Kõige-kõigemad asjad

Raske uskuda, et alles paar nädalat tagasi olin ma maailma teises otsas, elades hoopis teist laadi reaalsuses. Hämmastav, kui lihtne on olnud uuesti oma ellu tervitada kõik need mugavused, millest olin mõneks ajaks loobunud ning mille olemasolu isegi unustanud, võtta garderoobist “Eesti elu” nimeline kostüüm, suruda see selga, valida sobivad rekvisiidid ja tuletada meelde oma osa.

Näiliselt olen tagasi, aga mõtetes siiski veel kaugel eemal. Pigem olen etenduse pealtvaataja kui näitleja minarollis. Kodus tundub elu veerevat nii nagu siis, kui lahkusin; suurt midagi ei ole muutunud. Ainult et minu enda jaoks on vahepeal kõik ümber paigutunud. Asjad, mis enne tundusid olulised, ei tundu enam üldse nii olulised ja rohkem kui eales varem elan ma hetkede nimel, mis tekitavad positiivseid võnkeid.

Aga et oma eelnevad Kagu-Aasia reisi teemalised postitused kuidagi kokku võtta, lisan kolleegi Martini näitel oma hinnangud kõige-kõigemate asjade osas Malaisias, Myanmaris, Tais, Laoses ja Vietnamis:

  • Kõige rohkem vau momente – pakkus Myanmar
  • Kõige parem toit – Tai toiduturgudel, Ho Chi Minh City tänavatel
  • Kõige paremad kohad matkamiseks – Põhja-Laoses ja Sapa piirkonnas Vietnamis
  • Kõige ilusamad rannad – ikkagi Tais (Indoneesias leidub samuti imeilusaid randu)
  • Kõige soodsamad riigid reisimiseks – Myanmaris ja Põhja-Laoses oli mu päevaeelarve ca 20 dollarit, mujal mõnevõrra rohkem
  • Kõige põnevam pildistada – igal pool Aasias on tõeline nauding pildistada, aga kõige põnevam oli see minu jaoks Myanmaris ja Põhja-Vietnamis
  • Kõige sõbralikumad inimesed – on Myanmaris (ja Kambodžas, kui võrrelda varasema reisiga)
  • Kõige lihtsam üksi reisimiseks – seljakotireisijate lemmikud on Tai ja Malaisia, seal on kergem ja mugavam reisida ning võimatu end väga üksi tunda
  • Kõige meeldejäävamad fraasid – “hello, miss/ my friend/ sister”, “motorbike?”, “good price, just for you”, “how much you give?”, “where you come from?”, “where you go?”
  • Kõige rohkem reisivad rahvused – mina kohtasin kõige rohkem prantslasi, kanadalasi ja hollandlasi; teiste eestlastest backpackerite otsa ma kahjuks ei sattunud
  • Kõige rohkem veetsin aega – transpordivahendites, kolmest kuust vast nädala jagu jutti veetsin ma bussides, paatides, veoauto kastides, rongides jne
  • Kõige südamelähedasem – oli külastada külasid mägedes; see, kuidas need inimesed elavad, liigutab mind sügavalt
  • Kõige raskem reisil olles – on olla haige ja saada halbu uudiseid kodust
  • Kõige tüütumad müratekitajad – mootorrattad, kuked ja kohalik muusika bussides
  • Kõige suurem eneseületus – sukeldumiskursuse läbimine
  • Kõige rohkem jään ma taga igatsema – vürtse, värskeid puuviljamahlasid, džunglihääli, Aasia lõhnu, päikest, sooja merevett ja tunnet, et aega on küll ja küll ja küll…
Siin on esimesed fotod viimasest reisist. Need on tehtud Holga laifilmkaameraga. Lisan aegamööda üles ka valiku oma ülejäänud 6000 fotost, aga sellega läheb pisut aega.

