Kõrbe ja mägede lummuses

Kui ma järjega oma Peruu fotodeni jõudsin, võisin tõdeda, et suurema osa seal oldud 2-3 nädalast olin ma pildistanud kõrbe ja mägesid. Tagantjärele mõeldes ei ole see ka üllatav, kuna just loodus oli Machu Picchu kõrval olnud see, mis mulle Peruus kõige meeldejäävamaid hetki pakkus.

Sõitsime sadu kilomeetreid mööda sirge triibuna kulgevat Panamericana maanteed, mis palistab Peruu ookeaniranniku kõrbemaastikku. Suur oli mu rõõm, kui olime lõpuks kohale jõudnud. Esimest korda kõrbes.

Kõndisime tunde. Vaatasin, kuidas teised düünidelt alla sõidavad, ent mul ei olnud vähimatki soovi nendega liituda. Ma olin liiga lummatud kõrbe mustritest, värvidest ja kõikidest neist peidetud nüanssidest.

Salkantay lumine tipp kõrgus silmapiiril aga suurema osa matkast teel Machu Picchuni. Möödusime sellest 4600 meetri kõrgusel, mis oli selleks hetkeks kõrgeim koht, kuhu ma jõudnud olin. Mäletan öist tähistaevast Salkantay ääres, seda, kui külm tol ööl telkida oli, kokateed ja hommikusi pannkooke.

Tuhandeid kilomeetreid põhjast lõunasse

Esimene sõna, mis mulle Lõuna-Ameerikaga assotsieerub, on “suur”. Esmajoones meenuvad need lõputuna tundunud bussireisid, mille käigus sai Kolumbia põhjaosas asuvast Cartagena nimelisest linnast Buenos Aireseni mööda maismaad vähemalt üle 8000 kilomeetri läbitud.

Ka parima tahtmise korral saan oma rännakutest selles maailma otsas vaid pinnapealselt kirjutada. Kuidas saakski lühidalt kokku võtta 17,8 miljonile km2-le ulatuvat maa-ala, mis katab 12% planeedi maismaa pinnast ning mille võtavad enda alla 13 riiki ja enam kui 370 miljonit inimest?

Käsitlematult suur

Kui Kesk-Ameerika jõudsin umbes sama ajaga risti-põiki läbi käidud, siis Lõuna-Ameerikast õnnestus 3-4 kuuga pelgalt kerge ülevaade saada. Suurema osa ajast veetsin Kolumbias, Ecuadoris, Peruus, Boliivias ja Brasiilias. Tšiilis ja Argentiinas olin mõlemas vaid nädalakese, Paraguays ja Uruguays sisuliselt ainult läbisõidul ning ülejäänud 4 riiki jäid nägemata.

Eesmärk ei olnud näha võimalikult palju. Ainus põhjus, miks ma Argentiinas oma reisi lõpetasin, oli soodsam pilet tagasi Euroopasse. Kogu Lõuna-Ameerika reisi vältel tegin vaid ühe rahvusvahelise lennu Tšiilist Paraguaysse, ühe siselennu Boliivias ning paar tükki Brasiilias.

Lõuna-Ameerika

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Suurusest tulenevalt on Lõuna-Ameerika näol tegemist ühe ääretult mitmekesise paigaga maailmas, mis koondab endas kordumatuid maastikke, erinevat tüüpi metsi, kõrbi, koski, rohtlaid, mägesid, unikaalseid looma-, linnu- ja taimeliike ning tervet rida “maailmarekordeid”. Kõige pikem mäeahelik (Andid), kõige veerohkem jõgi (Amazonas), kõige kõrgem juga (Angel), kõige suurem vihmamets (Amazonas) ja soolaväli (Uyuni), kõige kuivem kõrb (Atacama), jne.

