15 ways how I ran a marathon differently

On my way to work last Friday morning I realized with alarm that I had not yet started to feel the usual excitement about running a marathon. At previous times I had experienced the intimidating pre-race anxiety already a week before the event and at that moment I was only 48 hours away from the kick-off in Amsterdam. Strange as it may seem, I felt relieved when the panic finally hit me at lunch time on the same day.

After all, running my 3rd marathon had become kind of important to me and when going through the inevitable agony that accompanies those 42 195 meters of pavement, then you actually need the mixture of fear, confusion and self-doubt as well as all the opposite to get you through it. I had prepared for this day for a while, having run for more than a thousand kilometers and a hundred hours over the course of 6 months. This was more than I had ever invested into this endeavour before.

I had witnessed the beginning and end of every season. The first patches of grass with tiny flowers emerging from the snow, the wonder of the blossoming forest in the spring and the sweet temptation of wild strawberries in the summer, the gush of wind by the seaside and the sound of dry leaves under my feet in the autumn sun. I had struggled with the heat and the cold. I had suffered a number of showers. I had seen more rainbows than ever before. And all of it for this purpose.

As every other runner, I was facing a fight against myself, wanting to prove myself that I can reach my goal. First marathon was about finding out if I can do it, afterwards it was about if I can do it better. In the middle of my second marathon things rapidly went wrong for me and I finished with a worse result than the first time, despite having actually trained harder for the second time. Only later did I understand that I was running with a wrong mindset and for all the wrong reasons.

Sometimes it is necessary to fail before you can succeed. This time I managed to improve my previous record with 29 minutes, finishing with the net time of 3:43:09, which was actually 2 minutes better than the maximum that I had hoped for. The most important victory over myself was not the time, however. It was rather the fact that for the first time I ran with a good feeling, minimum pain and sufficient energy level until the end. For the first time I didn’t collapse after the finish line but walked out of the Olympic stadium with a smile on my face.

I have come to think that running a marathon is a lot about finding the best strategy for yourself. There are some universal truths about what you should and shouldn’t do when preparing for the event and going through with it, which you can easily find with the gracious help of some googling. But there are also suggestions based on personal experience, which can prove to be helpful. With this marathon I decided to do a number of things differently and whether it may or may not work for anybody else, I guess it worked for me. Here are 15 ways how I ran a marathon differently this time.

1. Have less to carry

Before I took up running again I went to India and lost a few kilos. It was certainly not my goal since I felt pretty fit before but I discovered that it instantly became more comfortable to run and that it was much better for my knees. Even though I wouldn’t advise the same kind of extreme measures to anybody else, weight loss in general can make it easier to run.

2. Develop eating habits that work for you

On that same trip I also discovered that I don’t need to eat meat anymore. Since I always allow myself to eat a lot after a run and have never managed to deny myself anything sweet and full of carbs no matter what the hour is, I found it much easier to stay on the same weight level during the period of hard training when eating more vegetables and seafood along with all the desserts.

3. “Want to” instead of “have to”

To develop the right way of thinking over what I was doing, I mostly went running 4 times a week but I never forced myself. I tried to keep to the number of times and set myself weekly goals of kilometers but I chose to go on the days when I felt like I wanted to run, not on the days I had to. I never “punished” myself with a run. In my mind I said “I want to” instead of “I have to”.

4. Run longer distances

Another thing that I did differently was that I ran longer distances than before. Previously I ran about 7-8 km per time and one longer distance per week. Now the average run became about 10 km and the longer run about 12-15 km. Before the marathon I ran 20 or more kilometers on 7 occasions, one of which was 30 km. Long distances became less of a big deal like this.

5. Change running routes

I varied my running places. I ran more up- and downhill to train my pulse rate. I ran on the streets with less traffic, rather than driving somewhere outside the city centre. It took me less time to train even though I ran longer distances. I also found it more motivating to go running when I didn’t have to drive anywhere, let alone sit in a traffic jam.

6. Track your runs

I used Endomondo to track my runs. Never before has it been so easy to trace my general improvement in running. The most helpful thing about using one of those sports trackers is that they tell you constantly how much you have run and what is your average speed. I found it especially helpful at competitions. I used my watch only to check my pulse rate.

7. Vary the ways you run

Unlike previous times, I did more interval runs this time, varying the intensity of running from low to medium or high. Mostly it was for example 3 km with 140 pulse rate, 3 km with 150, 3 km with 160 and 3 km with 140 again. Again the Endomondo Pro app that enables you to create your own interval training proved especially helpful.

