Otsimisest, leidmisest ja reisimise võimalikkusest

Boliivias teel Uyunist Atacamasse kohtusin brasiillastega, kes tegid dokumentaalfilmi teemal, miks inimesed reisivad. Nii sattusin eneselegi üllatuseks kaamera ette intervjuud andma. „What makes you leave the comfort of your home and go traveling?“ kõlas küsimus.

Vaatasin aknast lumetormi, kuhu me tol hommikul Tšiili piiri lähistel parajasti sattunud olime ja imestasin, miks on nii raske vastata sedavõrd lihtsale küsimusele. Kas ma ei olnud sellele juba korduvalt mõelnud? Pakkusin vastuseks uudishimu, seiklusjanu, soovi näha-kogeda… Ent tõtt-öelda ei olnud ma enam kindel, miks on mõned inimesed nõus valima äärmusliku ebamugavuse ja teadmatuse selle asemel, et olla kodus, kus kõik on paigas ja neile teada.

Eelmisel aastal Aasias ringi reisides leidsin end mingil hetkel mõttelt, et kõik pikemat aega teel olnud reisijad on millegi eest põgenemas, olgu selleks siis purunenud suhe, rutiinseks muutunud töö või midagi kolmandat. Sellel reisil hakkasin mõtlema, et ehk on nad eneselegi teadvustamata hoopis midagi otsimas. Tulemus võib ju olla minemine mõlemal juhul, ent “põgenemisel” ja “otsimisel” on sama suur vahe nagu mustal ja valgel.

00M6_MRS0177

Aga mida reisijad siis otsivad? Elamusi? Vabadust? Rahu? Aega? Ideid? Võimalust? Muutust? Iseennast? Misiganes see on, mis igaüht konkreetselt reisima ajendab, ehk võib lihtsalt kokkuvõtvalt öelda, et tunneme teatud minemise ja “elavalt elamise” tungi ning oma sisetunnet kuulates ning järgides me lähemegi.

Mida aeg edasi, seda enam usun, et reisimise puhul ei ole olulisim sihtpunkti jõudmine, vaid teel olemine. Ei loe see, kui palju sa näed, vaid see kuidas sa näha oled valinud. Reisi moodustavad need mõtted, mis sa endale lähedale lased, need inimesed, keda sa oma teel kohtad, need valikud ja juhused, mis tingivad järgmised valikud ja juhused ja nii edasi.

See paneb mind mõtlema, et reisida võib mitut moodi ja kaugete maade nägemine ei ole ainus võimalik viis reisida. Nii ei reisinud ka mina seekord enam kohast kohta, vaid päevast päeva. Mu reis ei olnud Ladina-Ameerika, vaid keegi, kellega ma seda koos avastasin.

Pärast peaaegu seitset kuud, tuhandeid kilomeetreid, 18 riiki ja kümne lehekülje ulatuses templeid passis, hetki ning kohti, mis eluks ajaks meelde jäävad, vaimustust, väsimust ning roppumoodi õnne, võisin koju tagasi jõudes öelda, et täiesti ootamatult leidsin oma reisi sihtpunkti enda eest juba esimesel päeval. Mõnikord piisab vaid sammust, et kohale jõuda.

Reisimine eeldab teadmatuse kui paratamatuse aktsepteerimist. Ainus asi, milles võid reisil olles kindel olla, on see, et oled kogu oma keha ja vaimuga tänases hetkes, mitte minevikus ega ka tulevikus ning omal veidral moel paneb see asjad mõneks ajaks õigesse perspektiivi. Iga uus päev pakub midagi ja hommikul ei oska sa aimatagi, mismoodi päev õhtusse veereb. Lihtsamagi asja organiseerimine võib võtta tunde ja otsused, mis võivad määrata su heaolu ja turvatunde, võivad tulla teenimatult kergekäeliselt, kui mitte lausa juhuslikult.

Ja samas on kõik tasakaalus. Sul võib olla üks raskemaid, väsitavamaid päevi, kui su vaeva tasub inimene, kes sind küsimatagi aitab, öömaja, mis on liiga hea, et tõsi olla, või lihtsalt suurepärane õhtusöök. See, millise järjepidevusega taoline muster reisides päevast päeva kordub, paneb mind mõtlema, et kõik on millekski vajalik.