Tulenevalt sellest, et Lõuna-Ameerika riigid paiknevad nii erinevatel laiuskraadidel ja kõrgustel, on seal reisides võimatu mitte arvestada klimaatiliste iseärasustega. Kui Argentiina ja Tšiili lõunatipus Patagoonias on hooaeg detsembris-jaanuaris, siis Peruu ja Boliivia mägedesse tasub minna alles alates maist-juunist, et pisut soojemat ilma nautida, Kolumbias ja Venezuelast stardib sellel ajal juba aga vihmahooaeg. Suurem osa Brasiiliast ja Kolumbia ning Ecuadori läänepoolsed osad on jällegi troopilised paigad, kus on soe aastaringselt.

Salar de Uyuni

Mitmekesisus ei piirdu aga ainult looduse või kliimaga. Nii on ka sealsed riigid üksteisest võrdlemisi erinevad. Eriti tuntav on vahe endise Portugali koloonia Brasiilia ning 16. sajandi paiku hispaanlaste poolt annekteeritud piirkondade vahel.  Suriname ja Guyana on kunagised Briti ja Hollandi kolooniad ning Prantsuse Guiana, nagu nimigi viitab, kuulub endiselt Prantsusmaale.

Ent ka hispaania keelt kõnelevate riikide lõikes võib olulisel määral varieeruda nii rahvastik, kultuur kui riigi majanduslik areng ja elanike sotsiaalne heaolu. Sarnasused piirduvad suures ulatuses keele, arhitektuuri, muusika, toitumisharjumuste, riietusstiili ning Ameerika massikultuuri mõjutustega, mis on iseloomulikud kogu Hispanoaméricale.

Kõige ebavõrdsem kant maailmas

Ladina-Ameerika on oluliselt rikkam kui paljud teised arengupiirkonnad maailmas. Viimase 10 aasta jooksul on toimunud hulganisti positiivseid muudatusi ja äärmuslik vaesus on märgatavalt vähenenud. Sellest hoolimata on Ladina-Ameerika aga endiselt kõige ebavõrdsem piirkond maailmas, kuna ühiskonna rikkam viiendik elanikkonnast omab 60% sissetulekutest ja vaesem viiendik alla 3%. Lõuna-Ameerika riikidest on sotsiaalne lõhe suurim Kolumbias, Boliivias ja Brasiilias.

Kaabud Ecuadoris

Laias laastus võib öelda, et majanduslikult paremal järjel olevad riigid on Tšiili, Argentiina, Uruguay, Venezuela ja Brasiilia. Viimane neist on Ladina-Ameerika suurim riik nii pindalalt kui rahvaarvult ning sisemajanduse koguprodukti (SKP) järgi ka üks võimsamaid ja kiiremini kasvavaid majandusi kogu maailmas, mitte ainult Lõuna-Ameerikas. Lisaks Brasiiliale ja Tšiilile näitab kiiremat kasvutendentsi ka Kolumbia ja Peruu majandustegevus.

SKP inimese kohta on madalaim Boliivias, Paraguays, Guyanas ja Ecuadoris. Nendes riikides on võrreldes ülejäänud Lõuna-Ameerikaga ka väiksem osa inimestest linnastunud. Sealjuures ainuüksi selliste suurlinnade nagu São Paulo, Buenos Airese, Río, Lima ja Santiago elanikud moodustavad juba ca 17% kogu Lõuna-Ameerika rahvastikust.

Sao Paulo

See viitab üldisele trendile Ladina-Ameerikas, mille kohaselt on kehvemal järjel eelkõige maapiirkondades elavad inimesed ning etnilised vähemused. Boliivias, Peruus ja Ecuadoris moodustavadki aga märkimisväärse osa rahvastikust just põliselanikud (quechuad ja aymarad), samas kui Tšiili, Argentiina ja Uruguay elanikest on suurem enamus (ning Brasiilias umbes pooled) Euroopa päritolu inimesed.

Sarnaselt Kesk-Ameerikale on ka Lõuna-Ameerikale iseloomulik elanike emigreerumine teistesse riikidesse ja omastele raha koju saatmine. Eelkõige suundutakse USAsse ja naaberriikidesse, eriti Argentiinasse ja Tšiili, kus on piirkonna riikidest kõrgeim palgatase. Suurim immigrantide osakaal ongi Argentiinas, kuhu on sisse rännanud palju paraguaylasi ja itaallasi, ning Brasiilias, kuhu on elama asunud suur hulk portugaallasi. Nendes riikides ei ole raske eurooplasena massi sulanduda, eriti hispaania või portugali keelt vallates.