8. Find whatever motivates you to go for a run

I started to listen to podcasts in addition to music when training. It became more interesting to go running because I was looking forward to the next podcast. Music helped me more at the times when I needed to run really fast. After another long day at work, for example. For the marathon I made a special list with the most energetic music I could get hold of. I can only listen to it when I run.

9. Have your own goal, don’t follow others

I thought through why I train and what is my aim. The right kind of mindset is more crucial than to run mindlessly as fast as possible. It takes practice to choose the right strategy and pace for yourself and stick to it, instead of following others. That is why I went to a number of competitions to find out what suits me better and to prepare myself for “doing my own thing” at the final event.

10. Learn to know your limits

I realized that my true limits came out at competitions not when training. But of course without training I wouldn’t get to see the limits. That is why I chose to prepare for the marathon for a longer time – 6 months instead of the usual 3-4 months. I guess if I could stick to running without the breaks I keep making after the marathons, I could achieve even more.

11. Load as much energy as you can

One of the reasons why I burnt out on my second marathon in Tallinn, was that I had no energy left after the 34th km. This time I took my pre-marathon carb loading quite seriously. For the whole week before the event I ate chocolate and cakes along with pasta or rice almost every day. I drank a lot of liquid to keep myself hydrated. I only denied myself alcohol on the 3 days before the event.

12. Accept all the help you can get

The one thing about this whole undertaking is that you really need all the help you can get. I realized this before the marathon when I asked my former trainer to give me some advice on running as well as at the event itself where I had the best partner in the world who took my warm clothes before the race, handed me an energy drink on the 30th km and cheered me on at other times. It made all the difference because I already knew when I would need it the most and the result may not have been as it was without this help.

13. Appreciate the onlookers

Actually, all the people standing in this brutal cold and windy weather deserve some gratitude from the runners. It was great to finish in Amsterdam because after 38th km there were people standing and cheering you on at both sides of the track. I had not experienced it even in Copenhagen, at my first marathon. I wish that some day it will happen in Tallinn as well that the general public gets a bit more involved. After all, thousands of runners passing by is not a sight one can witness every day.

14. Run as fast as you think you can

You can really run as fast as you think you can. What a cliché but how true. If you think you can run a marathon with 3:30, you can. You just have to train a little harder. I didn’t want to focus too much on wanting to run less than 4 hours, however, because I was afraid to be disappointed in the end as I was after my second marathon. And I didn’t want to feel disappointed because this was not the reason why I decided to run a marathon in the first place, this was just a numeric goal. The journey is the reward as they say and it goes for running a marathon as well.

15. Have a new goal on the horizon

I have a strange relationship to running. I take it up, immerse myself into it and work for it to achieve the goal I set for myself. After the moment of truth that the marathon brings I let go and take a break. Well, sometimes quite a long break. By now I’ve discovered that I actually really like running and I don’t want to take a break anymore. That is why I have already chosen a new marathon for next year. You need a new goal on the horizon.

The only tangible thing that I remember myself thinking about when I was running these 42.195 km a week ago, was that if a marathon would be compared to climbing a mountain, then from my own experience I can say that 21st km is like reaching the base camp, 33rd km is like getting to the high camp and 39th km is like the last 100 meters of technical climbing parting you from the top.

When climbing a mountain you have to think about coming back down and when running a marathon you have to live with your aching legs for the next few days. The feeling of complacency and triumph is similar though.

Just finished

Trenni tuleb teha!

Täna jooksin Tallinnas oma kolmanda poolmaratoni. Kuna jooksmisele jäi seoses reisimisega üle 8 kuuline paus, siis andis see end ka tulemustes märku. 21,1 km aeg tuli seekord ca 14 minutit kehvem kui eelmisel aastal – 2:12:34.

Kui ma enne võistlust oma pelgalt kuu aja pikkuse treeningu tulemusi vaatasin, oli selge, et ega seal mingit ime oodata ei ole. Lühidalt kokkuvõttes oli näha, et jooksen märgatavalt aeglasemalt ja oluliselt kõrgema pulsiga kui eelmisel aastal, kui selja taha jäi ligi 4 kuud trenni.