Reisimine on glamuurne eeskätt tagantjärgi, nagu öeldakse. Lisaks võib reisimine lausa füüsiliselt raske ja vaimselt väsitav olla. Ent teelt leitud „hea“ kaalub üles kõik muu. Maailm on oma olemuselt sõbralik paik. Häid inimesi meie ümber on sadu kordi rohkem, kui neid, kes meile halba soovivad. See rõõm, mida teel olles tühistest asjadest saada võib, see teadmine, kui õnnelik võid sa olla sellega, mis sul on ning need seosed, mis nähtu ja kogetu vahel aja jooksul tekivad, see on seda väärt, et minna.

Isegi, kui minemiseks tuleb teha mööndusi ja millestki loobuda. Nagu nt mugavusest, turvatundest, sissetulekust või oma inimeste lähedusest. Leidmine eeldab paraku julgust teha teadmata suunas lõppevaid valikuid. Samas võid kindel olla, et kõik see, mis tõeliselt loeb, jääb sinuga. Kaotada võib ainult seda, mille sa nagunii kaotaksid.

Tõeliseks takistuseks minemisel oleme ennekõike meie ise. Reisikaaslase puudumine ei ole põhjus mitte minemiseks. Nagu seda ei ole ka raha või aeg. Mõlemat annab koguda. Kokkuvõttes on me armsal kodumaal elamine kordades kallim, kui paljudes maailma riikides ringi reisimine. Ja kunagi ei ole liiga hilja, alati võib minna hiljem, kui tunne on õige.

Reisimine ei ole ainult viis välise maailma nägemiseks, vaid ka oma sisemaailma avardamiseks ning ehk ka otsimiseks ja leidmiseks. Pikapeale tundub see planeet üha pisem, piirid üha hägusemad ja võimatu üha võimalikum. Piisab vaid sellest, kui võtta teadmatust kui võimalust, mitte riski. Ja lihtsalt minna.

Pilvitu pidu. Kihnu

Üle pika aja käisin Eestit avastamas, võttes sedapuhku sihiks väikese Kihnu saare, kuhu ma viimati oma 15 aastat tagasi sattunud olin. Ja milline avastus, tõepoolest!

Oli meri ja rand, männid ja metsmaasikad, mille magusad lõhnapilved meid saarel kõikjal jälitasid. Oli üks tore muuseum ja õigeusu kirik ühe kihnutriibulises seelikus prouaga. Olid külapoed ja suitsutatud kala, rattad ja vanad vene autod ning tolmavad kruusateed, mida mööda ma ühel hommikul saarele joostes tiiru peale tegin.

9

Päeval sulandusid meri ja taevas kokku, loojangul käis silmapiiril roosa, lilla ja kollase värvide mäng ning päikesetõus mõjus nagu üks meeletu uus algus. Libistasin varbad liiva sisse, lasin tuulel puhuda, vaatasin taevasse ja kuulasin vaikust. Nii hea ja rahulik.

Ent kõige veidramal kombel olid just sellesse kaugesse Eestimaa nurka oma iga-aastasele retkele kogunenud ports rattamatkalisi ning terve nädalavahetuse käis saare kohvikus selline mürts ja pauk, mis andis silmad ette ka pealinna rajumatele pidudele.

Kahekorruseline puumaja vappus kannatlikult, kui paarkümmend inimest vene multifilmimuusika saatel ekstaasis tantsu vihtusid ning laudkonnad üksteist 30 kraadises kuumuses veepudelitega pritsisid. Päeva jooksul julgust kogunud Eesti meeste tavapärane reserveeritus oli asendunud salgamatu otsekohesuse ja vürtsika huumorimeelega, mille saatel ei olnud võimalik naeru tagasi hoida. Naised sedapuhku viirastusid mulle kui lühinägelikule pimedas lehmadena. See kõik oli liiga sürreaalne…

Pilvitu pidu, nagu keegi seda pühapäeva hommikul tabavalt kirjeldas. Kihnu on sama vinge nagu tema superstaar Virve. Elagu soe Eesti suvi!