Tervikuna kallim

Vastab tõele, et Lõuna-Ameerika tervikuna on võrdlemisi kallis, kuid tegelikult sõltub see väga olulisel määral konkreetsest kohast, kuhu reisida. Kui üldjuhul on majanduslikult kehvemal järjel olevates riikides ka elu odavam, siis nagu arvata võib, oligi kõige soodsam reisida Boliivias, Ecuadoris, Paraguays ja Peruus. Kolumbia, Argentiina ja Uruguay moodustasid omamoodi keskleeri ning Tšiili ja Brasiilia olid kallimad. Panin kirja oma tegelikud kulud ühe lõuna-/ õhtusöögi, kahe inimese öömaja ning bussitranspordi tunnihinna lõikes nendes riikides, kus ma Lõuna-Ameerikas pikemalt viibisin.

tabel

Nagu tabelist näha, osutus Brasiilia mitu korda kallimaks kui Boliivia. Peruus sõltus palju sellest, kuhu reisida (Cuzco ja Machu Picchu kant olid nt mõistagi kallimad), aga sellegipoolest oli seal läbivalt soodne öömaja. Toit oli üllatavalt hea hinnaga just Ecuadoris. Boliivias veetsin kauem aega La Pazis, kus oli tiba rohkem valikut söögikohtade osas ja sellest tõusis ka mõnede toidukordade hind. Bussitransport oli aga konkurentsitult parima hinnaga Boliivias ja Ecuadoris. Teistes riikides sõltus see rohkem konkreetsest bussifirmast või sellest, kui hea pileti ise endale välja kauplesid.

Huvitav on võrrelda seda ülevaadet sellega, mis ma Kesk-Ameerika kohta kirja panin. Sellest võib järeldada, et Lõuna-Ameerikas on suuremad kontrastid vaesemate ja rikkamate riikide vahel. Kui öömaja hinnad ei erinenudki kokkuvõttes nii palju Kesk-Ameerikast ja toit oli mõnedes riikides isegi soodsam, siis transport oli Lõuna-Ameerikas valdavalt ikkagi kallim. See ei käi ainult busside kohta. Selles piirkonnas ei ole häid odavlennufirmasid rahvusvahelistele lendudele, küll aga võib hea õnne korral Tšiilis, Argentiinas ja Brasiilias leida siselende, mis on parema hinnaga kui bussipiletid.

Suur puu

Samas ei saa Kesk-Ameerika chicken busid Lõuna-Ameerika bussitranspordile kuidagi vastu. Tõeline revolutsioon on toimunud Tšiili ja Argentiina bussinduses, kus võib end teel mugavamalt tunda kui lennukis ja vabalt 24 tundi jutti sõita. Öömaja osas ei oskagi otsust langetada. Oli seinast seina kohti. Kui Kolumbias sai nii mõnigi kord lageda taeva all võrkkiiges magatud, siis Brasiilias ja Argentiinas sundis eelarve paaris kohas 6-8 inimesega dormitory tuba jagama. Boliivias nautisime nii hurtsikut kui ka Euroopa standardite järgi kobedat hotellituba. Kõige mõnusamad olid aga endiselt perekesksed posadad.

Seevastu oli toit juba suur samm edasi Kesk-Ameerika standardist. Jah, ka Lõuna-Ameerikas esineb kiirtoitu ja inimesed armastavad pizzat ning friikartuleid, aga millegipärast tuleb neil toidu valmistamine üldjuhul siiski paremini välja. Lisaks on Ecuadoris, Peruus ja Boliivias väga maitsvaid suppe. Eriti soodne on kohalike poolt armastatud mitmekäiguline lõuna, millest minul oli raske pooltki ära süüa. Brasiilias on levinud nn kilorestoranid, mis sobivad paremini nendele, kes eelistavad väiksemat portsjonit, kuna siis tuleb ka toidu hind tavapärasest mõnevõrra väiksem.

