15 ways how I ran a marathon differently

On my way to work last Friday morning I realized with alarm that I had not yet started to feel the usual excitement about running a marathon. At previous times I had experienced the intimidating pre-race anxiety already a week before the event and at that moment I was only 48 hours away from the kick-off in Amsterdam. Strange as it may seem, I felt relieved when the panic finally hit me at lunch time on the same day.

After all, running my 3rd marathon had become kind of important to me and when going through the inevitable agony that accompanies those 42 195 meters of pavement, then you actually need the mixture of fear, confusion and self-doubt as well as all the opposite to get you through it. I had prepared for this day for a while, having run for more than a thousand kilometers and a hundred hours over the course of 6 months. This was more than I had ever invested into this endeavour before.

I had witnessed the beginning and end of every season. The first patches of grass with tiny flowers emerging from the snow, the wonder of the blossoming forest in the spring and the sweet temptation of wild strawberries in the summer, the gush of wind by the seaside and the sound of dry leaves under my feet in the autumn sun. I had struggled with the heat and the cold. I had suffered a number of showers. I had seen more rainbows than ever before. And all of it for this purpose.

As every other runner, I was facing a fight against myself, wanting to prove myself that I can reach my goal. First marathon was about finding out if I can do it, afterwards it was about if I can do it better. In the middle of my second marathon things rapidly went wrong for me and I finished with a worse result than the first time, despite having actually trained harder for the second time. Only later did I understand that I was running with a wrong mindset and for all the wrong reasons.

Sometimes it is necessary to fail before you can succeed. This time I managed to improve my previous record with 29 minutes, finishing with the net time of 3:43:09, which was actually 2 minutes better than the maximum that I had hoped for. The most important victory over myself was not the time, however. It was rather the fact that for the first time I ran with a good feeling, minimum pain and sufficient energy level until the end. For the first time I didn’t collapse after the finish line but walked out of the Olympic stadium with a smile on my face.

I have come to think that running a marathon is a lot about finding the best strategy for yourself. There are some universal truths about what you should and shouldn’t do when preparing for the event and going through with it, which you can easily find with the gracious help of some googling. But there are also suggestions based on personal experience, which can prove to be helpful. With this marathon I decided to do a number of things differently and whether it may or may not work for anybody else, I guess it worked for me. Here are 15 ways how I ran a marathon differently this time.

1. Have less to carry

Before I took up running again I went to India and lost a few kilos. It was certainly not my goal since I felt pretty fit before but I discovered that it instantly became more comfortable to run and that it was much better for my knees. Even though I wouldn’t advise the same kind of extreme measures to anybody else, weight loss in general can make it easier to run.

2. Develop eating habits that work for you

On that same trip I also discovered that I don’t need to eat meat anymore. Since I always allow myself to eat a lot after a run and have never managed to deny myself anything sweet and full of carbs no matter what the hour is, I found it much easier to stay on the same weight level during the period of hard training when eating more vegetables and seafood along with all the desserts.

3. “Want to” instead of “have to”

To develop the right way of thinking over what I was doing, I mostly went running 4 times a week but I never forced myself. I tried to keep to the number of times and set myself weekly goals of kilometers but I chose to go on the days when I felt like I wanted to run, not on the days I had to. I never “punished” myself with a run. In my mind I said “I want to” instead of “I have to”.

4. Run longer distances

Another thing that I did differently was that I ran longer distances than before. Previously I ran about 7-8 km per time and one longer distance per week. Now the average run became about 10 km and the longer run about 12-15 km. Before the marathon I ran 20 or more kilometers on 7 occasions, one of which was 30 km. Long distances became less of a big deal like this.

5. Change running routes

I varied my running places. I ran more up- and downhill to train my pulse rate. I ran on the streets with less traffic, rather than driving somewhere outside the city centre. It took me less time to train even though I ran longer distances. I also found it more motivating to go running when I didn’t have to drive anywhere, let alone sit in a traffic jam.

6. Track your runs

I used Endomondo to track my runs. Never before has it been so easy to trace my general improvement in running. The most helpful thing about using one of those sports trackers is that they tell you constantly how much you have run and what is your average speed. I found it especially helpful at competitions. I used my watch only to check my pulse rate.

7. Vary the ways you run

Unlike previous times, I did more interval runs this time, varying the intensity of running from low to medium or high. Mostly it was for example 3 km with 140 pulse rate, 3 km with 150, 3 km with 160 and 3 km with 140 again. Again the Endomondo Pro app that enables you to create your own interval training proved especially helpful.

8. Find whatever motivates you to go for a run

I started to listen to podcasts in addition to music when training. It became more interesting to go running because I was looking forward to the next podcast. Music helped me more at the times when I needed to run really fast. After another long day at work, for example. For the marathon I made a special list with the most energetic music I could get hold of. I can only listen to it when I run.

9. Have your own goal, don’t follow others

I thought through why I train and what is my aim. The right kind of mindset is more crucial than to run mindlessly as fast as possible. It takes practice to choose the right strategy and pace for yourself and stick to it, instead of following others. That is why I went to a number of competitions to find out what suits me better and to prepare myself for “doing my own thing” at the final event.

10. Learn to know your limits

I realized that my true limits came out at competitions not when training. But of course without training I wouldn’t get to see the limits. That is why I chose to prepare for the marathon for a longer time – 6 months instead of the usual 3-4 months. I guess if I could stick to running without the breaks I keep making after the marathons, I could achieve even more.

11. Load as much energy as you can

One of the reasons why I burnt out on my second marathon in Tallinn, was that I had no energy left after the 34th km. This time I took my pre-marathon carb loading quite seriously. For the whole week before the event I ate chocolate and cakes along with pasta or rice almost every day. I drank a lot of liquid to keep myself hydrated. I only denied myself alcohol on the 3 days before the event.

12. Accept all the help you can get

The one thing about this whole undertaking is that you really need all the help you can get. I realized this before the marathon when I asked my former trainer to give me some advice on running as well as at the event itself where I had the best partner in the world who took my warm clothes before the race, handed me an energy drink on the 30th km and cheered me on at other times. It made all the difference because I already knew when I would need it the most and the result may not have been as it was without this help.

13. Appreciate the onlookers

Actually, all the people standing in this brutal cold and windy weather deserve some gratitude from the runners. It was great to finish in Amsterdam because after 38th km there were people standing and cheering you on at both sides of the track. I had not experienced it even in Copenhagen, at my first marathon. I wish that some day it will happen in Tallinn as well that the general public gets a bit more involved. After all, thousands of runners passing by is not a sight one can witness every day.

14. Run as fast as you think you can

You can really run as fast as you think you can. What a cliché but how true. If you think you can run a marathon with 3:30, you can. You just have to train a little harder. I didn’t want to focus too much on wanting to run less than 4 hours, however, because I was afraid to be disappointed in the end as I was after my second marathon. And I didn’t want to feel disappointed because this was not the reason why I decided to run a marathon in the first place, this was just a numeric goal. The journey is the reward as they say and it goes for running a marathon as well.

15. Have a new goal on the horizon

I have a strange relationship to running. I take it up, immerse myself into it and work for it to achieve the goal I set for myself. After the moment of truth that the marathon brings I let go and take a break. Well, sometimes quite a long break. By now I’ve discovered that I actually really like running and I don’t want to take a break anymore. That is why I have already chosen a new marathon for next year. You need a new goal on the horizon.

The only tangible thing that I remember myself thinking about when I was running these 42.195 km a week ago, was that if a marathon would be compared to climbing a mountain, then from my own experience I can say that 21st km is like reaching the base camp, 33rd km is like getting to the high camp and 39th km is like the last 100 meters of technical climbing parting you from the top.

When climbing a mountain you have to think about coming back down and when running a marathon you have to live with your aching legs for the next few days. The feeling of complacency and triumph is similar though.

Just finished

Namaste, Nepal

Pärast terve ööpäeva väldanud lennureise ning üht unetut ööd Delhi lennujaama magamiskõlbmatutel metalltoolidel, jõudsin viimaks oma kauaoodatud sihtpunkti, Nepali. Kümnest maailma kõrgeimast mäest, asuvad kaheksa just nimelt siin, sealhulgas tippude tipp Sagarmatha ehk Mt Everest. Kuuldused endise kuningriigi looduse imest olid mu uudishimu juba ammu võitnud, kui eelmisel aastal tärganud huvi ja aukartus kõrgmägede vastu seda ainult võimendas. Nüüd olin ma siis kohal. Namaste!

Võideldes unega ületasin ootamatult libedalt kõik Kathmandu tagasihoidliku lennujaama viisajärjekorrad ja kontrollpunktid, samaaegselt paari teise reisijaga tutvudes ja infot vahetades. Järgmisel hetkel olin eneselegi märkamatult ühele neist juba raha laenanud ja mõni aeg hiljem nendega ühes taksos linna poole sõitmas. Mul ei tulnud seda kahetseda. Kathmandu kujunes heaks mälestuseks paljuski just ühe malbe, meelerahu kiirgava šveitslannast hipi ja ajutiselt Indias resideeruva iisraellasest DJ meeldiva seltskonna tõttu.

Hoolimata tolmust, saastatud õhust, jõe ääres vedelevatest prahihunnikutest ja mootorsõidukitest, mis pealinna kitsastel tänavatel jalakäijaid alla ajada ähvardavad, läks Kathmandu mulle südamesse. Kõndisin ringi, lubades oma meeltel taasavastada Aasia lõhnu, maitseid ja helisid. Uurisin tänavamelu väljaspool turistide poolt hõivatud Thameli ja heitsin pilgu Durbar Square’i kuulsatele templitele. Õhtul peletasime viirukitega hotellitoast kopituse haisu ja trotsisime küünla paistel juttu puhudes pidevaid elektrikatkestusi. Kuulates teiste lugusid, võib mõndagi enda kohta õppida.

Edasi viis tee mind ca 6 tunni bussisõidu kaugusele Pokharasse. Tegemist on linnaga, mis on ilmselt üks turistisõbralikumaid Nepalis ja omamoodi hea lõõgastumiskoht enne või pärast karmimaid ilmastiku- ning elutingimusi mägedes. Head toidukohad igale maitsele, baarid, massaažiärid ning poekesed, mis pakuvad käsitööd, liba North Face’i matkatarbeid ja muud nänni, seisavad rivis piki järve äärt ja ootavad pikisilmi, millal sa neisse vaid sisse astud. Kuigi linnana on Pokhara palju rahulikum ja meeldivam ka väljaspool turistipiirkonda, tundsin millegipärast Kathmandust puudust.