Niisiis mõtlesin, et vaatan, kuidas enesetunne on, nii jooksen, aga püstitasin eesmärgiks vähemalt 2 tunni ja 15 minutiga lõpetada. Alustasin hea aeglase tempoga, kusagil 10ndal kilomeetril lisasin kiirust juurde ja nii pidasin vastu 17nda kilomeetrini, siis hakkas pulsisagedus juba jooksu takistama. Ja nii rauges ka mu jõud. Loivasin aeglaselt finišisse.

Aga kokkuvõttes oli lõpetades ikkagi hea tunne. Ilm oli ilus, medal oli veel uhkem kui eelmisel aastal ja üldine mulje võistlusest oli igati positiivne. Tänane õppetund? Kui soovid kiiremini joosta, tuleb trenni teha :)

Tehtud!

Pühapäeval jooksin oma teise maratoni. Isiklikku rekordit Tallinna maratonil paraku ei sündinud, küll aga täitsin oma põhieesmärgi, kui ma kõigele vaatamata finišisse jõudsin. Lõpetasin netoajaga 4 tundi, 19 minutit ja 56 sekundit, millega saavutasin üldarvestuses 701. ja naistest 81. koha.

Esimesed 30 kilomeetrit jooksin ühtlaselt 5:38 minutit kilomeetri kohta, parandades oma senist poolmaratoni aega ca 4 minuti võrra (1:58:44). Enesetunne oli hea, kusagilt eriti ei valutanud, samm oli energiline. Kõik läks plaanipäraselt ja ma olin nii lähedal sellele, et kenasti 4 tunni sisse jõuda. Segadusse ajas ainult see, miks 4 tunni tempomeister teise ringi alguses suure grupiga eest ära jooksis, kui kella järgi olime juba siis 2 minuti võrra vajalikust tempost kiiremad.

Teise ringi keskel, kusagil 33-34 kilomeetril, hakkas mul äkitselt raske. Sääred olid kivikõvad ja tõmbusid krampi. Üritasin aeglasemas tempos edasi joosta, aga olukord läks aina hullemaks. Ma ei saanud enam jooksusammuga jätkata. Jäin seisma ja üritasin edasi kõndida, aga ei saanud ka seda normaalselt teha. Jalad lihtsalt keeldusid mu tahtele allumast. Taarusin natukene aega, siis andsin alla ja istusin maha.

Hetkega sai selgeks, et soovitud aega ma ära ei jookse ja siis tekkis trots. Mille nimel siis ikka pingutada, kui ma isegi õieti kõndida ei saa ja 8 kilomeetrit on veel ees?! Eelmisel maratonil olid lisaks säärtele valusad ka kõikvõimalikud teised kehaosad ja ometi sain ma lõpuni joosta ja isegi viimastel kilomeetritel tempot tõsta. Seekord läks teisiti ja ma ei olnud selliseks füüsiliseks takistuseks valmis.

Viipasin parameedikutele ja ütlesin, et soovin katkestada. Nad andsid mulle mobiili, et ma saaks kellegi endale järele kutsuda. Hakkasin juba numbrit valima, kui paar jooksjat meist möödusid ja mulle hüüdsid, et ma ei katkestaks. Pärast lühikest sisemonoloogi, andsin mobiili tagasi, ajasin end püsti ja teatasin, et lähen ikkagi edasi. Selleks hetkeks olid jalad juba paremad ja hakkasin lonkama. Umbes kilomeetri pärast sain uuesti sörkida. Küll eluaeglaselt, aga edasi ma liikusin.

Ma saan väga hästi aru, miks öeldakse, et maraton algab alles pärast 30 kilomeetrit. Kõige suurem tõenäosus, et midagi nässu läheb ongi ilmselt viimasel veerandil… Ja nagu näha, võib see tulla väga ootamatult. Finiš oli raske ja ei saa öelda, et ma natukene pettunud ei oleks olnud. Kui ma oma siseheitlusele vähem aega oleksin kulutanud, oleks tulemus mõne minuti võrra arvatavasti parem tulnud.