Väga maitsvad olid nt kreveti-ceviche, puuviljamahlad, kohvi ja igat sorti koogikesed Kolumbias. Ecuadorist meenuvad kissellilaadne kuum jook ja juustupontšikud. Boliivias olid aga ääretult maitsvad krõbedad baguette’i-laadsed saiad. Argentiinas sai maitsvat liha ja head veini. Ja muidugi ei saa mainimata jätta ka oma vaimustust pisco sourist Peruus ning kokateest kõrgemates piirkondades.

6 km kõrgusel

Õhtu soolaväljal

Kokkuvõttes reisisin üsna sarnases stiilis võrreldes Aasia ja Kesk-Ameerikaga, kui välja arvata teatud arv matkasid ja muid enda proovile panemisi. Võib vist öelda, et kusagil mujal peale Boliivia ja Peruu ei oleks ma seda sellisel määral endale lubada saanud. Kui Kagu-Aasias oli mu keskmine päevaeelarve sõltuvalt riigist ca 20-30 dollarit, siis Kesk-Ameerikas oli see 20-50 dollarit ja Lõuna-Ameerikas 20-60 dollarit (ilma matkadeta). Ma arvan, et hinnad on viimase kümne aastaga ka Lõuna-Ameerika riikides päris palju tõusnud. Nii et kaasa tasub lisaks paarile deebetkaardile (juhuks, kui üks kaart ei tööta) võtta ka dollareid (juhuks, kui kumbki kaart ei tööta).

Parimad elamused

Kõige eredamad hetked, mida Lõuna-Ameerika mulle pakkus, olid:

  • Huayna Potosí 6088 meetri kõrguse tipu vallutamine (Boliivia)
  • 5 päevane retk Machu Picchule ümber Salkanthay mäe (Peruu)
  • Salar de Uyuni soolajärv ja teekond Atacamani Tšiilis (Boliivia)
  • Kõrb Ica lähistel (Peruu)
  • Loomade ja lindude maailm Rurrenabaque pampas (Boliivia)
  • Kahekesi Tayrona rahvuspargis matkamine (Kolumbia)
  • Paraplaaniga 2 km kõrgusel kanjoni kohal lendamine (Kolumbia)
  • Zip-line’iga paarisaja meetri kõrgusel oru kohal sõitmine (Peruu)
  • 3 tundi jalgrattaga kiirlaskumist mööda kurikuulsat “surmateed” (Boliivia)
  • Väikese lennuki kabiinist Nazca jooni avastamas (Peruu)
  • Quilotoa kraatrijärv ja külast külla matkamine (Ecuador)
  • Ca 4 km kõrgusel asuv La Paz, kõige erilisem linn Lõuna-Ameerikas (Boliivia)
  • Río de Janeiro – meeleolu, samba, rand ja õhtuvalgus olid kuldsed (Brasiilia)
  • Kõrvulukustava kohinaga Iguazú kosed Brasiilia piiri ääres (Argentiina)
  • Mõnulemine El Totumo vulkaani soojas mudas (Kolumbia)
  • Titicaca järves asuva Isla del Soli unine ja rahulik eluolu (Boliivia)
  • Villa de Leyva, Barichara ja Guane koloniaalarhitektuuri pärlid (Kolumbia)
Hakkame kohe lendama

Kokkuvõttes

Ladina-Ameerika on nägemist väärt. Loodushuvilistele on see osa maailmast tõenäoliselt unistus. Lisaks suudab Lõuna-Ameerika ilmselt ka kõige spordikaugema inimese matkama panna. Enne sinna jõudmist ei olnud minulgi soovi mõne mäe otsa ronida ja mõneti olen tänaseni hämmeldunud, et see nii lihtsalt võimalik on, et ühel päeval mõtled, et lähed, ja järgmisel päeval lähedki.