Kahjuks jäi mul Pokhara muljetavaldav vaade mägedele järve taustal nägemata, kuna sellel aastaajal on madalamatel kõrgustel taevas hägune ja lumiste tippude nagu ka sinise taeva ja päikesepaiste nautimiseks ei jää muud üle, kui ise kõrgemale ronida. Kuna Annapurna piirkonda peetakse üheks ilusamaks matkamiskohaks maailmas, siis olin selle mõttega Pokharasse juba tulnudki, et oma silmaga näha elu Nepali mägedes. Aeg seadis aga omad piirangud ja nii otsustasin pikema matka asemel ca 10 päevase Annapurna baaslaagri (ABC) raja kasuks, mis viib otse mägede südamesse ca 4130 meetri kõrgusele.

Kuna ma plaanisin matka ette võtta ilma giidi ja pakikandjata, ent päris üksipäini mägedesse minna ei tahtnud, kulutasin mõned tunnid, et leida endale reisikaaslased, kel sama trajektoor. Juhuslikult kohtusingi kahe saksa tüdrukuga, kes soovisid minu väljavalitud raja pisut suurema ringiga ette võtta, et näha ka Annapurna mägede 6-8 km lumiste tippude panoraami. Nii asusimegi kolmekesi koos nende pakikandjast jalkafänni Bishnuga teele.

Kuigi rada oli minu jaoks algusest lõpuni raske ja seda eriti tänu oma suurele selga soonivale kotile ja kaamerale, jõudsin pärast neljandat päeva siiski arusaamisele, et hoolimata toredatest kaaslastest suudan pisut kiiremini kõndida ja päevas pikemaid vahemaid läbida. Nii haakisin end kahe taanlase ja nende suurepärase giidi sappa. Paar päeva hiljem läksin omapäi edasi ning lõpetasin matka oodatust sootuks kaks päeva varem. Teel oli piisavalt palju külasid, teisi reisijaid ning kohalikke inimesi, et mitte ära eksida või üksi olemise ees hirmu tunda.

Seda 8 päeva Himaalajates lühidalt kokku võtta ei ole lihtne. Kui, siis ainult mõne ülivõrdelise kõikehõlmava omadussõnaga, ent selgelt jääks sellestki katsest liiga väheseks, et anda edasi, mida nägin ja kogesin seal kaugel Nepali mägedes. Nii jääb see lugu mõneks järgmiseks korraks. Seda enam, et elekter on taaskord läinud ja väljas möllava äikese ning naabermaja generaatori mürina taustal ei ole siin taskulambi valgusel omi mõtteidki kuulda.

Trenni tuleb teha!

Täna jooksin Tallinnas oma kolmanda poolmaratoni. Kuna jooksmisele jäi seoses reisimisega üle 8 kuuline paus, siis andis see end ka tulemustes märku. 21,1 km aeg tuli seekord ca 14 minutit kehvem kui eelmisel aastal – 2:12:34.

Kui ma enne võistlust oma pelgalt kuu aja pikkuse treeningu tulemusi vaatasin, oli selge, et ega seal mingit ime oodata ei ole. Lühidalt kokkuvõttes oli näha, et jooksen märgatavalt aeglasemalt ja oluliselt kõrgema pulsiga kui eelmisel aastal, kui selja taha jäi ligi 4 kuud trenni.

Niisiis mõtlesin, et vaatan, kuidas enesetunne on, nii jooksen, aga püstitasin eesmärgiks vähemalt 2 tunni ja 15 minutiga lõpetada. Alustasin hea aeglase tempoga, kusagil 10ndal kilomeetril lisasin kiirust juurde ja nii pidasin vastu 17nda kilomeetrini, siis hakkas pulsisagedus juba jooksu takistama. Ja nii rauges ka mu jõud. Loivasin aeglaselt finišisse.

Aga kokkuvõttes oli lõpetades ikkagi hea tunne. Ilm oli ilus, medal oli veel uhkem kui eelmisel aastal ja üldine mulje võistlusest oli igati positiivne. Tänane õppetund? Kui soovid kiiremini joosta, tuleb trenni teha :)

Boliivias ei ole miski võimatu

Ma ei tahaks külastatud riike pingeritta seada, sest enamasti on igas kohas midagi, mis meeldib ja nägemist väärib. Ent selles, et Boliivia minu Ladina-Ameerika lemmiku tiitli võitnud on, ei ole kahtlustki.

Lisaks mitmekesisele loodusele ja sealjuures täiesti ainulaadsele maastikule, põnevale kultuurile ja üllatavalt maitsvale köögile, on Boliivia vaieldamatult kõige meelelahutuslikum riik siinmail. Ehk võib ka mujal matkata Amazonase rohtlas, sõita džiibiga läbi sürrealistlike maastike, ronida 6 kilomeetrise mäe tippu või kimada 3 tundi jutti jalgrattaga allamäge, ent kusagil mujal ei ole see ilmselt nii jõukohane ja meeldiv kui Boliivias.

Hinnataseme lakmustest

Hea hinnataseme “lakmustestiks” on Iisraeli turistide kohaolek. Iisraellased reisivad seal, kus on mõistlik reisida. Kuulu järgi saavad nad alati parimad hinnad, kuna neile meeldib reisida grupis ja tingida. Arvestades Iisraeli seljakotireisijate arvukust Boliivias, siis näib see nende jaoks India järel üks teine unistustesihtkoht olevat. See ütleb mõndagi selle riigi kohta.

Tõepoolest, tulles näiteks Brasiiliast ja jätkates reisimist samaväärse päevaeelarvega, võib end Boliivias lausa kuningana tunda. Iseasi, et niimoodi toimides oleks tegemist sulaselge laristamisega, kuna nii toit, transport kui ka öömaja on Boliivias ühed Lõuna-Ameerika odavaimad (mida ei saa küll kahjuks Brasiilia kohta öelda). Paraku on meie mõistes soodsa hinna taga aga kurb tõsiasi, et ligemale 60% boliivlastest elab alla vaesuspiiri. Läbi aegade kestnud poliitiline ebastabiilsus ei ole riigi majandusele hästi mõjunud. Kuigi rikas mineraalide poolest, on Boliivia üks vaesemaid riike kogu Ladina-Ameerikas.

Vabadusvõitleja Bolívari järgi oma nime saanud riigi võlu ei peitu aga kaugeltki mitte ainult heas hinnatasemes. Kolme nädala asemel võiks seal kolm kuud reisida ja igav ei hakkaks ka siis. Boliivia on üks neid kohti siin pool maakera, kuhu jõudes ei teki tunnet, nagu oleksid 20 aastat hiljaks jäänud. Ta lajatab sulle nagu muuseas kogu oma eheduse, ilu ja karmi tegelikkuse näkku ning vaatab siis, kuidas sa selle peale reageerid. Suurem osa meist on lummatud.

Need armsad mossis näod

Ligi 10 miljoni suuruse elanikkonnaga Boliivias on põliselanike osakaal rahvastikus arvatavalt Lõuna-Ameerika kõrgeim ja hispaania keele kõrval on suurele osale emakeeleks ka quechua, aymara või mõni muu keel. Kuigi ametlikult katoliiklased nagu ülejäänud Ladina-Ameerika, siis on boliivlaste jaoks olulisel kohal ka muistsete inkade jumalad ühes Pachamama ehk emakese maa(ilma) ning kõige sinna juurde kuuluvaga. Sealhulgas on nt kokalehed lahutamatu osa Boliivia kultuurist, nii et oma inimeste tarbeks on neil lubatud kokat kasvatada (midagi, mille üle USA sugugi õnnelik ei ole).

Osad linnas elavad boliivlased, eesotsas noorema põlvkonnaga, on omaks võtnud lääneliku riietumisstiili, ent Altiplano maapiirkondades kannavad naised veel valdavalt oma traditsioonilist garderoobi. Üheks läbivaks elemendiks on musta või pruuni värvi Chaplini kaabut meenutav kübar, mille eesmärgiks ei ole ilmselt niivõrd päikese- või külmakaitset pakkuda, kuivõrd kandja piirkondlikku kuuluvust näidata. Seda täiendavad tavaliselt kaks punupatsi, mille otstesse on põimitud mustad tutid, mis nende pikad süsimustad juuksed visuaalselt veelgi pikemaks muudavad.

038Nendele ja teistele peenetele kübaratele, pakuvad kontrasti pisut maalähedasemat sorti satsilised ja mitmekihilised kloššseelikud. Oluliseks aksessuaariks on ka erkroosades toonides kirjumustriline lina, mis võib keha ümber sätituna vastavalt vajadusele nii lapseiste kui ka turukoti funktsiooni täita. Mainimata ei saa jätta ka neid arvukaid salle-tekke, mis külmematel hetkedel kõik pontšona rakendust leiavad.

Et suurem osa elutegevusest Boliivias toimub 3-4 km kõrgusel Altiplanol, kipub seal varahommikuti ja õhtuti väga külm olema. Kui sellele lisada veel üleüldiselt kehv elustandard ning indiaani päritolu rahvaste tavapärane skeptilisus võõramaalaste suhtes, siis ei ole ka ime, et inimesed seal kinnisemad on. Sarnaselt maiadele Kesk-Ameerikas, ei meeldi neile ka see, kui neid pildistatakse.

Ometi on nende tõsiste, kui mitte lausa pisut mossis, kokalehti nätsutavate nägude taga armsad, siirad, toimekad ja abivalmid inimesed. Mida muud saakski arvata kellestki, kes ütleb „aitäh“ asemel „aitähhikesed“, „tere hommikust“ asemel „tere hommikusekest“ jne? Pikapeale nad leebuvad ja annavad sulle võimaluse ennast tõestada. Nagu ka Silverio, meie giid Huayna Potosí tipu vallutamisel.

Huayna Potosí, 6088 meetrit

La Paz, kõige kõrgemal asetsev (administratiiv)pealinn maailmas, on ehitatud 3-4 kilomeetri kõrgusel laiuvasse kanjonisse, mida ümbritseb üüratu Altiplano. Punastest tellistest ehitatud linna taustal kõrgub üks ilusamaid mägesid, mida ma näinud olen, võimas kolmetipuline Illimani. Kesklinna turutänavatest ja liikluskaosest ärilinnaku uhkete pilvelõhkujate ja hotellideni, La Paz, mille nimi tähendab “rahu”, on seletamatult eriline.