034

Kagu-Aasiasse reisima

Arvatakse, et reisikihk on geenides. DRD4 geen kontrollib domamiinide mõju ajus, mida omakorda seostatakse riskimisvajaduse ja sooviga otsida uusi elamusi. Kui nii, siis kindlasti on see ka minu geenides, sest miks muidu otsustasin kolmeks kuuks aja maha võtta, et minna Kagu-Aasiasse.

Umbes nädala pärast olen teel Hongkongi ja sealt edasi Kuala Lumpurisse. Seejärel on plaan liikuda Malaisia põhjaossa ja peatuda natukeseks Lõuna-Tais. Edasi mõned nädalad Myanmaris (Birmas), Tai põhjaosas, Laoses ja Vietnamis. Erinevalt oma tavapärastest ringiuhamistest, tahaks seekord pigem rahulikumalt võtta ja kauem ühes kohas peatuda.

Hoolimata sellest, et seekordne reis on kordades pikem kui senised, ei ole mul veel tekkinud reisiärevust. Minek ei olegi õieti kohale jõudnud. Ka suuri ettevalmistusi peale korraliku reisiapteegi, kindlustuse ja veel ühe lisapassi soetamise ma teinud ei ole. Ma ei tea täpselt, kuhu ma satun, mis kohast piiri ületan, rääkimata sellest, kus ma ööbin. Aga eks see ongi just see, miks ma lähen.

Selles on oma võlu, kui võid hommikul bussijaama jalutada ja otsustada hetke ajel, millisesse ilmakaarde suundud, ilma et miski sunniks sind mõtlema, kuhu sa minema peaksid. Põnev on näha kohti, mida varem näinud ei ole; avastada looduse iseärasusi; luua seoseid asjade vahel, mida märganud oled; imestada, kui erinevat elu võivad inimesed elada ja kõrvutada selle juurde enda argipäeva; ahmida õhku kõikide lihtsate asjade peale, mida kodus ei jõua tähele panna ja tunda tõelist rahulolu samadest kulunud riietest päev-päeva järel. Pole kahtlustki, et reisides keskendun palju rohkem sellele, mis on siin ja praegu, kui sellele, mis oli või mis on tulemas.

011 (1)

Minu suureks sooviks on jõuda seekord erinevatesse Kagu-Aasia mägihõimu küladesse ja pildistada sealset elu. Põhjapiirkondades elavad hõimud oli üks põhjus, miks ma Aasia kui sihtkoha kasuks otsustasin. Olles varem Tais, Kambodžas, Indias ja Indoneesias reisinud, on Aasia mulle ka omasem. Muuhulgas on Aasia nt Ladina-Ameerikaga võrreldes ka soodsam ja turvalisem, inimesed on üldjuhul sõbralikud ja toit tõeline nauding.

Niisiis võtan kaasa oma kaamera ja 27 GB mälukaarte, Holga ja üksjagu laifilme. Pärast Indoneesiat olin oma 5 kilose kaamerakoti igapäevasest tarimisest paremas vormis, kui enne maratoni. See teeb otsustamise muude asjade kaasa võtmise osas õnneks üsna lihtsaks – midagi muud ei anna eriti kotti pakkida, kuna käsipagasina võiks seljakott jääda 10 kg piiresse.

Ja nüüd jääb üle vaid minna.

 

Kiiksuga pildid

Esimesed katsetused said tehtud küll juba Eestis, aga sisuliselt kujunes Indoneesia mulle Holga kaamera avastamise ja tundma õppimise retkeks. Kuna see tundus nii huvitav, siis tegin oma digipeegliga oluliselt vähem pilte kui tavaliselt.

Uurisin Youtube’ist järele, mismoodi oleks õigem Holgat käsitseda ja teipisin kaamera kõikvõimalikest kohtadest kinni. Pildistasin oma 6 laifilmi (400/ 800 ISOga), igaüks 12 kaadrit. Allpool on siis pildid, mis välja tulid. Holgalikult kiiksuga, kohati ära valgustatud äärtega “vanaaegsed” fotod.