Lõuna-Ameerika puhul vaimustas mind eelkõige mitmekesisus ja võimaluste rohkus. Soovid rannapuhkust, matka mägedes, mõnda džunglitrippi või väikest adrenaliinilaksu – seda kõike jagub ja sageli ka ühe riigi piires. Tagasi Lõuna-Ameerikasse läheksin millalgi nt Patagooniasse, Galapagosele, Amazonasesse ning miks mitte ka Boliiviasse, kuna see riik mulle nii armsaks sai.

Paljud on küsinud, kumb mulle siis ikkagi rohkem meeldib – kas Aasia või Ladina-Ameerika? Hoolimata kõigest pean tunnistama, et selle põhjal, mis ma näinud olen, on Aasia mulle isiklikult ikkagi südamelähedasem. Ladina-Ameerika on kuidagi kärsitum ja agressiivsem, pürgides materiaalsete hüvede poole nagu lääne ühiskond. Liiga palju on märgata eurooplaste mõju ja amerikaniseerumise tagajärgi ning liiga vähe on alles seda tõelist Ladina-Ameerikat.

Ma kaldun arvama, et Aasial on meie ühiskonnale rohkem õpetada. Nii kannatlikuse, vähesega leppimise, lihtsate naudingute hindamise kui ka oluliste asjade eristamises ebaolulistest. Teisalt esitab Ladina-Ameerika reisijatele ka palju suurema väljakutse, mis kas meeldib või ei meeldi, aga ükskõikseks sind ei jäta.

Läbi kõrbe ja üle mägede kuni täitus paar unistust

Ma arvasin, et lähen reisima, et “aega võtta”. Ja pealtnäha nagu olekski tõesti aega rohkem, sest ühte keskmisesse päeva mahub reisil olles kordades rohkem tegevusi kui argielu elades. Nii on. Ent tuleb välja, et tegelikult on aega kokkuvõttes ikkagi sama palju. Lihtsalt hetki, millal silmad pärani avastada, katsuda, kogeda, proovida ja läbi elada, on reisides rohkem ning hetki, millal arvuti lahti teha ja kirjutada, on vähem.

Sellepärast mõtlesin seekord vähem kirjutada ja lasta piltidel rohkem enda eest kõneleda (seda enam, et foto kui illustratsioon või tõestusmaterjal näib inimesi nagunii rohkem huvitavat). See postitus on Peruust, kus mina ja mu reisikaaslane viibisime ligikaudu 2 ja pool nädalat, enne kui me umbes 2 nädalat tagasi Boliiviasse jõudsime.

Kõrb ja savilinn

Peruus jõudsime kõrbe. See oli minu jaoks suur sündmus, kuna ma ei olnud varem kunagi kõrbes käinud ja ma tahtsin teada, mis tunne on leida igas ilmakaares ainult lõputunanäivaid liivavälju. Igatsesin näha düünide valgusmängu õhtupäikeses ja kuuma õhu virvendust liiva kohal. Sain teada ja nägin. Täitsin ühe väikese unistuse. Kõrb on imeilus.

0251

Sõitsime bussiga paar päeva mööda rannikut lõuna poole. Tee oli sirge joon läbi tühja kõrbemaastiku. Huacachina nimelises kohas jõudsime düünideni. Kõrbes kõndimine nägi välja umbes nii, mööda luite tippu ei vajunud sügavale liiva sisse. Kohale jõudes võisid olla päris väsinud.

P1140833Ei teagi, kas väsimusest või üleüldisest kõrbeeufooriast tingituna tuli meil tahtmine düüni otsas natukene hüpata. Mõnikord tekib küsimus, mida nt mõni kohalik talumees küll mõelda võib, kui ta mõnda järjekordset turisti hüppamas näeb. Mina proovisin, aga nagu näha, siis on Thomase näol tegemist juba hüppefotoprofiga.

P1140840Lisaks võis kõrbes lumelauaga sõita ja spetsiaalses kõrbemasinas düünidel üles-alla kihutada. Viimane tegevus oli eriti lõbus ja kaugeltki mitte turvaline.