P1150679Vahest sellepärast jäävad reisijad siia ka kauemaks, kui plaanitud. Nagu meiegi. Ainuüksi tänaval müüdavad baguette’id, kena öömaja või üks armas kohvik olid piisavalt head põhjused, et veenda meid veel üheks päevaks jääma. Iga hommik oli kevadiselt jahe, iga päev suviselt päikeseline ja iga õhtu külm nagu sügis-talv. Kõrgusevahe on tunnetatav juba ainuüksi tänaval kõndides, kui väiksemgi matk ülesmäge hingeldama võtab. Seda arvesse võttes ei oska ma öelda, kust tuli mõte võtta ette retk Huayna Potosí otsa, aga ühel neist kargetest hommikutest leidsime end autost, teel 4700 meetri kõrgusele, kust meie matk alguse sai.

Esimesel päeval tuli oma ronimisvarustus koos magamiskoti ja riietega, mis täitsid terve suure seljakoti ning kaalusid kokku ca 15 kilo, 150 meetrit kõrgemal asuvasse baaslaagrisse tassida.

Ülejäänud päev oli sisustatud liustikul kõndimise ja “kasside” ning jääkirvega ronimise harjutamisega, mis oli iseenesest väga lahe, kuigi füüsiliselt raskem, kui oleksin arvanud.


Teise päeva hommikul tuli see sama seljakott turjal paar tundi 5200 meetri kõrgusele järgmisesse laagrisse ronida. See kott oli ikka neetult raske, eriti arvestades seda, et olime juba 5 kilomeetri kõrgusel ja õhk oli tuntavalt hõredam. Mõtlesin hirmuga, et järgmisel päeval tuleb mul suurem osa selle seljakoti sisust endale selga toppida ja samamoodi 6088 meetri kõrgusele ronida. Läksime magama juba kuue paiku, et ärgata keskkööl. Sel õhtul oli veelgi külmem kui eelmisel, nii et magades olid seljas peaaegu kõik kaasavõetud riided.

Ärgates tundsin, et midagi on valesti. Vana hea kõhuhaiguse juhtum, mida tõenäoliselt kõik Boliivias läbi põevad (sh Thomas paar päeva enne mind), oli juhtunud minuga päeval, või õigemini öösel, mil ma tahtsin mäkke ronida. Kuna see mind otseselt maha ei niitnud, siis otsustasin plaaniga ikkagi edasi minna. Minu varustus oli järgmine: 5 kihti riideid seljas ja 3 kihti jalas, 2 paari kindaid, 2 paari sokke, säärikud, müts, külmamask, kiiver, jääkirves, mägisaapad, kassid, päikeseprillid, ronimisvöö karabiiniga, pealamp, 1 Snickers, 750 ml kokateed ja natukene pähkleid-rosinaid. Nägin välja nagu Michelini-mehike, ent soe riietus läks täielikult asja ette.

Köiega üksteise külge kinnitatult asusimegi siis koos giid Silverio ja Thomasega kl 1 öösel teele. Alguses oli tempo hea. Imetlesime kaugel eemal tuledesäras kumavat La Pazi ja kustutasime taskulambid, et vaadata tähti. Aegamööda mu enesetunne aga muutus. Võtsin ampsu oma toidumoonast, ent pähklid kleepusid ebamugavalt suulakke ja rohkem ma midagi süüa ei suutnud. Paari tunni pärast oli mu kokatee suures ulatuses külmunud. Ma suutsin edasi liikuda vaid mõtte jõul, pannes ühe jala teise ette ja elades järgmise pausi nimel. Silverio, olemuselt pessimist, oli ilmselt kuni viimase 100 meetrini kindel, et tal tuleb minuga tagasi minna.


Ent kui järgi oli jäänud vaid tehniliselt kõige keerulisemad viimased 88 meetrit, siis ei olnud minu jaoks enam mingit küsimust. Nii vähe oli jäänud. Meie grupikaaslane otsustas aga just selle koha juures oma giidiga tagasi pöörduda. Ületada tuli kitsas, tuuline ja libe mäehari. Siin oli jääkirves abiks.

Tippu jõudes oli väga külm. Tavaliselt lähevad mägironimisega mittetegelevad inimesed üles 5-6 tunniga ja meil võttis see aega 5 tundi ja 10 minutit. Eesmärgiks oli 8ks tipust alla saada, sest siis tekib laviinioht. Istusime maha. Päike ei olnud ikka veel tõusnud. Mina ei tundnud enam oma varbaid ja Thomas oma sõrmi, nii et pidime pärast 15 minutit juba tagasi hakkama minema.

Allaminek võttis aega 3 tundi ning alles siis, hommikupäikese valguses, nägime, kui ilus oli see maastik, millest me pimedas mööda olime tulnud. Kõikjal lumised tipud, valged väljad, jäälõhed. Tuul oli lumele müstilisi mustreid loonud, mida päike omalt poolt valguse-varju mänguga täiendas.

Hoolimata oma nõrkusest ei kahelnud ma hetkekski, et ma sinna mäe otsa jõuan, ent ma ei oleks ealeski arvanud, et see nii raske on. Mägironijaid vaatan ma nüüd igatahes teise pilguga. Ma ei tea, mida ma ette kujutasin, aga sisuliselt terve tee tippu oli ülesmäge ja kassidega kõndimine ning kogu see varustus võttis nii palju energiat, et mäest alla jõudes olin omadega ikka päris läbi. Õnneks ei olnud meil vähemalt kõrgusehaigust. Ilmselt olime piisavalt kaua aklimatiseerunud.


6088 meetrit on kõige kõrgem koht, kuhu ma maa peal jõudnud olen. Ühtlasi on see üks erilisemaid kogemusi sel reisil, rääkimata Boliiviast. Ent niipea ma seda korrata ei tahaks.

Anakondajaht ja sõit mööda “surmateed”

Jõudes tagasi La Pazi ja olles paar päeva puhanud, otsustasime vahelduseks mägedest alla põhja poole soojemasse kliimasse põgeneda. Nii võtsime ette 22 tundi kestva bussisõidu Rurrenabaquesse, mis võib halvemal juhul ka kuni 28 tundi aega võtta. Bussi peal saime teada, miks.

Üldiselt on teed Boliivias üsna kehvas olukorras ja see, mis viis Rurrenabaquesse lakkas ühel hetkel olemast mägede ümber keerutav asfalttee ja seejärel räigelt tolmav kruusatee ning muutus rohkem nagu savi-mudateeks. Pilt, mis mulle varahommikul ärgates bussiaknast kangastus, oli midagi sellist: oleme jõudnud vihmametsa alale, väljas sajab, kõik ärkvelolevad kohalikud on peanupud aknast välja pistnud, buss on kreenis ja gaas põhjas, et porist läbi võidelda. Tee oli sügavatesse vagudesse sõidetud ning kuidas kahekordne buss seal sõita sai, on müstika. Ent selline on Boliivia – kõik on võimalik. Kohale jõudes hankisime esimese asjana tagasisõiduks lennupileti.

Rurrenabaquesse oli põhjust minna, et sealt kolmepäevasele matkale Madidi rahvuspargis asuvasse Amzonase pampasse minna. Alles bussisõidust toibumas suruti meid džiipi ja jätkus sõit põhja poole Santa Rosasse. Vahepeal läks auto katki ja ma nägin oma silmaga, et ka kivi ja kummipaelaga on võimalik auto töökorda seada. Santa Rosa nimelisest kohast sõitsime juba paadiga mööda sealseid savioranže jõgesid edasi.

Pampas saatsid meid kõikjal päikese käes peesitavad alligaatorid, täpsemalt kaimanid, väiksemat sorti pärdikud, hüppavad kalad, igas suuruses ja värvuses veelinnud ning otse loomulikult ka sääsed. Aegajalt ilmutasid ennast veel hiigelsuuri hamstreid meenutavad kapibaarad, jõekaldale üles rivistunud kilpkonnaperekonnad, tuukanid ja roosad delfiinid.

Just nagu sellest veel ei piisaks, mindi teisel päeval sohu anakondat otsima. Jaotati kätte auklikud kummikud, mida ma duct teibiga küll parandada üritasin, ent mis juba esimese kümne sekundi jooksul mind reetsid ja porise vee sisse lasid. Sellest ei olnud aga midagi, sest kohati ulatus vesi, millest läbi tuli minna, nagunii reiteni.



Järgnes 3 ja pool tundi mülkas ringi lirtsumist. Mõtlesin, et huvitav, mis siis juhtuma hakkab, kui ma juhuslikult mõne mao otsa satungi. Eriline ussisõber ma just ei ole, aga veidral kombel ei olnud ma hirmul ka. Panin ilmselt kogu panuse sellele, et minul seda looma näha ei õnnestu ega ka neid teisi mürgiseid isendeid, keda seal mülkas veel kohata võis. Siis hakkas keegi 100 meetrit eemal kätega vehkima, andmaks märku, et nüüd on anakonda peos. Õnneks oli madu meie kohale jõudmise hetkeks juba põgendeda suutnud.

Päev lõppes oluliselt meeldivamalt. Nimelt viidi meid jõele piraajasid püüdma. Piraaja nagu see õel suure suuga hambuline kala, kes vigastatud elusolendile kallale tormab ja suurt midagi teistele liigikaaslastele seedimiseks ei jäta. Piraaja püüdmiseks läheb vaja tamiili, konksu ja värsket liha. Mul õnnestus püüda nii kollaseid kui ka oranže väiksemat sorti piraajasid, kelle me siis õhtul ilma pikema tseremooniata nahka pistsime.

La Pazi tagasi jõudes võtsime ette veel teise avantüüri, tuntud kui „el camino de la muerte“ või „death road“. Väidetavalt on see maailma kõige ohtlikum tee, kuna seal on aegade jooksul lugematul hulgal inimesi surma saanud. Tegemist on kitsa ja käänulise kruusateega La Pazi lähistel, mille kõrval on teatud lõikudes kuni 600 meetri sügavune kuristik. Tänapäeval sõidavad seda teed mööda ainult adrenaliinijanused turistid jalgrattaga ning käputäis kohalikke autoga, ent surmaga lõppenud õnnetusi juhtub endiselt. Ainuüksi nädal enne meid oli üks rattur hukkunud.