Kõige olulisem õppetund oli see, et kaamera tasub küll korralikult kinni teipida, aga sama oluline on film pärast pildistamist kas pimedas tihkemalt kokku kerida või rull üle kleepida, kuna vastasel juhul saavad fotode ääred liiga palju valgust. Kuigi värvilised laigud kuuluvadki Holga fotode juurde, oli mõnest pildist ikka päris kahju, kuna film oli liiga tugevalt valgust saanud.

Põhjus, miks osad filmid ei olnud piisavalt hästi rulli keeratud, oli selles, et kaameras paiknenud pehmendused, mis filmi paigal hoidsid, sulasid kuumusega liimist lahti ja kerisid end esimese filmi vahele. Tegin küll tekist pimiku ja sain need filmi küljest lahti, aga pehmenduste tagasi liimimiseks oleks vaja läinud super attacki, mida mul kusagilt võtta ei olnud.

Kokkuvõttes oli pildistada põnev ja fotod ilmutusest kätte saada veelgi põnevam. Ka inimesed, keda pildistasin reageerisid Holgale rahulikumalt ja positiivsemalt, kuna see ei näe välja niivõrd kaamera kuivõrd mänguasi. Lapsed olid ainult pettunud, et kaamera tagaküljel puudus ekraan, kust oma fotot näha. Neile ei mahtunud lihtsalt pähe, mismoodi see kaamera pilti ei näita.

Teine asi, millega Holga puhul arvestada on see, et kui kujutada ette musta teibiga üle käidud kaamerat, mida on vaja filmi välja võtmiseks ja uuesti laadimiseks lahti võtta ja tagasi kinni kleepida, siis on kaamera kokkuvõttes sama kleepuv nagu karamellikomm.

Ettearvamatu Holga

Mulle tundub, et inimene, kes fotograafiat enda jaoks alles avastab, on kogenud pildistajatega võrreldes teatud mõttes eelisseisundis. Ta ei oska ega soovigi kaamerat kontrollida ja fotot viimseni lihvida, vaid keskendub lihtsalt hetke jäädvustamisele.

Püüdmata vältida praaki ja rõhumata liialt foto teravusele või õigele särile võivad sündida küll tehniliselt ebatäiuslikud, ent samas ootamatult värskelt mõjuvad, hea energiaga fotod. Kõlab paradoksaalselt, ent näib, et mõnikord võib loobudes kontrollist ja vabanedes soovist tulemust mingis oma suunas kallutada, jõuda veelgi paremate tulemusteni.

Umbes sellistel kaalutlustel ja kannustatuna tahtest uuesti katsetada jõudsin Holgani. Selle Hiinas meisterdatud tahumatu mängukaamerat meenutava plastikaparaadi ühtaegu halvimaks ja parimaks omaduseks on ettearvamatus. Suutmatus tulemust lõpuni kontrollida, teadmatus, milline foto välja tuleb.

008

Iga Holga on isemoodi ja iga sellega pildistatud laifilmi kaader sisuliselt kordumatu. Kaamera otstest imbub valgust sisse ja nii on film sageli suvalistest kohtades üle valgustatud. Valida saab ainult kahe ava ja fikseeritud säri või aegvõtte vahel ning fokusseerida primitiivselt. Fotodele on iseloomulik hägusus, teralisus, tumedad nurgad ja värvilised laigud.

Kõik, mis tavamõistes tähendab ebaõnnestumist, mõjub Holga piltide puhul lahedalt. Ainus häda on selles, et ka “praaki” ei ole lihtne teha. Loovuse arendamise seisukohalt on kaamera väärt järele proovimist ja kindlasti saab sellest hea vaheldus kõrgekvaliteedilistele, teravatele digipiltidele. Liialt üle mõelda ei ole mõtet, lihtsalt pildista.