0241

Peruu ranniku põhjapoolsemas osas, Trujillo nimelise linna ääres asub 9. sajandist pärinev savilinn Chan Chan. Tohutult suur ala on täis selle kunagise linna savimüüre (tänaseks on pulksirge asfalteeritud Interamericana selle küll kahte ossa jaotanud). Ja tuleb välja, et tegemist on suurima linnaga Ameerika “avastamisele” eelnevast perioodist. Chan Chan kuulus linnu- ja loomamotiive armastavatele chimudele kuniks inkad nad 15. sajandil vallutasid.

0021

Müstilised jooned

Nazca kõrbes asuvad arvatavalt 5.-7. sajandist pärit müstilised jooned. Müstilised sellepärast, et keegi ei tea täpselt, mis eesmärki need jooned, millest vaid kõrgelt õhust ülevaate saab, täitsid.

Üle kümnete kilomeetrite laiuval alal on sadu jooni ja geomeetrilisi kujundeid, sh nt lind, ahv, ämblik ja isegi (minu lemmik) “kosmonaut”, neist suuremad üle 200 meetri suurused. Leia pildilt kosmonaut.

0561

Vaatetornist avanes väga nadi vaade vaid kahele kujundile, nii et ladusime oma 75 dollarit letti, et ca pool tundi imetillukeses cessnas üle nende tiirutada. Tegemist oli kahtlemata ülehinnatud teenusega, ent  tahtmine seda “ime” näha sai meist (nagu ka paljudest teistest turistidest) võitu.

0531

Matk Machu Picchuni

Cuscos võtsime ette 5 päevase retke Machu Picchuni. 4 päeva matkasime ümber Machu Picchu, möödudes Salkantay mäest, ja viienda päeva veetsime juba inkade “kadunud” linnas.

P1150063

Iseenesest tore matk oli. Mitte just kõige kergem, aga mitte ka üleliia raske. Füüsiliselt kõige väsitavam oli teine päev, kui tuli kokku 10 tundi kõndida ja vahepeal 4600 meetri kõrgusele ronida. Kokatee oli väga abiks.

Ööbisime telgis ja esimesed ööd olid päris külmad. Vahepeal tuli ka oma seljakotti tassida, mis oli üsna kurnav. Suurema osa ajast oli vesi ja põhipagas aga muulade tirida.

Vaated mägedes olid seda kõike väärt. Öine taevas Salkantay ääres oli võimas. Ma ei ole kunagi nii palju tähti korraga näinud ja Linnuteed nii selgelt imetleda saanud. Kolmanda päeva lõpuks saime muuhulgas kuumades termaalvetes liguneda ja üles soojeneda.

0921
Õnneks vedas meil teiste reisikaaslastega, keda oli ca 10 ringis. Grupi nimeks sai siinkandis laineid lööv „llamasutra“. Ja tuleb tõdeda, et llamasutralased hoidsid reisi lõpuni üksteise tuju üleval ning väärisid oma nime igas mõttes.

P1150097

Neljas päev ei olnud maastiku poolest enam nii erakordne kui eelnevad päevad. Seetõttu otsustasin esimese poole päevast zip lininguga tegeleda (25 USD). Ma ei olnud seda veel varem proovinud. Mind kinnitati konksuga nööri külge ja siis sai paarisaja meetri kõrgusel kokku 2,5 km üle oru liuelda. Päris lahe oli.

Machu Picchu on olnud mu teine väike unistus juba aastaid. Nüüd läks see täide. Ärkasime kusagil 4 paiku hommikul ja startisime koos teiste unetutega pimedas Machu Picchu poole. Umbes 40 minutit tuli kiire sammuga treppi mööda mäest üles ronida, et jõuaks 400 esimese turisti hulka, kes saavad loa Wayna Picchule ronimiseks.