Anti kätte kiiver, kaitsmed ja sõiduvorm ning 3 tundi downhilli võis alata. Ma ei olnud rattasõitu sellisel kujul kunagi katsetanud ja selles mõttes oli see proovimist väärt. Ligemale 60 kilomeetrit allamäge, alguses mööda asfaltteed ning seejärel mööda originaalset „surmateed“.

Ohtlikuks muudab selle ettevõtmise ainult liigne hulljulgus kurvi võtmisel või siis vastupidi, liigne hirm ja sellest johtuv paanika. Kuna tee oli täis lahtisi kive, siis oli kohati päris libe ja kurvis pidi vaatama, et pikali ei käiks, liiatigi et tee reeglitest tulenevalt tuli alla sõita selle tee külje peal, mis jäi kuristiku poolele. Adrenaliinilaksu sai kätte ja ära väsitas see rappumine samuti, ent oma vaimusilmas kujutasin ette palju järsemat laskumist. Tõtt öelda olime mõlemad hullemaidki teid näinud.

Läbi ulmeliste maastike

Fotod, mida ma Salar de Uyunist ja Titicaca järvest juba enne Boliiviasse jõudmist näinud olin, olid tekitanud minus vastupandamatu soovi seda piirkonda oma silmaga näha. Ja tegelikkus ei valmistanud pettumust. Boliivia loodus on kõige müstilisem, mida ma Ladina-Ameerikas seni näinud olen. Kõrged lumega kaetud mäed, vulkaanid, valged soolaväljad ja maastikud, kus ei kasva midagi peale rohututtide või hiiglaslike kaktuste, seejärel jälle tolmav tühjus, eri värvi laguunid roosade flamingodega, geisrid, kurioossed kivid ja nii edasi. See mitmekesisus on lihtsalt hämmastav.

Minu jaoks üks meeldejäävamaid maastikke Boliivias oli teel Uyunist Tšiili piiri äärde. Pärast järjekordset põrutavat bussisõitu jõudsime Uyuni linnakesse, mis nägi välja kuidagi kurb ja hüljatud. Ghost town, nagu teised reisijad seda kirjeldasid. Linna peamine vaatamisväärsus on nö rongide surnuaed ehk ala, kus on palju vanu roostetavaid vedureid ja vaguneid. Uyunist istusime džiibi peale, mis pidi meid kolme päevaga Tšiili piiri äärde toimetama.

Sõitsime üle lumivalge Salar de Uyuni, mis on maailma suurim soolaväli ning ühtaegu üks liitiumirikkamaid kohti maailmas. Kui ei teaks, et kõnnid soola peal, võiks arvata, et see on jäässe külmunud järv ning sellisel juhul ei oleks see ilmselt midagi nii märkimisväärset. Ent tegemist on ehtsa soolaga ja seda on lõputult! Keset seda tohutut välja asub Isla del Pescado ehk Kalasaar, mis on täis kõrgeid, pulksirgeid kaktusi. Saare ümber võib kõikjal leida ebakorrapärast ruudumustrit, mida tuul ja vesi soolale jäädvustanud on. Muster pidavat varieeruma sõltuvalt aastaajast. Ööbisime järve kaldal asuvas võõrastemajas, mis oli ehitatud üleni soolast, nii seinad, põrand kui ka mööbel.

020073093Uyuni soolajärv oli tegelikult vaid sissejuhatus. Tõelised pärlid tulid alles järgmisel päeval. Iga paari tunni tagant oli tegemist uue vaatepildiga, üks imelisem kui teine, ja midagi muud peale aknast välja vahtimise ja pildistamispauside nurumise me ei teinud. Mingit teed ei olnud, sõitsime näiliselt sihitult üle elutühjade tolmavate väljade. Päike oli meie poolt. Kuigi ma eriline loodusepildistaja ei ole, siis sedapuhku nautisin ma iga sekundit sellest. „Vau!“ kiskusid huulilt nt Árbol de Piedra, Laguna Cañapa ja punast värvi veega Laguna Colorado.

Peruu ja Boliivia vahel asuv Titicaca järv on suurim järv Lõuna-Ameerikas ning ühtlasi üks suuremaid sedavõrd kõrgel (ca 3,8 km) paiknevaid veekogusid maailmas. Järves asub kunagine pühapaik Isla del Sol ehk Päikesesaar. Kivine ja kidur saar taamal paistvate kõrge lumise mäeahelikuga on üks teine erilisemaid maastikke Boliivias. Otsatu taevas ja sügavsinine vesi näisid olevat kõikjal, kuhu vaatasin. Suurepärane päevane väljasõit Copacabanast, mis iseenesest on samuti hea koht lihtsalt hinge tõmbamiseks, turul käimiseks või nt järve grillitud forelli mekkimiseks.



Piiriületus Boliivia moodi

Nagu oli keeruline Peruust üle piiri Boliiviasse pääseda, kuna Peruu kaevurid streikisid, siis oli nüüd keeruline ka Boliiviast lahkuda. Hommik, mil pidime jõudma piiri äärde, üllatas meid lumetormiga. Nähtavus oli 0-1 meetrit. Ent ega sellepärast midagi seisma jää. Istusime džiipi ja sõitsime aeglaselt edasi. Vahepeal kadus rada ja oli hetki, kui me hoidsime hinge kinni, et me geisrite otsa ei satuks ega lumme kinni ei jääks. Õnneks oli meil osav autojuht ja negatiivsid stsenaariumid ei realiseerunud.

Ametlikult oli Tšiili piir aga suletud. Nii me seal autos siis istusime. Tund, kaks, kolm. Väljas oli purgaa. Edasi minna ei saanud, tagasi minna mitte kuidagi ei tahtnud, sest kogu see tühi Altiplano on öösiti kirjeldamatult külm ja tuuline ning keegi meist ei olnud valmis aksepteerima väljavaadet seda ööd seal külmetada. Samuti ei oleks keegi osanud ennustada, kui kauaks piir suletuks jääb. Ent nagu ma ütlesin, ei ole Boliivias miski võimatu. Kui turistid olid juba mõnda aega „praadinud“, genereeriti (äri)plaan, kuidas gringod (loomulikult väärilise tasu eest) kohale toimetatakse.

„Öelge, et te olete haiged,“ õpetati meile. Ja niisiis jõudiski 4 džiibitäit „haigeid“ turiste heaoluühiskonda Tšiili San Pedro de Atacamasse. Piiriametnikud tormasid meie autojuhte hurjutama. 5 minuti pärast demonstratiivne sõim äkitselt aga rauges ja kuigi meie autojuhid nägid välja nagu peale tunde jäetud koolipoisid, võttis Tšiili piir illegaalselt saabunud turistid vastu. Iseenesest huvitav, kuidas see õnnestus, sest chilenod armastavad korda ja asju reeglite kohaselt teha.

Kõige absurdsem asjaolu sealjuures oli, et lumi ja torm lõppesid peaaegu kohe piiri ületades, ehk põhjust oleks olnud sulgeda hoopis Boliivia pool. Kui ma mõtlen, milliseid hulluseid äärmusele aetud inimesed väikese raha nimel valmis tegema on ja millise tahtejõuga nad näiliselt võimatut püüavad, siis vaatan heldimuse ja austusega tagasi nendele tusastele tõmmudele Boliivia inimestele. Mis puudutab aga Tšiili ametnikke, siis tagatipuks sulgesid nad mõneks ajaks ka Argentiina piiri, mis sundis meid oma plaane muutma ja Põhja-Argentiina asemel hoopis Santiago de Chilesse sõitma.




Läbi kõrbe ja üle mägede kuni täitus paar unistust

Ma arvasin, et lähen reisima, et “aega võtta”. Ja pealtnäha nagu olekski tõesti aega rohkem, sest ühte keskmisesse päeva mahub reisil olles kordades rohkem tegevusi kui argielu elades. Nii on. Ent tuleb välja, et tegelikult on aega kokkuvõttes ikkagi sama palju. Lihtsalt hetki, millal silmad pärani avastada, katsuda, kogeda, proovida ja läbi elada, on reisides rohkem ning hetki, millal arvuti lahti teha ja kirjutada, on vähem.

Sellepärast mõtlesin seekord vähem kirjutada ja lasta piltidel rohkem enda eest kõneleda (seda enam, et foto kui illustratsioon või tõestusmaterjal näib inimesi nagunii rohkem huvitavat). See postitus on Peruust, kus mina ja mu reisikaaslane viibisime ligikaudu 2 ja pool nädalat, enne kui me umbes 2 nädalat tagasi Boliiviasse jõudsime.

Kõrb ja savilinn

Peruus jõudsime kõrbe. See oli minu jaoks suur sündmus, kuna ma ei olnud varem kunagi kõrbes käinud ja ma tahtsin teada, mis tunne on leida igas ilmakaares ainult lõputunanäivaid liivavälju. Igatsesin näha düünide valgusmängu õhtupäikeses ja kuuma õhu virvendust liiva kohal. Sain teada ja nägin. Täitsin ühe väikese unistuse. Kõrb on imeilus.


Sõitsime bussiga paar päeva mööda rannikut lõuna poole. Tee oli sirge joon läbi tühja kõrbemaastiku. Huacachina nimelises kohas jõudsime düünideni. Kõrbes kõndimine nägi välja umbes nii, mööda luite tippu ei vajunud sügavale liiva sisse. Kohale jõudes võisid olla päris väsinud.

P1140833Ei teagi, kas väsimusest või üleüldisest kõrbeeufooriast tingituna tuli meil tahtmine düüni otsas natukene hüpata. Mõnikord tekib küsimus, mida nt mõni kohalik talumees küll mõelda võib, kui ta mõnda järjekordset turisti hüppamas näeb. Mina proovisin, aga nagu näha, siis on Thomase näol tegemist juba hüppefotoprofiga.

P1140840Lisaks võis kõrbes lumelauaga sõita ja spetsiaalses kõrbemasinas düünidel üles-alla kihutada. Viimane tegevus oli eriti lõbus ja kaugeltki mitte turvaline.


Peruu ranniku põhjapoolsemas osas, Trujillo nimelise linna ääres asub 9. sajandist pärinev savilinn Chan Chan. Tohutult suur ala on täis selle kunagise linna savimüüre (tänaseks on pulksirge asfalteeritud Interamericana selle küll kahte ossa jaotanud). Ja tuleb välja, et tegemist on suurima linnaga Ameerika “avastamisele” eelnevast perioodist. Chan Chan kuulus linnu- ja loomamotiive armastavatele chimudele kuniks inkad nad 15. sajandil vallutasid.