Ilmselt oli tegu mitme asja kokkulangevusega, miks olukord selliseks kujunes. Arvatavasti ei olnud ma piisavalt joonud ja võibolla ka eelnevatel päevadel õigesti söönud. Jõin küll sama palju spordijooki nagu eelmisel maratonil, aga seekord oli ilm soojem. Kui ma oleksin poole maast ikkagi aeglasemalt jooksnud, oleks mul ehk ka rohkem energiat olnud, et distantsi teise poolega paremini toime tulla. Pinged säärelihastes võisid tuleneda ka kulunud taldadega botastest. Ja üks viga, mis ma treeninguga tõenäoliselt tegin oli see, et ma ei jooksnud enne maratoni üle 22 kilomeetri läbi – mul oli juba meelest läinud, mis tunne see on.

foto4

Sellegipoolest on mul väga hea meel, et suutsin kuidagi finišisse kulgeda, sest sellel hetkel oli see minu jaoks kirjeldamatu võit iseenda üle. Aitäh, armsad sõbrad, kaasaelamise, ergutamise ja nii südantsoojendava plakati eest, mis andis kindlasti tohutult jõudu juurde mitte ainult minule vaid kõikidele jooksvatele Matudele :) Korraldus ja ilm olid iseenesest väga head ja medal oli ka ilus. Nii et nüüd siis… tehtud!

Operatsioon maraton

Tõehetk hakkab kätte jõudma. Vähem kui 24 tundi on jäänud Tallinna maratoni stardini. Viimased päevad on möödunud mõnusas ootuseärevuses, mida kannustab teadmatus selle ees, mis pühapäeval maratonirajal juhtuma hakkab. Läbida tuleb 42,195 km ehk kaks sinist ringi alloleval kaardil.

Eelneva nelja ja poole kuu jooksul on selja taga ca 630 kilomeetrit, ehk poole rohkem sellest, mida ma enne eelmist maratoni kahe kuu jooksul läbi jooksin. Niisiis on koormus jäänud samaks, olen lihtsalt kaks korda pikemalt treeninud. Senine areng on iseenesest olnud positiivne. Suudan sama distantsi joosta minuteid kiiremini ja tublisti madalama pulsiga võrreldes nelja kuu taguse ajaga.

Ja ometi ei pruugi sellest piisata. Spordi puhul on veel nii palju juhuslikke tegureid, mis tulemust positiivsemas või negatiivsemas suunas kallutavad. Nt nagu ilm. Liiga palav ja liiga külm on halb, nagu ka liiga tugev tuul. Või siis üldine enesetunne. Mõnel päeval on samm kerge, teisel päeval, ilma mingi otsese põhjuseta, tunduvad jalad nagu pakud ja keha raske. Äärmiselt suurt mõju avaldab õige riietus, et ei hakkaks liiga külm, aga samas ka liiga palav, ja et kusagilt midagi ära ei hõõruks.

Niisiis on oluline teha õigeid valikuid, et negatiivsemaid tegureid leevendada ja võtta endast parim sellel konkreetsel ajahetkel. Minu strateegia on joosta algusest peale võimalikult ühtlase tempoga, aga esimesed 3-5 km ca 5-10 sekundit ühe kilomeetri kohta aeglasemalt, et jõuvarud maratoni teiseks pooleks paremini säiliksid. See oleks ka soojenduse eest kogu distantsile, kuna hea jooksusamm tekib mul tavaliselt alles pärast poolt tundi jooksmist ja seda enam ei ole mõtet kiirelt alustada.

Samuti testiks see strateegia mu üldist valmisolekut maratoni soovitud tempoga joosta, kuna minu tavaline treeningtempo jääb tublisti aeglasemaks, kui see, millega ma maratoni läbi joosta loodan. Vajadusel tuleb olla valmis ka plaanide ümber hindamiseks ja valida madalam tempo, nii raske kui see ka ei ole.

Eesmärk nr 1 on maraton läbida ja eesmärk nr 2 on parandada oma eelmise maratoni aega 12 minuti võrra ehk joosta distants 4 tunniga, mis teeb keskmiseks km ajaks 5 minutit ja 41 sekundit. Ma tean juba, et raske hakkab nii või naa, aga loodan, et ei teki mingeid tõsiseid füüsilisi takistusi. Kaasa võtan oma joogipudeli, muusika ja ühe valuvaigisti. Minu stardinumber on 1094…. nagu 2010. a. septembris, eesmärk 4 tundi :) Vaim on valmis, tulgu, mis tuleb!