Indigosinine ja fuksiaroosa

Jõudsin tagasi mitmepäevaselt matkalt Vietnami põhjapoolses osas, Hiina piiri lähedal asuvas piirkonnas nimega Sapa. See oli ühtlasi mu mitmekümnes ja selle reisi viimane retk Kagu-Aasia mägihõimu küladesse.

Vaated, mis Sapas matkates avanevad, on lummavad. Eelkõige meenuvad trepiastmetena looklevad rohelised põllulapid orgudes, karge mägede õhk ja avarus, õhtune udu, mis mäetipud endasse imeb, öised äikesevihmad ning hommikune päike, mis tahtmatagi naeratama paneb. Ja selle taustal värvilistes riietes pisikest kasvu nobedad külanaised oma päevaseid toimetusi tegemas ja kõige manipuleerivamal moel turistidele käsitööd müümas.

Mõtlesin Sapas olles sellele, kui väga ma Kagu-Aasia mägikülade inimesi imetlen. Etnilised vähemused, sageli põgenikud ilma kodakondsuseta, ilma võimaluseta oma elu valida ja mõnikord ka allasurutud ning turismiatraktsiooniks tembeldatud. Nende elu on ränk ja ometi on nad erakordselt sitked. Nad pressivad päevast päeva edasi, harivad oma põllulappi, müüvad oma käsitööd, kõnnivad laps või koorem kukil kümneid kilomeetreid päevas ja nende tedretähnilistesse nägudesse on kirjutatud mitte kurbus ja meeleheide, vaid tuhanded naeratused.

_V3_MRS0214

Neil ei ole palju asju. Hütt, mõni kana, kukk ja siga ehk. Kui on rikkam pere, siis on ka pühvel. Valdavalt elatuvad nad sellest, mis nad oma põllul kasvatavad ja sellest, mida oma kätega valmistavad. Riis on nende jaoks kõige olulisem selleks, et ellu jääda. Bambus on lõputuks inspiratsiooniallikaks, olles vahendiks nii maja karkassi, seinade, põranda kui ka lae ehitamisel ja ühtlasi sobiv nii toidunõudeks, mööbliks (kuigi üldjuhul piirdutakse vaid lavatsite ja põrandamattidega) ning tööriistadeks.

Külapealiku sarnaselt asjadest tühjas majas seisab uhkes üksinduses tavaliselt siiski televiisor, isegi kui see on ainus maja, mis vooluvõrguga ühendatud on ja elektrit jagub vaid paariks tunniks päevas. Majad on ehitatud mägistele aladele, on püstitatud vaiadele ja piirduvad 1-2 toaga, mis mahutavad kolm põlvkonda ära. Katused on valmistatud lehtedest ja paremal juhul plekijuppidest. Toa keskel on avatud tulekolle, kus süüa tehakse. Leidub ka erandeid. Nt nagu algselt Hiinast Taisse, Laosesse ja Vietnami sisse rännanud h’mongid, kes elavad maa peale ehitatud savist majades.

Sapa maastiku taustal moodustavad h’mongide kirjud rahvariided täiusliku kontrasti, mida oli põnev pildistada. Indigosinine ja fuksiaroosa, kollase-, oranži- ja helerohelisetriibulised mustrid, volditud seelikud, ruudulised sallid ja massiivsed hõbedast kõrvarõngad omandasid erilise kontsentratsiooni pühapäevasel Bac Ha turul, kus muuhulgas kaubeldi ka pühvlite ja hobustega.

Ma kahtlen, et need inimesed ise aimavad, kui õnnelikud nad on, et nad oma kultuuri veel nii iseenesestmõistetava osana igapäevaelust võtavad. Paljudes Kagu-Aasia külades on säilinud küll oma traditsioonid ja usk, aga rahvariideid kannab argipäevadel ainult vanem generatsioon (ja sedagi sageli vaid turistide pärast). Osalt majandusarengu kõrvalmõjud, aga peamine põhjus seisneb ikka rahas. Hiina import on odavam kui ise kangast kududa ja sellest oma riideid valmistada. Eriti pani see mind imestama Myanmari puhul, mis on välismõjudele palju suletum olnud.