Müstilised jooned

Nazca kõrbes asuvad arvatavalt 5.-7. sajandist pärit müstilised jooned. Müstilised sellepärast, et keegi ei tea täpselt, mis eesmärki need jooned, millest vaid kõrgelt õhust ülevaate saab, täitsid.

Üle kümnete kilomeetrite laiuval alal on sadu jooni ja geomeetrilisi kujundeid, sh nt lind, ahv, ämblik ja isegi (minu lemmik) “kosmonaut”, neist suuremad üle 200 meetri suurused. Leia pildilt kosmonaut.


Vaatetornist avanes väga nadi vaade vaid kahele kujundile, nii et ladusime oma 75 dollarit letti, et ca pool tundi imetillukeses cessnas üle nende tiirutada. Tegemist oli kahtlemata ülehinnatud teenusega, ent  tahtmine seda “ime” näha sai meist (nagu ka paljudest teistest turistidest) võitu.


Matk Machu Picchuni

Cuscos võtsime ette 5 päevase retke Machu Picchuni. 4 päeva matkasime ümber Machu Picchu, möödudes Salkantay mäest, ja viienda päeva veetsime juba inkade “kadunud” linnas.


Iseenesest tore matk oli. Mitte just kõige kergem, aga mitte ka üleliia raske. Füüsiliselt kõige väsitavam oli teine päev, kui tuli kokku 10 tundi kõndida ja vahepeal 4600 meetri kõrgusele ronida. Kokatee oli väga abiks.

Ööbisime telgis ja esimesed ööd olid päris külmad. Vahepeal tuli ka oma seljakotti tassida, mis oli üsna kurnav. Suurema osa ajast oli vesi ja põhipagas aga muulade tirida.

Vaated mägedes olid seda kõike väärt. Öine taevas Salkantay ääres oli võimas. Ma ei ole kunagi nii palju tähti korraga näinud ja Linnuteed nii selgelt imetleda saanud. Kolmanda päeva lõpuks saime muuhulgas kuumades termaalvetes liguneda ja üles soojeneda.

Õnneks vedas meil teiste reisikaaslastega, keda oli ca 10 ringis. Grupi nimeks sai siinkandis laineid lööv „llamasutra“. Ja tuleb tõdeda, et llamasutralased hoidsid reisi lõpuni üksteise tuju üleval ning väärisid oma nime igas mõttes.


Neljas päev ei olnud maastiku poolest enam nii erakordne kui eelnevad päevad. Seetõttu otsustasin esimese poole päevast zip lininguga tegeleda (25 USD). Ma ei olnud seda veel varem proovinud. Mind kinnitati konksuga nööri külge ja siis sai paarisaja meetri kõrgusel kokku 2,5 km üle oru liuelda. Päris lahe oli.

Machu Picchu on olnud mu teine väike unistus juba aastaid. Nüüd läks see täide. Ärkasime kusagil 4 paiku hommikul ja startisime koos teiste unetutega pimedas Machu Picchu poole. Umbes 40 minutit tuli kiire sammuga treppi mööda mäest üles ronida, et jõuaks 400 esimese turisti hulka, kes saavad loa Wayna Picchule ronimiseks.


Tagantjärele võin öelda, et Wayna Picchu oli küll tore järgmine 30-40 minutit päris väsitavat ronimist, aga vaate mõttes ei midagi erilist. Oleksin vabalt selle ka vahele võinud jätta. Palju mõnusam oli lihtsalt Machu Picchul maha istuda ja vaadet nautida. Isegi paar tundi hiljem ei hakanud igav. Õnneks vedas meil ka ilmaga.

Machu Picchu ehitati alles 15. sajandil ja seal elasid ainult tähtsad inkad. Arvatakse, et inkad jätsid Machu Picchu, et hispaanlased seda ei avastaks ega hävitaks. See on ka põhjus, miks see linn nii hästi säilinud on. Suurem osa Machu Picchust on täna näha nii nagu see originaalis oli, ainult väike osa on rekonstrueeritud. Inkade teadmised olid hämmastavad. Ainuüksi see, kuidas nad müüri oskasid laduda on kiiduväärt. See muide on arvatavasti kõige pisem kivi Machu Picchu kompleksis.

109Cusco on läbinisti turistilik, ent ometi meeldiv koht aja veetmiseks ja kahtlemata ka arhitektuuri poolest kena linn. Armsad kitsad tänavad ja hiiglaslikud inkamüürid, väikesed ja suured plazad, peruulased, kes turistide jaoks end rahvariietesse riietanud ning beebialpaakadega pilti nuruvad, head toidukohad jne.

Olgu öeldud, et alpaakad, mida kohalikud värviliste tuttidega ehivad, on tõesti vastupandamatult nunnud. Laamadel tuleb rohkem vaeva näha, et pildile saada.


Cuscost sõitsime Punosse, et sealt üle piiri Boliiviasse minna. Paraku ei ole seegi alati nii lihtne. Nimelt on Peruu kaevurid juba mõnda aega raevukalt streikinud, sulgedes teed (ja sealhulgas ka piiri) kivide ja elektripostidega. Paarinädalases streigis oli siiski hetki (nagu nt presidendivalimised), kus turistid hoolimata kõigest üle piiri said. Nii ka meie.


Miks Peruu tore on?

  • Peruu loodus on väga kaunis ja ääretult mitmekesine. Lisaks mägedele on kõrb, on džungel, on rohelised orud, on rannad. Kõike on, kuigi kõike on pea võimatu paari nädala või kuu ajaga näha.
  • Machu Picchu on täpselt nii põnev ja lummav nagu fotodelt paistab. Väga eriline koht, mis siis, et seda palju turiste külastab. Tegelikult oli turiste isegi vähem, kui ma kartsin ja suure ala peale mahtusid kõik nii ära, et see silma ei häirinud.
  • Peruu ceviche on proovimist väärt. Tibukollane Inca Kola, mis Peruus ilmselt Coca Colast populaarsem on ning maitseb nagu ülessulanud pulgakomm, on samuti omaette elamus. Rääkimata Pisco Souri kokteilist, mis ei ole ilmselt kusagil maailmas nii maitsvad.
  • Mille poolest sarnaneb Peruu Indiaga? Tuk-tukid on ka siin!
  • Hoolimata sellest, et Peruu kohati üsna hästi arenenud on, ei ole tegemist meie mõistes kalli riigiga. Hoidudes turisti lemmiksihtkohtadest võib Peruus alla 20 eurose päevaeelarvega vabalt hakkama saada. Transport maksis 1-8 soli ühe läbitud tunni kohta, toit 5-25 soli ja öömaja 15-25 soli inimese kohta. 5 päevane Salkantay retk koos Machu Picchuga oli kokku 200 dollarit, ehk pea poole vähem kui populaarne Inca trail.
  • Ei teagi, millega Lima oma halva kuulsuse ära teeninud on. Kõik, keda me kohtasime soovitasid pealinnast päeva pärast lahkuda, kuna tegemist olevat ohtliku ja mitte eriti ilusa linnaga. Kesklinn oli minu arvates täitsa kena ja ka ei täheldanud ma, et see teistest suurtest linnadest oluliselt ohtlikum oleks, aga võibolla meil ainult vedas.

Turistisõbralik Kolumbia

Millega seostub Kolumbia maailmale? Pablo Escobar ja kokaiin, FARC ja teised revolutsioonilised rühmitused, sissisõda, tapmised, korruptsioon ja pantvangidraamad? Oleks ebaõiglane, kui Kolumbial veel tänini seda ajaloo taaka kanda tuleks. Tegelikkuses on Kolumbia midagi hoopis muud.

Kolumbia on läbimatu džungel, mäed, rohelised nõlvad, orud, jõed, kosed, kanjonid, inimtühjad rannad, siseturistide poolt vallutatud kuurordid, romantilised vanad linnad, kohvi ja saiakesed, eksootilised puuviljad, salsa, kirjeldamatult abivalmid inimesed, kultuur, mis ulatub aastatuhandetesse ja naised, kelle kurikuulus ilu igas mõttes tõele vastab. Hoolimata Kolumbia mainest, tundsin ma end seal olles piisavalt turvaliselt.

Viimase kümne aasta jooksul näib palju paremuse suunas muutunud olevat. Mitte ainult ei ole relvastatud konfliktid riigi kaugematesse, raskemini ligipääsetavatesse punktidesse tõrjutud, jõudsalt on arenenud ka riigi majandus ühes turismiga. Üldiselt on kolumbialased heal järjel, hinnatase juba võrdlemisi kopsakas ja kontrast läänega mitte nii teravalt tuntav. Kuigi ekstreemsemate kultuuriliste elamuste jahtijad on Kolumbia külastamisega ehk isegi pisut hilja peale jäänud, siis eredaid elamusi leidub sellegipoolest, eriti kui on aega neid otsida.


Kolumbia põhjarannikul asuva Cartagena vanalinnas ringi jalutades võib tekkida tunne nagu oleksid sattunud muinasjutulinna. Kogu linnaosa on suures ulatuses renoveeritud, justkui ei olekski see 16. sajandil hispaanlaste poolt ehitatud, vaid alles hiljuti valminud. Ilmselt ei vaidle keegi selle vastu, et see uus-vana ilus on. Kahjuks ei saa seda öelda ülejäänud linna kohta. Kui vanalinn välja arvata, on Cartagena lihtsalt üks suur linn mere ääres. Küll aga võib linnamüüridest eemale jäävas osas leida oluliselt paremat hinna-kvaliteedi suhet nii toidu kui ka öömaja osas. Nagu ikka.


Cartagena lähedal asub Volcán de Lodo El Totumo, mis ei ole aga vulkaan selle tavatähenduses. Paari tuhande meetri asemel on sel kõrgust vaid 15 meetrit ja laava asemel sisaldab see hoopistükis vedelat looduslikku muda, millel on väidetavalt tervendav mõju. Kuigi tegemist ei ole erilise vaatamisväärsusega iseenesest, siis on põhjust kohale minemiseks, et üleni mudaseks saada. Olgugi et nimetatud vulkaanist käib päevas läbi omajagu inimesi, siis haigeks ma igatahes ei jäänud…

Niisiis on Totumosse võimalik sisse ronida ja koos teiste mudahuvilistega seal vanni võtta. Kõige lahedam asi seejuures on, et muda hoiab sind kindlalt pinna peal. Seal liikumine on äärmiselt keeruline, kuigi omamoodi lõbus tegevus. Kõhuli olles ei ole võimalik end vertikaalasendisse viia, enne tuleb end selili keerata. Erilised hellikud võivad kohalikelt ka massaži tellida ning pärast saab lähedalasuvas järves end puhtaks pesta.