Veel midagi teemakohast

4 kuud jooksmist piibelehe-, toominga-, metsmaasika- ja kanarbikulõhnalistel radadel, lämbes ja supluseootuses, vihmas ja tuultekeerises. Läbitud sadu kilomeetreid, kulutatud kümneid tunde ja tuhandeid kilokaloreid, võisteldud, kuulatud sadu albumeid, võideldud sääskede ja herilastega, mõeldud kõige ja mitte millegi üle, räägitud sadu lugusid ja naerdud kõht kõveras. Ja seda kõike ei mingil erilisel põhjusel :)

Revanš

Laupäeval jooksin Ülemiste järvejooksul 14 km, lõpetades ajaga 1:11:31. Pärast viimase poolmaratoni ootamatut kulgu oli mu enesekindlus oma füüsiliste võimete osas pisut kõikuma löönud. Ei osanudki arvata, kui kiiresti ma joosta suudaksin, aga  seadsin eesmärgi läbida distants 1 tunni ja 13 minutiga ehk tempoga 5:12 per km. Hinnatakse, et see on aeg, millega 14 km joostes oleks võimalik maratoni distantsil 4 tunni sisse jõuda.

Võrreldes kahe nädala taguse laupäevaga oli ilm parajalt jahe. Enesetunne oli hea, haakisin end ühe ühtlase sammuga noormehe sappa ning tempo tuli keskmiselt ca 5:07 minutit/km. Viimane veerand oli suti raskem, kuna siis kulges jooks mööda künklikku metsarada, aga pigem hoidsin end natukene tagasi, et mitte liigselt ära väsida. Kõik oli märgatavalt lihtsam kui eelmisel võistlusel, kus minu maksimumiks jäi üle 40 sekundi aeglasem kilomeetriaeg. Päevad ei ole vennad, seekord sain revanši.

Mõtlesin enne starti, miks need inimesed (kaasaarvatud ma ise) seal on. Kohal oli üle 1000 osavõtja, kellest ca 300 olid naised. Kas inimestel ei ole siis tõesti midagi targemat laupäeva hommikuti teha? (Siinkohal tervitan kõiki kolleege, kelle laupäev möödus voodis pead parandades… :)

Tundub, et “miks” küsimuse vastus on võit. Meid motiveerib eesmärk ja selle täitmine ongi võit. Ning seda mitte niivõrd teiste kuivõrd ikkagi iseenda üle. Enne, kui ma end rahvaspordiga sidusin, ei mõistnud ma pühapäevasportlaste hasarti. Ja siin ma siis nüüd olen. Loen minuteid ja sekundeid ning pean sõjaplaani, kuidas oleks 42 km 4 tunniga joosta… Tundub nagu hea mõte.

Ühtlasi meenus mulle eelmine aasta. Just umbes aasta aega tagasi septembri keskpaigas, kui Tallinnas toimus mind juba kahe nädala pärast ootav jooksuüritus, saabusin ma Indoneesiast. Oli ilus päikesepaisteline ilm, istusin Helsingi sadamas ja ma olin lootusrikas, hoolimata sellest, et midagi oli jäädavalt kaotatud. See tuletas mulle meelde, et tõeline areng saab tekkida ainult pärast põrumise tunnet. Ilmselt on spordiga samamoodi.

_MG_9373

Põrgulik poolmaraton

Ma ei ole mõnda aega jooksmisest kirjutanud, aga mõte joosta sel aastal Tallinnas oma teine maraton küpses tegelikult juba paar kuud tagasi.

Pärast reisilt naasmist olen 3-4 korda nädalas jooksmas käinud ja ühe abivalmi meistersportlase näpunäidete järgi oma treeningplaani pidevalt eri tüüpi ja eri pikkusega jooksude näol mitmekesistanud. Mõnikord on mul tekkinud tunne, et ma käin nii palju jooksmas, et olen end heas mõttes “ära jooksnud”. See superlaeng, mis ma jooksmisest saan, on olnud sõltuvusttekitav. Isegi nii, et olen olnud valmis läbima ka pisut ebatraditsioonilisemaid distantse, läbi võsa ja üle kraavide.

Erinevalt esimesest korrast ei tunne ma maratoniks ettevalmistudes erilist ebakindlust või ärevust selle ettevõtmise ees. Ma tean, et ma suudaksin need 42,195 km läbi joosta. Ent sedapuhku on ka ootused endale palju kõrgemad, kui esimeseks maratoniks valmistudes. Nii seadsin endale ambitsioonika plaani parandada oma eelmist aega ca 12 minutiga ning joosta maraton 4 tunniga.

Umbes kuu aega on jäänud 12. septembrini, mil Tallinna maraton toimub ja selleks, et aru saada, kui hästi mu treeningud soovitud eesmärgi suunas edenevad, otsustasin Rahvajooksu raames poolmaratoni joosta. Ootamatult kujunes see mulle elu kõige raskemaks jooksuks.