Kas võib olla, et kultuurid hääbuvad kiiremini kui loomaliigid? Paratamatult mõtlen Aasias reisides sellele, kus need hõimud on 10-20 aasta pärast ja mis nende kultuurist järele on jäänud või kas vähemusrahvaste sulandumine massikultuuri on üldse kuidagi välditav.

Miks inimesed reisivad?

Ma olen viimasel ajal mõelnud, miks inimesed reisivad. Miks nad haaravad seljakoti ja lähevad. Nad ei tea enamasti, mis kohtadesse nad satuvad või kust nad süüa või öömaja leiavad. Nad rebivad end lahti kõikidest mugavustest, mida kodune elu neile pakub ja sageli ka armsatest inimestest, trotsivad teadmatust ja lihtsalt lähevad.

Ja neid, kes nii lähevad, ei ole vähe. Suurem osa inimestest, kellega ma kahe kuu jooksul kohtunud olen, on kas aastasel, paariaastasel või tähtajatul reisil. „Until the money runs out,“ on neil tavaks öelda. On ka neid, kes vahepeal paaris kohas töötavad või vabatahtlikuna toidu ja toa eest abi pakuvad ja siis edasi reisivad. Ja on neid, kes juba 10 aastat teel olnud, tudengeid, kes ei tea, mida nad elult ootavad, lastega reisivaid hipiperekondi ja 70 aastaseid vanahärrasid, kes on otsustanud maailmale tiiru peale teha.

Sageli on need inimesed, keda on koondatud või kes omal soovil senisest töökohast lahkunud, et viia ellu midagi, millest nad seni vaid unistanud on – teha tasa kõik need aastad, mil nad mingil põhjusel puhkust välja ei võtnud ja millegi nimel ületunde tegid. Mõnikord on nad kogu oma maise vara ainuüksi selle elamuse nimel maha müünud, nii et naastes tuleks alustada otsast peale.

Ometi on teadmatus tuleviku osas ja risk ebaõnnestuda nende jaoks seda väärt. Paljud nende sõbrad ja tuttavad ei saa neist lõpuni aru. Nende hinnangul on taoline pikemat aega reisimine midagi irratsionaalset, kui mitte midagi vastutustundetut. Milleks on vaja minna ära mitmeks kuuks, kui võib ka minna kaheks nädalaks? Milleks on vaja näha kümmet riiki ühe aasta jooksul, kui need võib läbi käia ka kümne aasta jooksul?

Kindlasti ei mõista ka kohalik külamees, kelle kogu „töö“ keerleb selle ümber, et ellu jääda, miks inimesed reisivad. Ilmselt võtavad nad seda kui veidrat fakti, et inimesed läänest käivad neil mingil põhjusel külas ja nende pealt on võimalik raha teenida. Kohalik elanik reisib üldiselt ainult selleks, et arsti juurde minna, pere toita või sugulasi väisata, mitte selleks, et teisi kohti vaadata.

Ometi inimesed reisivad ja need, kes on kord juba „läinud“ saavad üksteisest väga hästi aru. Piisab sellest, kui näed kedagi seljakotiga mööda tänavat kõndimas, kui mõne hetke pärast võivad teist saada head tuttavad, kes päevi või nädalaid koos reisivad. Backpackerite vahel on väga selge ja tugev ühtekuuluvustunne.

Särasilmil räägivad nad üksteisele kohtadest, kuhu nad sattunud on, kogemustest ja läbielamistest, seiklustest ja paljudest väikestest imedest. Sest iga päev on erinev, uus ja ootamatu. Ja mida rohkem nad näevad ja kuulevad, seda rohkematesse paikadesse tahaksid nad jõuda ja seda rohkem kogeda. Selles mõttes on reisimine nagu haigus, üks äärmiselt nakkav haigus. Ja sellest võib aru saada ainult see, kes on ka ise „läinud“. Sa ei märkagi, kui hakkad koguma riike, kus sa käinud oled, nagu trofeesid riiulile ja õhkad koos teistega, et maailm on imeline.

0M4_MRS0161

Ma arvan, et üks põhjus, miks inimesed niimoodi reisivad on vabaduse tunne, mida võib kogeda rutiini puudumisest, endale aja võtmisest, edasi liikumisest ja minna laskmisest. Reisimine tekitab tunde justkui elaksid palju intensiivsemalt ja võtaksid aktiivsema rolli oma elu suunamisel, sest reisides tuleb iga päev teha valikuid. Olgu see kasvõi valik, kas ma jään või lähen edasi. Ja kõige selle juures märkad sa väikeseid asju, lood nende vahel seoseid ja, mis peamine, oskad neid hinnata.

