Päike kõrvetab, lained mühisevad

El Salvador, kus me veetsime ei rohkem ega vähem kui ühe nädala, oli seninähtuga võrreldes hoopis omamoodi Kesk-Ameerika. Eelkõige üllatas mind see, kui jõukas on riigi pealinn San Salvador. Suured pangad ja kaubanduskeskused, puhtad tänavad, korralikud maanteed, kõikvõimalikud rahvusvahelised kiirtoiduketid ja isegi klaasist bussiootepaviljonid, millesarnast luksust siinkandis just sageli ei kohta. Elanike elustandard paistis olevat märgatavalt parem.

Teisest küljest, hüpates ühele neist Ameerika koolibussidest, mis San Salvadori moodsatele tänavatele mitte kuidagi liiklema ei sobi, ja sõites kasvõi tunnijagu pealinnast eemale, võid end taas mõnest tüüpilisest Kesk-Ameerika provintsilinnast (keset lärmi, palavust ja kõike muud sinna juurde kuuluvat) leida. Natukene veel ja satud hoopis mõnda väikesesse mägilinna, kus majade seinu katavad uhked maalingud ning tänava ääri ilustavad magusalt lõhnavad lillepõõsad, taustal paar vulkaani kõrgumas. Kontrast pealinlaste eluga on mõlemal juhul märkimisväärne.

Sellegipoolest tundub kõigil salvadorlastel naaberriikide elanikest pisut paremini minevat. Ei teagi, mis selle tillukese riigi saladus on. Ehk on edu võtmeks 2001. aastast valuutana käibelolev USA dollar, mis muudab El Salvadori meeldivaks või siis vähem riskantseks partneriks paljudele rahvusvahelistele ettevõtetele. Kes teab. Kunagi oli põhiline kohviäri. Siis algasid rahutused, millele järgnes verine kodusõda. Enamus põliselanikest tapeti ja suur osa pages välismaale. Täna moodustab arvestatava osa riigi sissetulekutest ka raha, mida mujal elavad salvadorlased omastele koju saadavad.

Igatahes ei ole El Salvador paremal järjel turistide tõttu. Peale rahukorpuslaste ja surfarite siin eriti palju välismaalasi ei leidu. See on üks põhjuseid, miks mulle El Salvador meeldis. Majutus on ehk pisut kallim, aga toit ja transport on üldiselt väga soodsad. Need vähesed turistid, kes siia satuvad, on kohalikega võrreldes selges vähemuses (eriti nädalavahetustel), kõik on hästi rahulik ja pingevaba ning inimesed on üldiselt väga abivalmid.

0021 (1)

Turiste on vähe ilmselt sellepärast, et El Salvadori rannad ei ole tavapäraselt ilusad. Vaikse ookeani rannik on kaetud musta liivaga ja tõusu ajal randa minnes, võib kohe võimsatesse lainetesse sattuda. Tavaliselt ei ole must liiv mulle eriti meele järgi, aga ümarate kivide ja paari kaljumürakaga Playa El Tunco, kus me suurema osa ajast veetsime, oli omamoodi võluv. Eriti päikeseloojangu ajal. Pisikese rannakülaga Playa El Tunco on sobilik eelkõige surfaritele, aga samas hea ka niisama lõõgastumiseks. Päike kõrvetab, lained mühisevad ja mereannid viivad keele alla, ilma rahakotti laostamata. See jäi ka üheks meie lemmikkohaks Vaikse ookeani rannikul.

Playa El Tuncos proovisin esimest korda surfamist. Paraku ei ole mul selle kohta suurt midagi öelda, kuna mu esimene surfipäev piirdus pelgalt poole tunniga. Ilmselgelt mu võimeid potentsiaalse surfarina ülehinnates, viis õpetaja mind alustuseks natukene liiga ägedatesse lainetesse. Sain küll ühe vägeva (vähemalt 50 meetrise, aga võis ka olla et 100 meetrise) liu kõhuli lauast kinni hoides, kuid seejärel sattusin paar korda lainepesumasinasse, pärast mida ma tundsin, et seljaga on kehvasti ning pidasin targemaks selleks korraks lõpetada. Õigesti tegin kah, sest järgmised paar päeva ei saanud ma korralikult püsti seista ega käia. Täielikuks taastumiseks kulus umbes nädal aega. Kokkuvõte: surf on ohtlik, aga põnev. Proovin millalgi uuesti.