132

Tagantjärele võin öelda, et Wayna Picchu oli küll tore järgmine 30-40 minutit päris väsitavat ronimist, aga vaate mõttes ei midagi erilist. Oleksin vabalt selle ka vahele võinud jätta. Palju mõnusam oli lihtsalt Machu Picchul maha istuda ja vaadet nautida. Isegi paar tundi hiljem ei hakanud igav. Õnneks vedas meil ka ilmaga.

Machu Picchu ehitati alles 15. sajandil ja seal elasid ainult tähtsad inkad. Arvatakse, et inkad jätsid Machu Picchu, et hispaanlased seda ei avastaks ega hävitaks. See on ka põhjus, miks see linn nii hästi säilinud on. Suurem osa Machu Picchust on täna näha nii nagu see originaalis oli, ainult väike osa on rekonstrueeritud. Inkade teadmised olid hämmastavad. Ainuüksi see, kuidas nad müüri oskasid laduda on kiiduväärt. See muide on arvatavasti kõige pisem kivi Machu Picchu kompleksis.

109Cusco on läbinisti turistilik, ent ometi meeldiv koht aja veetmiseks ja kahtlemata ka arhitektuuri poolest kena linn. Armsad kitsad tänavad ja hiiglaslikud inkamüürid, väikesed ja suured plazad, peruulased, kes turistide jaoks end rahvariietesse riietanud ning beebialpaakadega pilti nuruvad, head toidukohad jne.

Olgu öeldud, et alpaakad, mida kohalikud värviliste tuttidega ehivad, on tõesti vastupandamatult nunnud. Laamadel tuleb rohkem vaeva näha, et pildile saada.

116

Cuscost sõitsime Punosse, et sealt üle piiri Boliiviasse minna. Paraku ei ole seegi alati nii lihtne. Nimelt on Peruu kaevurid juba mõnda aega raevukalt streikinud, sulgedes teed (ja sealhulgas ka piiri) kivide ja elektripostidega. Paarinädalases streigis oli siiski hetki (nagu nt presidendivalimised), kus turistid hoolimata kõigest üle piiri said. Nii ka meie.

P1150312

Miks Peruu tore on?

  • Peruu loodus on väga kaunis ja ääretult mitmekesine. Lisaks mägedele on kõrb, on džungel, on rohelised orud, on rannad. Kõike on, kuigi kõike on pea võimatu paari nädala või kuu ajaga näha.
  • Machu Picchu on täpselt nii põnev ja lummav nagu fotodelt paistab. Väga eriline koht, mis siis, et seda palju turiste külastab. Tegelikult oli turiste isegi vähem, kui ma kartsin ja suure ala peale mahtusid kõik nii ära, et see silma ei häirinud.
  • Peruu ceviche on proovimist väärt. Tibukollane Inca Kola, mis Peruus ilmselt Coca Colast populaarsem on ning maitseb nagu ülessulanud pulgakomm, on samuti omaette elamus. Rääkimata Pisco Souri kokteilist, mis ei ole ilmselt kusagil maailmas nii maitsvad.
  • Mille poolest sarnaneb Peruu Indiaga? Tuk-tukid on ka siin!
  • Hoolimata sellest, et Peruu kohati üsna hästi arenenud on, ei ole tegemist meie mõistes kalli riigiga. Hoidudes turisti lemmiksihtkohtadest võib Peruus alla 20 eurose päevaeelarvega vabalt hakkama saada. Transport maksis 1-8 soli ühe läbitud tunni kohta, toit 5-25 soli ja öömaja 15-25 soli inimese kohta. 5 päevane Salkantay retk koos Machu Picchuga oli kokku 200 dollarit, ehk pea poole vähem kui populaarne Inca trail.
  • Ei teagi, millega Lima oma halva kuulsuse ära teeninud on. Kõik, keda me kohtasime soovitasid pealinnast päeva pärast lahkuda, kuna tegemist olevat ohtliku ja mitte eriti ilusa linnaga. Kesklinn oli minu arvates täitsa kena ja ka ei täheldanud ma, et see teistest suurtest linnadest oluliselt ohtlikum oleks, aga võibolla meil ainult vedas.