Väikesed imed ümbritsevad meid ka kodus, aga kodus oled harjunud käima käidud rada. Kodus oled sa teine inimene. Mitmed inimesed on öelnud, et reisides on nad rohkem „mina ise“. Nad on kannatlikumad, lepivad vähemaga, eelistavad odavamat võimalikku öömaja, tunnevad rõõmu tühistest asjadest ja muretsevad ainult selle üle, mis neile eluliselt vajalik on nagu toit, tervis või koht, kus öö veeta.

Samas tundub mulle, et teine põhjus, miks inimesed reisivad, on põgenemine. Pea kõik need reisijad on ühel või teisel moel millegi eest põgenemas. Olgu see kasvõi igav ja kiretu argipäev, untsuläinud suhted või rahulolematus oma senise elustiiliga. Paljud on öelnud, et nad ei tahaks jätkata sealt, kus nad pooleli jätsid ja sellepärast kujutavad nad end ette hoopis teises riigis elamas. Mida pikemalt reisida, seda raskem on tagasi minna. Sa oled liiga teistsugune inimene võrreldes sellega, kes sa enne olid.

Hea asi reisimise juures on see, et maailm muutub ajapikku üha väiksemaks ja võimalusi tundub üha rohkem juurde tekkivat. Reisimine on sisemiselt avardav. Sa võid elada ja töötada kus iganes ja teha mida iganes.

Põhiküsimus seisneb ehk selles, kuidas kanda reisides läbielatu ja need äratundmised edukalt oma igapäevaellu kodus, et mitte jäädagi põgenema. Ma loodan, et leian sellele vastuse enne, kui tagasi tulen.

Ettearvamatu Holga

Mulle tundub, et inimene, kes fotograafiat enda jaoks alles avastab, on kogenud pildistajatega võrreldes teatud mõttes eelisseisundis. Ta ei oska ega soovigi kaamerat kontrollida ja fotot viimseni lihvida, vaid keskendub lihtsalt hetke jäädvustamisele.

Püüdmata vältida praaki ja rõhumata liialt foto teravusele või õigele särile võivad sündida küll tehniliselt ebatäiuslikud, ent samas ootamatult värskelt mõjuvad, hea energiaga fotod. Kõlab paradoksaalselt, ent näib, et mõnikord võib loobudes kontrollist ja vabanedes soovist tulemust mingis oma suunas kallutada, jõuda veelgi paremate tulemusteni.

Umbes sellistel kaalutlustel ja kannustatuna tahtest uuesti katsetada jõudsin Holgani. Selle Hiinas meisterdatud tahumatu mängukaamerat meenutava plastikaparaadi ühtaegu halvimaks ja parimaks omaduseks on ettearvamatus. Suutmatus tulemust lõpuni kontrollida, teadmatus, milline foto välja tuleb.

008

Iga Holga on isemoodi ja iga sellega pildistatud laifilmi kaader sisuliselt kordumatu. Kaamera otstest imbub valgust sisse ja nii on film sageli suvalistest kohtades üle valgustatud. Valida saab ainult kahe ava ja fikseeritud säri või aegvõtte vahel ning fokusseerida primitiivselt. Fotodele on iseloomulik hägusus, teralisus, tumedad nurgad ja värvilised laigud.

Kõik, mis tavamõistes tähendab ebaõnnestumist, mõjub Holga piltide puhul lahedalt. Ainus häda on selles, et ka “praaki” ei ole lihtne teha. Loovuse arendamise seisukohalt on kaamera väärt järele proovimist ja kindlasti saab sellest hea vaheldus kõrgekvaliteedilistele, teravatele digipiltidele. Liialt üle mõelda ei ole mõtet, lihtsalt pildista.

Ellu kulub ära rohkem üllatusi

Paari nädala pärast on sõbrapäev. Peagi selle kannul naistepäev. On inimesi, kes neid päevi tähistavad ja neid, kes neid ignoreerivad. Täpselt nagu on lugu jaanipäeva, aastavahetuse ja teiste pühadega, sealhulgas sünnipäevadega.

