ei tüüdanud meid mitte ükski sääsk. Lahkusin Genfist sooja tunde, karbi šokolaadi ja vänge Šveitsi juustuga, nagu alati. Sellegipoolest loodan sel suvel siiski ka Eestis ringi sõita ja selle “õige” jaanipäeva ikka kuidagi järgi teha.

Un week-end

Näpistasin töönädalast paar päeva, et veeta un week-end à Paris. Pariis on mu käimata kohtade reisinimekirjas juba pikemat aega esikolmikus figureerinud, aga kuigi ma mujal Prantsusmaal mitmeid kordi reisinud olin, ei olnud ma Pariisi millegipärast veel sattunud. Kuuldes, et paar head sõpra sinna sõita plaanivad, ei mõelnud ma pikemalt, kas minna ka või mitte.

Pariis oli umbes selline nagu ma ette kujutasin – võluv, armas ja stiilipuhas. Meenuvad kreemised hommikukohvid ja croissantid tänavakohvikutes, pärastlõunane roosa vein Marais’s, jalutuskäigud Montmartre’is ja ladinakvartalis, piknikud, éclairid, crêpe’id ja crème bruléed, muuseumid, metroosõidud, pühapäevahommikune kirbuturg ja vintage, mida seal leida võis, jazzkontsert personaalselt meile… ja poed, poed, poed ning lõpuks ühed väga väsinud jalad.

Ainus asi, mille osas mu ettekujutus tegelikkusest lahku läks oli see, et Pariis ei ole ei Eiffel ega triumfikaar, Moulin Rouge ega Champs-Élysée. Ei tea, miks see nii on, et kui jõuda mingitesse märgilise tähendusega kohtadesse, kaob ehedus sageli tagaplaanile ja esiplaanile trügib pealiskaudsus turistide, mõttetute suveniiride ja ulmeliste hindade näol. Kui me ühel ööl vihma kätte jäime ja parema alternatiivi puudumisel end Champs-Élysée’l ühes kohvikus üles soojendasime, saime teada, et kohvi ja viilu tarte tatini eest saab maksta ka 17 eurot (!).

Omaette elamus oli minu jaoks Pompidou moodsa kunsti muuseum. Paar feministliku alatooniga väljapanekut tekitasid lausa külmavärinaid. Ent need olid head, “jah, ma ei ole kunagi selle peale tulnud, aga tõesti nii on” külmavärinad. Louvre see-eest oli pisut nagu pettumus. See meeletu hulk kunsti on muidugi muljetavaldav, aga kogu kogemus sai osalt nagu rikutud sellest botastes ja seljakottidega ringi marssivate inimeste voost. Jõudsin järeldusele, et moodne kunst on mulle südamelähedasem ja piirdusin Louvre’is kahe korrusega.

Nädalavahetusereisid on värskendavad. Paari päeva sisse mahub nii palju hetki, mõtteid, tundeid ja tegevusi ning ometi tundub aeg lausa käes sulavat. Mis seal salata, oma intensiivsuses on selline ärakäimine mõnikord ka päris väsitav. Unevõlg andis pärast naasmist endast ikka igal võimalusel märku.

Tegin ka mõned pildid. Testisin oma uut Hongkongist kaasa tulnud Nikkor AF-S DX 10-24mm F3.5-4.5G ED. Mida rohkem ma pildistan, seda rohkem mulle lainurk meeldib. Aga veendusin üsna kiiresti, et selline objektiiv seab suht suured piirangud inimeste pildistamisele, mistõttu miski 18-200 mm zoomi kaasa tirimisest ma paraku ei pääse, kui moonutused just taotluslikud ei ole.