Cartagenast sõitsime väiksemasse Kariibimereäärsesse linna nimega Taganga. Veider koht selles mõttes, et seal ei olnudki nagu midagi nii erilist teha ega näha, ent ometi oli seal hea paar päeva lõõgastuda. Mõnikord piisab vaid sellest, et toit on maitsev ja öömaja kena, et tahta paariks päevaks kohale jääda. Semana Santa ajal kattus rand kohalikega aga sama tihedalt, nagu Pärnu või Pirita mõnel kuumal nädalavahetusel, mille eest tekkis tahtmine põgeneda.

Kahekesi džunglisse

Tagangasse saabumise peamine eesmärk oli Ciudad Perdida ehk 4-5 päevane retk Kadunud linna. Pärast mõningast uurimistööd ja plusside-miinuste kaalumist otsustasime siiski matkal mitte osaleda, kuna originaalne rada oli ajutiselt suletud, matk ise ebamõistlikult kallis (500 000 COP ehk ca 280 USD) ja grupid suured. Selle asemel sõitsime lähedalasuvasse Tayrona rahvusparki (sissepääs 35 000 COP/ ca 20 dollarit) ning matkasime seal omapäi ringi.

Kuigi rajad olid piisavalt hästi tähistatud, siis päris üksi ma vast minna ei soovitaks. Tegemist oli ikka päris džungliga, kus rajalt kõrvale kaldudes, oleks otse rappa sattunud. Möödusime suurtest kividest, mille peal kasvas mets ja mille all sulises oja. Nägime puid, mille läbimõõt oli paar meetrit ja puid, mis kasvasid teiste puude otsas, juured oma 50 meetri kõrguselt mulda ulatumas; liaane, mis meenutasid Michi nuudleid ning puutüve, mis oli korrapäraselt mügarikega kaetud.

Faunat me nii väga palju ei täheldanud, kui välja arvata neoonsinise sabaga sisalikud, suured ämblikud, ilusad liblikad, konnad, sipelgad ja krabid, mis ranna asemel hoopis metsas auke kaevasid. Ma lootsin ainult, et me madusid ei kohtaks, mida ei saa öelda mu kaaslase kohta, kelle päev oli korda läinud, kui ta üht kirjut isendit lõpuks märkas. Järgmisena olla soov Amazonases anakondat näha.

Mis aga inimestesse puutub, siis mõnikord võis kohata mehi hobusega pakke vedamas ja turistegi, ent üldiselt oli see haruldane. Hea meel oli näha, et džunglis on teisigi, kellelt teed küsida. Üllatus missugune oli aga mööduda väikesest külast, kus naised kandsid valgeid oranžide keedega ehitud hamesid ega mõistnud hispaania keelt.


Pärast paaritunnist matka läbi džungli jõudsime oma sihtpunkti. Randa, mis seisis tühjalt, tuul laineid murdmas ja kookospalme räsimas. Hästi lõõgastav ja rahulik koht. Jäime paariks päevaks. Ööbisime võrkkiiges ja sõime ranna peremehe maitsvaid toite. Seal oli vaid paar teist reisijat ja loodan, et see on üks neid kohti, kus see niimoodi ka jääb.

Romantilised väikelinnad

Ma olen tänaseks juba tüdimuseni Ladina-Ameerika koloniaalarhitektuuri näinud. Hispaanlased tulid ja ehitasid nii nagu neile omane oli. Kokkuvõttes on stiil sama ja detailid korduvad, isegi kui riigid erinevad. Mõned Kolumbia väikelinnad nagu Bogotást põhja poole jäävad Villa de Leyva, Barichara ja Guane suutsid mind aga sellegipoolest üllatada.

Üllatas eelkõige see, kui hästi vana arhitektuur säilinud oli ja kui autentselt linnad tervikuna korda tehtud olid, eriti Barichara ja Guane. Maakivitänavad, valged majad, rohelised aknaraamid, lillevanikud, punakad katused. Nagu oleks kogu linn kokku tulnud ja ühiselt (ning ettenägelikult) otsustanud, et säilitame kõik vana nii, nagu see kunagi oli, siis on turistidel põhjust meile külla tulla. Minu arvates üsna haruldane mõtlemine. Tavaliselt on ikka uus ja vana linn ning vähemalt mingis ulatuses isetegevust.

052 054

Eriti lahe on aga see, et arhitektuur ei ole ainus, mis säilinud on. Kaabudega Donid istuvad pargipingil ja peenelt riietatud tädikesed jalutavad oma kompsudega mäest alla, tehes sisseoste eri otstarbega poekestes nagu ilmselt ka 50 aastat tagasi. Roheliste mäenõlvade taustal, päikesepaiste säras ning kesknädala vaikuses on need väikelinnad eriliselt meeldivad niisama olemiseks, keskväljakul kohvi joomiseks ja ümberkaudsetel radadel ringi jalutamiseks. Baricaharas juhtusime ööbima ühe sõbraliku vanaproua juures (Mi casa en Barichara), mis tegi sealolemise seda meeldejäävamaks.


Mis tunne on lennata?

Barichara lähedal asub San Gil – linn, kuhu turistid kas kärestikusõitu või mootorita paraplaaniga lendamist organiseerima lähevad. Kuna oli kole tahtmine ise ka teada saada, mis tunne lennata on, siis mõeldud-tehtud: sõitsime Chicamocha rahvusparki, jooksime ca 2 km kõrguse mäe otsast koos õhku ja tiirutasime instruktoriga oma 40 minutit sooja õhu voolude rüpes kanjoni kohal.

Kuigi jalgu see mul päris värisema ei võtnud, siis väärt oli see ainuüksi lendamise tunde ja vaate pärast, mis ülevalt avanes. Linnud lendasid nagu muuseas mööda. Mitmel korral võis tunda sama efekti nagu liftiga üles sõites, ainult et sõit oli tiba järsem. Mingil hetkel kadus õhuvool ära ja tekkis tunne, et nüüd maandume küll puu otsa või elektriliinidesse. Õnneks seda ei juhtunud. Pärast seda, kui me alla tulemiseks aga jumal teab kui palju ringe tegime, võttis natukene iiveldama. Kogu lõbu maksis 145 000 COP/ ca 80 USD. Võtsin kaamera kaasa ja tegin pilte.


Bogotást Quitosse

Järgmisena jõudsime Bogotásse. Parim sõna riigi 2,6 km kõrgusel asuva pealinna kirjeldamiseks on ehk – suur. Eks need 8 miljonit elanikku tuleb kuidagi ära mahutada. Ehkki arhitektuuriliselt ei olnud Bogotá minu jaoks midagi erilist, siis oli sellel linnal oma positiivne vibratsioon, mis tulenes ehk linnas resideeruvatest tudengitest ja noortest inimestest. Raske kirjeldada, aga tunda seda oli. Nagu ka õhtust jahedust.

Päris tore pärastlõunane meelelahutus oli kullamuuseum (Museo del Oro). See koorem kulda, mis erinevate ehete ja religioosset tähendust omavate või staatust tähistavate asjade näol muuseumisse kogutud oli, oli muljetavaldav. Väidetavalt on tegemist kõige suurema hispaanlaste tulekule eelnevast perioodist säilinud kuldesemete kollektsiooniga maailmas. Muuhulgas võis näha ka savist skulptuure ja vaadata, kuidas Kolumbia põliselanikud end vihmahooaja eest kaitstes kunagi muljetavaldava kanalitesüsteemi ehitasid.


Kui mujal riigis on tavapäraseid turvameetmeid rakendades vast üsna turvaline, siis Bogotás tasub ettevaatlik olla. Pimeduse laskudes on Candelaria kant kesklinnas kodutuid täis ja üht teel kohatud reisijat rööviti seal noa ähvardusel lausa kaks korda. Samas oli röövitav ise ka mõlemal korral purjus ehk easy target ükskõik, millises maailma paigas.

Edasi meenub vaid bussisõit, linn nimega Cali, bussisõit, linn nimega Popayán, 1. mai rongkäik, bussisõit, piiriületus, bussisõit. Niimoodi jõudsime üleeile Ecuadori pealinna Quitosse. Kolumbia on üüratu ja vahemaad Kesk-Ameerikaga võrreldes ebanormaalsed. Keskmine bussisõit oli 7-8 h.


Bussindus Kolumbias

Bussitransport on ebamugav. Mitte et bussid mugavad ei oleks – vastupidi, Kesk-Ameerikaga võrreldes on tegemist märgatavalt paremate eksemplaridega. Ebamugav on see, et keskset piletibroneerimiskeskust ei eksisteeri. Bussijaamad on vallutatud kümnete erafirmade poolt, kelle töötajad väljuvaid busse sihtkoha nime karjudes välja reklaamivad. Adekvaatset infot järgmise bussi või soodsaima pileti kohta ei olnud lihtne saada, eriti Semana Santa ajal, kui oli puha hullumaja lahti. Busside hinnad olid läbiräägitavad, tuli ainult allahindlust küsida. Keskmiselt maksime kilomeetri eest ca 2,5-4,5 dollarit ehk kordades rohkem, kui eelnevates riikides.

Selline kaos moodustas aga veidra kontrasti säärase organiseerituse tasemega, mille kohaselt oli kõikide busside taha kleebitud küsimus “Kuidas ma juhin?” ning telefoninumber. Ühtlasi on bussides kõigile reisijatele jälgimiseks spidomeetri näit. Mitte et keegi karjuma oleks pistnud, kui bussijuht kiirust ületas, aga võibolla nad siis helistasid.