Ükskõik, mida sõbrapäeva või naistepäeva kohta arvata, igatahes tundub, et need tähtpäevad on välja mõeldud selleks, et meid distsiplineerida. Kui me vähegi ostame ära nende päevadega seotud ideed, mõtleme paratamatult oma sõpradele või armsamatele ja proovime neile seda kuidagi öelda. Ja sellega seoses – neid üllatada.

Mulle tundub, et ilm kodumaal ei oleks nii trööstitu, majanduskriis nii hirmutav ja argipäev nii väsitav, kui meie ümber oleks rohkem üllatusi, mis panevad naeratama. Isegi kui selle esilekutsujaks on sõbrapäev punaste rooside, südamekujuliste õhupallide, šokolaadikommide jm roosamannaga või siis naistepäev – üks päev aastas, kus näeb igas vanuses mehi lilledega ringi askeldamas ja kus igal naisel on lootust üks kingiks saada.

Võib ju mõelda, miks peaks kedagi meeles pidama just nendel päevadel ja miks ei võiks inimesed oma lähedasi spontaanselt igal suvalisel päeval üllatada. Tõepoolest, ellu kulub rohkem üllatusi kui sõbrapäev, naistepäev, sünnipäev või mõni aastapäev. Kui see aga meelest läheb, siis on vähemalt kaks tähtpäeva aastas, mis seda taas meelde tuletavad.

Millest räägivad meie fotod Orkutis?

Hiljuti Orkutis ringi vaadates jõudsin justkui omamoodi avastusele, et suurem osa selle suhtluskeskkonna külastajate fotodest järgivad teatud kindlat malli nagu oleks see eelnevalt kusagil kokku lepitud. Mitte, et see oleks midagi uut. Pigem nagu teadmine, mida ma ei olnud endale varem teadvustanud.

Huvitav on see, et fotod, mis Orkutis ripuvad, ei ole lihtsalt suvalised fotod. Need on sõnumiga fotod. Need on fotod, mis omanikust midagi räägivad, teda kuidagimoodi kirjeldavad, teda huvitavamaks muudavad, tema enesetunnet edasi annavad. Tavaliselt positiivsemas valguses.

Nii langevadki fotod Orkutis kuidagi iseenesestmõistetvalt kategooriatesse:

Ma olen edukas ja õnnelik. Eluga rahul.
Ma näen hea välja. Kui vaja siis ka bikiinides või suspedes.
Mul on palju sõpru. Mul on lõbus. Alles hiljuti käisin jälle pidu panemas.
Mul on uus mees või uus naine või sama kaaslane aga uued pildid meist.
Minu laps. Või siis mu õe või venna või sõbra laps.
Ma teen huvitavaid pilte ja olen lasknud ka ennast stuudios pildistada.
Ma käin palju reisil. Ma olen olnud siin ja seal ja iga koha kohta on olemas fototõestus.

Kas see kõik on iseenda afišeerimine? Paraku küll. See on ka põhjus, miks paar minu head sõpra oma profiili sealt ära on kustutanud ja mitmed teised nimetatud keskkonna kasutajad põhimõtteliselt oma fotosid sinna ei riputa.

Ühtlasi on see ka põhjus, miks mulle meenub minu enda edevus, kui mul tekib tahtmine mõnda eeltoodud kategooriasse kuuluv foto oma profiili lisada. Orkut ja teised sarnased suhtluskeskkonnad nagu Rate või Facebook põhinevad paljuski meie eneseimetlusel.

Sellele vaatamata hoiab Orkut elu Eesti sõprade-tuttavate ringi vahel huvitavana. Keegi ikka kedagi tunneb ja nii saab Orkutiga üliedukalt inimeste kohta taustauuringuid teha. Osalt on Orkut nagu fotoblogi pidamine – võimalus anda ja saada jooksvalt ülevaade sellest, mida huvitavat keegi vahepeal teinud on. Ja kui peaaegu kõik meist lisavad Orkutisse peidetud edevusest ajendatud fotosid, siis ei ole ju ka põhjust arvata, et midagi oleks valesti?