0071

El Salvadorist võtsime ette teekonna Hondurase Kariibimere rannikule sihiga jõuda Bay saartele. Kaardi järgi hinnates tundus see olevat käkitegu, aga tegelikult tähendas see kaht täispäeva „kanabussides“ loksumist, paari räpast öömaja, 40 kraadist kuumust, lugematul hulgal veepudeleid ja üht Hondurase kohta absurdselt kallist laevasõitu (28 dollarit ca 1 tunni eest). Kes iganes arvab, et ma olen puhkusel, see eksib – kohati on reisimine raske füüsiline töö :)

Valisime Bay saartest suurima – Roatáni, kuna pärast eelnevat jõupingutust oli meil isu vaid päikese ja ranna järele, mis tõotas olla parim just sellel saarel. West Bay Beach oli kena, kuigi überturistilik. Väike rannariba West Endis oleks olnud armsam, kui seal poleks olnud nähtamatuid liivakärbseid, kes endast terve trobikonna punaseid täppe maha jätsid. Õnneks olid kõik turistid võrdselt täpilised.

Et hea ja halb on ikka tasakaalus, siis oli meil just Roatánil üks toredamaid öömajasid sellel reisil – puude kohale ehitatud onnike ühes miniatuurse köögiga, kus ühel õhtul valmis ka nt eestipärane kartulisalat. Kariibimere saarena jäi Roatáni ilu kahtlemata alla Corni saartele Nicaraguas ja San Blasi saartele Panamas. Veealuse elu nimel on Bay saared aga kindlasti vaatamist ja kogemist väärt.

Bay saared on võitnud tiitli kui „parim koht Kesk-Ameerikas, kus soodsalt sukelduda saab“. Võrdlemisi soodsaid sukeldumisvõimalusi (PADI maksab ca 300 USD ja üks sukeldumisreis 25-30 USD) saarel vastandavad aga võrdlemisi kallis toit ja elamine, nii et kokkuvõttes ei ole see nii „soodne“ midagi. Tegin ühe sukeldumise ja käisin mitmeid kordi snorgeldamas. Nägin palju erinevaid värvilisi koralle ja kalu. Oli ilus.

0251 (1)

Bay saared ei ole ülejäänud Hondurasega päris kõrvutatavad. Kuigi pisut sümpaatsem kui Guatemala City, oli pealinn Tegucigalpa minu jaoks taas üks ilmetu suurlinn. Tela ja La Ceiba ei pakkunud ka erilist avastamisrõõmu. Ja ülejäänud riik, mis avanes bussiaknast, oli kuidagi „same same“ nagu Aasias tavatsetakse öelda. Ilus maastik, mitte nii ilus maastik, prügi tee ääres, peatustes logelevad inimesed, banaaniistandused, mehed püssidega, naised toidukaussidega ja sama asi otsast peale… Ilmselt on põnevam osa Hondurasest peidus riigi idapoolses osas ja džunglites. Meie sinna ei jõudnud.

Paar aastat tagasi reisisin kuu aega Nicaraguas, Costa Ricas ja Panamas. Sedapuhku teist korda Nicaragua pealinna Managuasse jõudes tõdesin, et olen kogu Kesk-Ameerikale juba tiiru peale teinud. Plaan oli ka sel korral need kolm riiki maad mööda läbida, et Panamast kuidagi Kolumbiasse saada. Nädalakese veetsime Nicaraguas ning tänaseks oleme jõudnud Costa Ricasse eesmärgiga siit Panamasse kiirustada, sest Lõuna-Ameerika juba ootab!

One Reply to “Päike kõrvetab, lained mühisevad”

Comments are closed.