Selleks, et joosta maratoni 4 tunniga, peaks poole lühema distantsi ideaalis jooksma alla 2 tunni. Eesmärk sai seatud 1 tunni 56 minuti peale, millega oleks jooksutempo ca 5:30 per km. Plaan B oli joosta samas tempos, millega ma peaksin jooksma, et maratonil 4 tunni sisse jõuda ehk 5:40 per km ja pisut alla 2 tunni.

Esimesed 13 km suutsin 5:30 tempot hoida. Jalad tundusid kerged ja mõnusad, enesetunne oli hea, ainult pulss trügis kiiresti väga kõrgele. Juba 6 kilomeetrist oli mu pulss üle 190 löögi minutis. See oli äärmiselt ebaloogiline asjade käik, kuna treeningu ajal oli sama tempoga pulss 160-170 ringis olnud ning ka treeningud olid näidanud positiivset arengut, viidates, et suudan sama distantsi läbida palju kiiremini ja oluliselt madalama pulsiga kui paar kuud tagasi.

Kaalusin alternatiive, aimates, et sellise pulsiga sellises tempos ma lõpuni vastu ei pea, aga jätkasin siiski sama moodi. Mõtlesin, et ilmselt mõjutab jooksu ca 30 kraadine kuumus ja kõrge õhuniiskus, aga lootsin, et kohanen ning otsustasin pulssi lihtsalt ignoreerida. 14-15 kilomeetril tundus nagu oleks keha täielikult üle kuumenenud. Õhk seisis ja kõige tipuks tuli veel päike ka välja. Joogipunktides haarasin 2 topsi, ühest jõin, teise valasin endale pähe. Käed olid tulikuumad ja selleks, et neid natukenegi jahutada, hoidsin neid oma märja särgi küljes.

Siis hakkasin tempot alla võtma, ent pulss sellest ei muutunud. Kogu jooksu keskmiseks jäigi uskumatul moel 192 ja ühtlasi sain selle jooksuga teada oma uue maksimaalse pulsisageduse – 209 lööki minutis. Viimased kilomeetrid tundusid lõputud. Ma ei ole kunagi tõsiselt kaalunud mitte lõpuni jooksmist, aga selle distantsi jooksul mõtlesin ma selle peale mitu korda.

Üldse suutsin ma mõelda eelkõige selle peale, kui suur janu mul on. Joogipunktis ei teinud ma mingit vahet veel ja energiajoogil, mõlemad maitsesid ühtmoodi. Minu arvates oleks sellise ilmaga joogipunkte ka oluliselt rohkem võinud olla. Pärast seda, kui tempo hakkas langema, kadus fookus ära; ma ei vaadanud enam aega, suutsin vaid mõtte jõul ennast edasi jooksma sundida. Lõpetades jõin hoobilt liitri spordijooki ära, olles ilmselgelt täiesti dehüdreerunud.

19 kilomeetri märgi asemel arvasin end millegipärast nägevat 20 kilomeetri märki. Ma ei tea, kuidas ma suutsin näha 19 asemel numbrit 20, aga suur oli mu üllatus nähes taas 20 kilomeetri märki, kui arvasin end olevat juba 21 kilomeetril. Teel finišisse suutsin viimase jõuraasu tööle panna ja tempot tõsta. Võtsin kõige otsema tee, kuid siis ilmus kellegi käsi ette, mille peale ma peaaegu pikali kukkusin. Selgus, et olin üritanud valest kohast läbi murda.

Lõpetasin ajaga 2:02:26, nii et kilomeetri aeg tuli 5:48. Esimest korda jooksin aeglasemalt, kui olin plaaninud. Finišisse jõudes olin pettunud, kuna ma arvasin, et tulemuste põhjal võib teha järelduse, et 4 tundi maratonil on minu jaoks kõigest hoolimata ikkagi kättesaamatu.

Alles natukene hiljem, kui olin rääkinud paari teise jooksjaga ja vihm mind maha jahutanud oli, ei tundunud mu aeg mulle endale enam nii kehv, kuna sellise õhuniiskusega pidavatki olema raske oma õigete võimete piires joosta. Võrreldes tulemust oma eelmise aasta poolmaratoni ajaga, selgus, et olin varasemast siiski 5 minutit kiiremini jooksnud, nii et lohutasin end sellega, et mingi areng on siiski nii või naa toimunud.