Ei saa mainimata jätta, et hoolimata võrdlemisi sümpaatsest liikluskultuurist, tundsid nii bussi- kui ka taksojuhid end sageli väikest viisi vormelisõitjatena – gaas oli peal läbi kogu kurvi. Sellest hoolimata jõuti tavaliselt pärale paar tundi lubatust hiljem. Tõele au andes oli sellel muidugi oma töö ka vihmahooajal, mis osades paikades pool teed lihtsalt minema pühkinud oli. Peaaegu kõik Kolumbia teed on üles-alla looklevad. Kummalisel kombel ei suuda seda taluda just kohalikud, ehkki enese proovile panemine mitmeteks tundideks oli see meile kõigile.


Miks mulle Kolumbia meeldis?


Kolumbia inimesed on uskumatult heasüdamlikud ja abivalmid. Kui küsida kolumbialase käest, kus miski asub, siis tõenäoliselt tulevad nad sinuga kaasa, et aidata sul õige tee leida, jagades seejuures oma toitu ning pakkudes sulle bussis oma istet. Tavaliselt hakkavad nad sinuga bussis ise rääkima, pärides üksikasjalikult mis sa teed ja kust sa tuled. Teisest küljest on neil jällegi veider omadus järjekordi mitte aktsepteerida – saab see, kes valjema häälega küsib.


Muidugi ei anna seda võrrelda Aasia köögiga, aga mulle meeldis see vaheldus, mida uutmoodi toit meile pakkus. Ei mingit kana- ja friikartulite hullust, eksisteeris ka muu toit nagu riis, praetud banaanid ja grillitud liha. Lõunasöök saabus tavaliselt koos supiga, mis oli hinna sees. Ceviche, mida siin tomatipasta ja sibulaga segatakse, oli nt tõeline nauding. Põhjarannikul olid head arepad ehk maisijahust käkid, mille vahele oli enamasti juust pistetud. Eriti hea meel oli mul aga erinevate eksootiliste puuviljade mitmekesisuse ja neist purustatud mahlade üle. Saiakesed olid kuratlikud ja kohvi, mida siin hoopis tinto, mitte negro nime järgi tuntakse, oli samuti enamasti väga hea. Piirkonniti oli eriti populaarne veel arequipe, mis meenutas meie lehmakommi. Barichara kandis pakuti ka suuri sipelgaid (hormiga). Need jätsin proovimata.


Ilusate vaadetega, mis bussiaknast avanesid, võis lõpuks ära harjuda. Rohelised mäenõlvad ja kosed oli tavapärane vaatepilt, mille nägemiseks enam peanupp istmelt ei tõusnud. Aga kes teab, milline imepärane loodus meid veel ees ootab. Lumiste tippudega mäed, soolajärved, kõrbed ja džungel seisavad veel ees.


Pühapäeval jooksin oma teise maratoni. Isiklikku rekordit Tallinna maratonil paraku ei sündinud, küll aga täitsin oma põhieesmärgi, kui ma kõigele vaatamata finišisse jõudsin. Lõpetasin netoajaga 4 tundi, 19 minutit ja 56 sekundit, millega saavutasin üldarvestuses 701. ja naistest 81. koha.

Esimesed 30 kilomeetrit jooksin ühtlaselt 5:38 minutit kilomeetri kohta, parandades oma senist poolmaratoni aega ca 4 minuti võrra (1:58:44). Enesetunne oli hea, kusagilt eriti ei valutanud, samm oli energiline. Kõik läks plaanipäraselt ja ma olin nii lähedal sellele, et kenasti 4 tunni sisse jõuda. Segadusse ajas ainult see, miks 4 tunni tempomeister teise ringi alguses suure grupiga eest ära jooksis, kui kella järgi olime juba siis 2 minuti võrra vajalikust tempost kiiremad.

Teise ringi keskel, kusagil 33-34 kilomeetril, hakkas mul äkitselt raske. Sääred olid kivikõvad ja tõmbusid krampi. Üritasin aeglasemas tempos edasi joosta, aga olukord läks aina hullemaks. Ma ei saanud enam jooksusammuga jätkata. Jäin seisma ja üritasin edasi kõndida, aga ei saanud ka seda normaalselt teha. Jalad lihtsalt keeldusid mu tahtele allumast. Taarusin natukene aega, siis andsin alla ja istusin maha.

Hetkega sai selgeks, et soovitud aega ma ära ei jookse ja siis tekkis trots. Mille nimel siis ikka pingutada, kui ma isegi õieti kõndida ei saa ja 8 kilomeetrit on veel ees?! Eelmisel maratonil olid lisaks säärtele valusad ka kõikvõimalikud teised kehaosad ja ometi sain ma lõpuni joosta ja isegi viimastel kilomeetritel tempot tõsta. Seekord läks teisiti ja ma ei olnud selliseks füüsiliseks takistuseks valmis.

Viipasin parameedikutele ja ütlesin, et soovin katkestada. Nad andsid mulle mobiili, et ma saaks kellegi endale järele kutsuda. Hakkasin juba numbrit valima, kui paar jooksjat meist möödusid ja mulle hüüdsid, et ma ei katkestaks. Pärast lühikest sisemonoloogi, andsin mobiili tagasi, ajasin end püsti ja teatasin, et lähen ikkagi edasi. Selleks hetkeks olid jalad juba paremad ja hakkasin lonkama. Umbes kilomeetri pärast sain uuesti sörkida. Küll eluaeglaselt, aga edasi ma liikusin.

Ma saan väga hästi aru, miks öeldakse, et maraton algab alles pärast 30 kilomeetrit. Kõige suurem tõenäosus, et midagi nässu läheb ongi ilmselt viimasel veerandil… Ja nagu näha, võib see tulla väga ootamatult. Finiš oli raske ja ei saa öelda, et ma natukene pettunud ei oleks olnud. Kui ma oma siseheitlusele vähem aega oleksin kulutanud, oleks tulemus mõne minuti võrra arvatavasti parem tulnud.

Ilmselt oli tegu mitme asja kokkulangevusega, miks olukord selliseks kujunes. Arvatavasti ei olnud ma piisavalt joonud ja võibolla ka eelnevatel päevadel õigesti söönud. Jõin küll sama palju spordijooki nagu eelmisel maratonil, aga seekord oli ilm soojem. Kui ma oleksin poole maast ikkagi aeglasemalt jooksnud, oleks mul ehk ka rohkem energiat olnud, et distantsi teise poolega paremini toime tulla. Pinged säärelihastes võisid tuleneda ka kulunud taldadega botastest. Ja üks viga, mis ma treeninguga tõenäoliselt tegin oli see, et ma ei jooksnud enne maratoni üle 22 kilomeetri läbi – mul oli juba meelest läinud, mis tunne see on.


Sellegipoolest on mul väga hea meel, et suutsin kuidagi finišisse kulgeda, sest sellel hetkel oli see minu jaoks kirjeldamatu võit iseenda üle. Aitäh, armsad sõbrad, kaasaelamise, ergutamise ja nii südantsoojendava plakati eest, mis andis kindlasti tohutult jõudu juurde mitte ainult minule vaid kõikidele jooksvatele Matudele :) Korraldus ja ilm olid iseenesest väga head ja medal oli ka ilus. Nii et nüüd siis… tehtud!

Operatsioon maraton

Tõehetk hakkab kätte jõudma. Vähem kui 24 tundi on jäänud Tallinna maratoni stardini. Viimased päevad on möödunud mõnusas ootuseärevuses, mida kannustab teadmatus selle ees, mis pühapäeval maratonirajal juhtuma hakkab. Läbida tuleb 42,195 km ehk kaks sinist ringi alloleval kaardil.

Eelneva nelja ja poole kuu jooksul on selja taga ca 630 kilomeetrit, ehk poole rohkem sellest, mida ma enne eelmist maratoni kahe kuu jooksul läbi jooksin. Niisiis on koormus jäänud samaks, olen lihtsalt kaks korda pikemalt treeninud. Senine areng on iseenesest olnud positiivne. Suudan sama distantsi joosta minuteid kiiremini ja tublisti madalama pulsiga võrreldes nelja kuu taguse ajaga.

Ja ometi ei pruugi sellest piisata. Spordi puhul on veel nii palju juhuslikke tegureid, mis tulemust positiivsemas või negatiivsemas suunas kallutavad. Nt nagu ilm. Liiga palav ja liiga külm on halb, nagu ka liiga tugev tuul. Või siis üldine enesetunne. Mõnel päeval on samm kerge, teisel päeval, ilma mingi otsese põhjuseta, tunduvad jalad nagu pakud ja keha raske. Äärmiselt suurt mõju avaldab õige riietus, et ei hakkaks liiga külm, aga samas ka liiga palav, ja et kusagilt midagi ära ei hõõruks.

Niisiis on oluline teha õigeid valikuid, et negatiivsemaid tegureid leevendada ja võtta endast parim sellel konkreetsel ajahetkel. Minu strateegia on joosta algusest peale võimalikult ühtlase tempoga, aga esimesed 3-5 km ca 5-10 sekundit ühe kilomeetri kohta aeglasemalt, et jõuvarud maratoni teiseks pooleks paremini säiliksid. See oleks ka soojenduse eest kogu distantsile, kuna hea jooksusamm tekib mul tavaliselt alles pärast poolt tundi jooksmist ja seda enam ei ole mõtet kiirelt alustada.

Samuti testiks see strateegia mu üldist valmisolekut maratoni soovitud tempoga joosta, kuna minu tavaline treeningtempo jääb tublisti aeglasemaks, kui see, millega ma maratoni läbi joosta loodan. Vajadusel tuleb olla valmis ka plaanide ümber hindamiseks ja valida madalam tempo, nii raske kui see ka ei ole.

Eesmärk nr 1 on maraton läbida ja eesmärk nr 2 on parandada oma eelmise maratoni aega 12 minuti võrra ehk joosta distants 4 tunniga, mis teeb keskmiseks km ajaks 5 minutit ja 41 sekundit. Ma tean juba, et raske hakkab nii või naa, aga loodan, et ei teki mingeid tõsiseid füüsilisi takistusi. Kaasa võtan oma joogipudeli, muusika ja ühe valuvaigisti. Minu stardinumber on 1094…. nagu 2010. a. septembris, eesmärk 4 tundi :) Vaim on valmis, tulgu, mis tuleb!

Veel midagi teemakohast

4 kuud jooksmist piibelehe-, toominga-, metsmaasika- ja kanarbikulõhnalistel radadel, lämbes ja supluseootuses, vihmas ja tuultekeerises. Läbitud sadu kilomeetreid, kulutatud kümneid tunde ja tuhandeid kilokaloreid, võisteldud, kuulatud sadu albumeid, võideldud sääskede ja herilastega, mõeldud kõige ja mitte millegi üle, räägitud sadu lugusid ja naerdud kõht kõveras. Ja seda kõike ei mingil erilisel põhjusel :)


Laupäeval jooksin Ülemiste järvejooksul 14 km, lõpetades ajaga 1:11:31. Pärast viimase poolmaratoni ootamatut kulgu oli mu enesekindlus oma füüsiliste võimete osas pisut kõikuma löönud. Ei osanudki arvata, kui kiiresti ma joosta suudaksin, aga  seadsin eesmärgi läbida distants 1 tunni ja 13 minutiga ehk tempoga 5:12 per km. Hinnatakse, et see on aeg, millega 14 km joostes oleks võimalik maratoni distantsil 4 tunni sisse jõuda.

Võrreldes kahe nädala taguse laupäevaga oli ilm parajalt jahe. Enesetunne oli hea, haakisin end ühe ühtlase sammuga noormehe sappa ning tempo tuli keskmiselt ca 5:07 minutit/km. Viimane veerand oli suti raskem, kuna siis kulges jooks mööda künklikku metsarada, aga pigem hoidsin end natukene tagasi, et mitte liigselt ära väsida. Kõik oli märgatavalt lihtsam kui eelmisel võistlusel, kus minu maksimumiks jäi üle 40 sekundi aeglasem kilomeetriaeg. Päevad ei ole vennad, seekord sain revanši.

Mõtlesin enne starti, miks need inimesed (kaasaarvatud ma ise) seal on. Kohal oli üle 1000 osavõtja, kellest ca 300 olid naised. Kas inimestel ei ole siis tõesti midagi targemat laupäeva hommikuti teha? (Siinkohal tervitan kõiki kolleege, kelle laupäev möödus voodis pead parandades… :)

Tundub, et “miks” küsimuse vastus on võit. Meid motiveerib eesmärk ja selle täitmine ongi võit. Ning seda mitte niivõrd teiste kuivõrd ikkagi iseenda üle. Enne, kui ma end rahvaspordiga sidusin, ei mõistnud ma pühapäevasportlaste hasarti. Ja siin ma siis nüüd olen. Loen minuteid ja sekundeid ning pean sõjaplaani, kuidas oleks 42 km 4 tunniga joosta… Tundub nagu hea mõte.

Ühtlasi meenus mulle eelmine aasta. Just umbes aasta aega tagasi septembri keskpaigas, kui Tallinnas toimus mind juba kahe nädala pärast ootav jooksuüritus, saabusin ma Indoneesiast. Oli ilus päikesepaisteline ilm, istusin Helsingi sadamas ja ma olin lootusrikas, hoolimata sellest, et midagi oli jäädavalt kaotatud. See tuletas mulle meelde, et tõeline areng saab tekkida ainult pärast põrumise tunnet. Ilmselt on spordiga samamoodi.


Põrgulik poolmaraton

Ma ei ole mõnda aega jooksmisest kirjutanud, aga mõte joosta sel aastal Tallinnas oma teine maraton küpses tegelikult juba paar kuud tagasi.

Pärast reisilt naasmist olen 3-4 korda nädalas jooksmas käinud ja ühe abivalmi meistersportlase näpunäidete järgi oma treeningplaani pidevalt eri tüüpi ja eri pikkusega jooksude näol mitmekesistanud. Mõnikord on mul tekkinud tunne, et ma käin nii palju jooksmas, et olen end heas mõttes “ära jooksnud”. See superlaeng, mis ma jooksmisest saan, on olnud sõltuvusttekitav. Isegi nii, et olen olnud valmis läbima ka pisut ebatraditsioonilisemaid distantse, läbi võsa ja üle kraavide.

Erinevalt esimesest korrast ei tunne ma maratoniks ettevalmistudes erilist ebakindlust või ärevust selle ettevõtmise ees. Ma tean, et ma suudaksin need 42,195 km läbi joosta. Ent sedapuhku on ka ootused endale palju kõrgemad, kui esimeseks maratoniks valmistudes. Nii seadsin endale ambitsioonika plaani parandada oma eelmist aega ca 12 minutiga ning joosta maraton 4 tunniga.

Umbes kuu aega on jäänud 12. septembrini, mil Tallinna maraton toimub ja selleks, et aru saada, kui hästi mu treeningud soovitud eesmärgi suunas edenevad, otsustasin Rahvajooksu raames poolmaratoni joosta. Ootamatult kujunes see mulle elu kõige raskemaks jooksuks.

Selleks, et joosta maratoni 4 tunniga, peaks poole lühema distantsi ideaalis jooksma alla 2 tunni. Eesmärk sai seatud 1 tunni 56 minuti peale, millega oleks jooksutempo ca 5:30 per km. Plaan B oli joosta samas tempos, millega ma peaksin jooksma, et maratonil 4 tunni sisse jõuda ehk 5:40 per km ja pisut alla 2 tunni.

Esimesed 13 km suutsin 5:30 tempot hoida. Jalad tundusid kerged ja mõnusad, enesetunne oli hea, ainult pulss trügis kiiresti väga kõrgele. Juba 6 kilomeetrist oli mu pulss üle 190 löögi minutis. See oli äärmiselt ebaloogiline asjade käik, kuna treeningu ajal oli sama tempoga pulss 160-170 ringis olnud ning ka treeningud olid näidanud positiivset arengut, viidates, et suudan sama distantsi läbida palju kiiremini ja oluliselt madalama pulsiga kui paar kuud tagasi.

Kaalusin alternatiive, aimates, et sellise pulsiga sellises tempos ma lõpuni vastu ei pea, aga jätkasin siiski sama moodi. Mõtlesin, et ilmselt mõjutab jooksu ca 30 kraadine kuumus ja kõrge õhuniiskus, aga lootsin, et kohanen ning otsustasin pulssi lihtsalt ignoreerida. 14-15 kilomeetril tundus nagu oleks keha täielikult üle kuumenenud. Õhk seisis ja kõige tipuks tuli veel päike ka välja. Joogipunktides haarasin 2 topsi, ühest jõin, teise valasin endale pähe. Käed olid tulikuumad ja selleks, et neid natukenegi jahutada, hoidsin neid oma märja särgi küljes.

Siis hakkasin tempot alla võtma, ent pulss sellest ei muutunud. Kogu jooksu keskmiseks jäigi uskumatul moel 192 ja ühtlasi sain selle jooksuga teada oma uue maksimaalse pulsisageduse – 209 lööki minutis. Viimased kilomeetrid tundusid lõputud. Ma ei ole kunagi tõsiselt kaalunud mitte lõpuni jooksmist, aga selle distantsi jooksul mõtlesin ma selle peale mitu korda.

Üldse suutsin ma mõelda eelkõige selle peale, kui suur janu mul on. Joogipunktis ei teinud ma mingit vahet veel ja energiajoogil, mõlemad maitsesid ühtmoodi. Minu arvates oleks sellise ilmaga joogipunkte ka oluliselt rohkem võinud olla. Pärast seda, kui tempo hakkas langema, kadus fookus ära; ma ei vaadanud enam aega, suutsin vaid mõtte jõul ennast edasi jooksma sundida. Lõpetades jõin hoobilt liitri spordijooki ära, olles ilmselgelt täiesti dehüdreerunud.

19 kilomeetri märgi asemel arvasin end millegipärast nägevat 20 kilomeetri märki. Ma ei tea, kuidas ma suutsin näha 19 asemel numbrit 20, aga suur oli mu üllatus nähes taas 20 kilomeetri märki, kui arvasin end olevat juba 21 kilomeetril. Teel finišisse suutsin viimase jõuraasu tööle panna ja tempot tõsta. Võtsin kõige otsema tee, kuid siis ilmus kellegi käsi ette, mille peale ma peaaegu pikali kukkusin. Selgus, et olin üritanud valest kohast läbi murda.

Lõpetasin ajaga 2:02:26, nii et kilomeetri aeg tuli 5:48. Esimest korda jooksin aeglasemalt, kui olin plaaninud. Finišisse jõudes olin pettunud, kuna ma arvasin, et tulemuste põhjal võib teha järelduse, et 4 tundi maratonil on minu jaoks kõigest hoolimata ikkagi kättesaamatu.

Alles natukene hiljem, kui olin rääkinud paari teise jooksjaga ja vihm mind maha jahutanud oli, ei tundunud mu aeg mulle endale enam nii kehv, kuna sellise õhuniiskusega pidavatki olema raske oma õigete võimete piires joosta. Võrreldes tulemust oma eelmise aasta poolmaratoni ajaga, selgus, et olin varasemast siiski 5 minutit kiiremini jooksnud, nii et lohutasin end sellega, et mingi areng on siiski nii või naa toimunud.

Mõtlesin selle peale, miks seekord nii läks.

Ma ei tea, kas õigetele või valedele, aga mingitele järeldustele ma jõudsin:

1) Kuigi mul soovitati joosta ilma oma joogita, kuna pudel lisab raskust ja võtab seeläbi tempot alla, siis olen üsna kindel, et eilsel jooksul oleks see mind väga aidanud. Ma ei suutnud joogipunktis korraga nii palju juua, kui vaja oleks olnud ja janule mõtlemine jooksu ajal segas keskendumist. Maratonile päris ilma mingisuguse oma joogita (kasvõi väikeses pudelis) ma minna ei julge.

2) Ilmselt oleksin pidanud oma tempos tegema korrektuuri varem, kohe kui pulss kõrgeks tõusis. Ehk oleksin siis nt 5:40/ km tempoga lõpuni joosta jõudnud ja kokkuvõttes paar minutit isegi kiiremini jooksnud. Hoidsin liiga jonnakalt oma esialgsest plaanist kinni. Üldse ei oleks sellise pulsiga ilmselt eriti joosta tohtinud, millega ma jooksin.

3) Ma tegelikult ei tea selle jooksu põhjal, kas ma suudaksin maratoni 4 tunniga joosta või mitte. Tean ainult, et sarnase ilmaga mina oma treenituse juures seda ilmselt siiski ei suudaks. Niisiis otsustasin, et lähen ka Ülemiste jooksule. Kui ma seal madalama pulsiga soovitud tempos joosta jõuan, siis ehk on kõik veel võimalik. Nii et ei midagi muud, kui tuleb oma kange keha ka täna rajale vedada ja edasi harjutada :)