Mõtlesin selle peale, miks seekord nii läks.

Ma ei tea, kas õigetele või valedele, aga mingitele järeldustele ma jõudsin:

1) Kuigi mul soovitati joosta ilma oma joogita, kuna pudel lisab raskust ja võtab seeläbi tempot alla, siis olen üsna kindel, et eilsel jooksul oleks see mind väga aidanud. Ma ei suutnud joogipunktis korraga nii palju juua, kui vaja oleks olnud ja janule mõtlemine jooksu ajal segas keskendumist. Maratonile päris ilma mingisuguse oma joogita (kasvõi väikeses pudelis) ma minna ei julge.

2) Ilmselt oleksin pidanud oma tempos tegema korrektuuri varem, kohe kui pulss kõrgeks tõusis. Ehk oleksin siis nt 5:40/ km tempoga lõpuni joosta jõudnud ja kokkuvõttes paar minutit isegi kiiremini jooksnud. Hoidsin liiga jonnakalt oma esialgsest plaanist kinni. Üldse ei oleks sellise pulsiga ilmselt eriti joosta tohtinud, millega ma jooksin.

3) Ma tegelikult ei tea selle jooksu põhjal, kas ma suudaksin maratoni 4 tunniga joosta või mitte. Tean ainult, et sarnase ilmaga mina oma treenituse juures seda ilmselt siiski ei suudaks. Niisiis otsustasin, et lähen ka Ülemiste jooksule. Kui ma seal madalama pulsiga soovitud tempos joosta jõuan, siis ehk on kõik veel võimalik. Nii et ei midagi muud, kui tuleb oma kange keha ka täna rajale vedada ja edasi harjutada :)

4 kuuga 535 km

Avastasin täna hämmeldusega, et viimase 4 kuuga olen kokku jooksnud 535 km ehk ca 4,4 km päevas. See on peaaegu 3 korda Tallinnast Tartusse või rohkem kui Tartust Riiga ja tagasi. Kokku olen jooksnud 61 tundi ja korraga keskmiselt 9 km. Keskmine kilomeetri aeg on olnud natukene vähem kui 7 minutit ja pulss 154.

Veel üks pakk tasuta pesupulbrit

Laupäeva hommik. Mida muud ikka paremat teha, kui ärgata kl 6, et Tallinnast Otepääle sõitma hakata ja ühel järjekordsel rahvaspordiüritusel osaleda. Plaan oli joosta 10,7 km ümber Pühajärve.

Maganud olin vaevu 6 tundi ühe teatud (minu jaoks küll alkoholivaba) kokteiliõhtu tõttu ja ka viimase kuu treeningud ei andnud põhjust eriliseks enesekindluseks. Kui varem, umbes 5 korda nädalas jooksmas käies, langes pulss pea iga treeninguga, siis nüüd, 3 korraga nädalas, on olukord millegipärast vastupidine.

Niisiis. Kõlas stardipauk ja asusingi teele. Õhk oli lämbe ja andis aimu peatsest vihmast. Pärast kaht kilomeetrit tundsin, et olen väga väsinud ja pulss oli juba häbematult kõrge. Võis arvata, et Pühajärve kandis on rajad mägised, ent kohati tundus, et ainult ülesmäge joosta tuligi.

Püstitasin eesmärgiks joosta umbes tund aega. Ajaks tuli 57:18. Edasi kordus kõik nagu eelneval kahel järvejooksul – kõigepealt medal kaela ja seejärel pakk pesupulbrit kätte.

Udusel Harku järvel

Eile toimus Harku järve jooks, 6,4km. Mõnus jahedapoolne, müstiliselt udune ilm soosis jooksmist.

Jõudsin arusaamisele, et lühikesed distantsid ei ole siiski minu jaoks. Tempo läheb kiireks ning kipun juba esimese paari kilomeetriga väsima. Õnneks ei olnud seekord tõuse, kuigi vahepeal oli rada väga kitsas ja joosta sai ainult hanereas. Lõpuspurt tuli teha aga lausa pehme liiva sees.

Sellegipoolest. Suutsin seekord 4 minutit kiiremini joosta, kui sarnasel distantsil aastavahetusel. Aeg tuli 31:47. Otsustasin osaleda ka juuli keskel toimuval Pühajärve jooksul (10,7km) ja augustis lõpus Ülemiste järve jooksul (14km).

Harku järve jooksul