Juustu ja šokolaadi maal

Mulle meeldib lennujaamades väljuvate lendude tabloosid vaadata. Rida linnu – cancelled, boarding, last call… Mängin mõttega, kui veider oleks neist põnevaim sihtpunkt välja valida, pelgalt hetke ajel kõik plaanid ringi teha ning mõne aja pärast end hoopis teisest maailma otsast leida. Ent ka sel korral jäi see Kopenhaageni lennujaamas ainult üheks uitmõtteks ja nii jõudsin linna, kuhu ma viimase dekaadi jooksul ikka vähemalt aastas korra või paar sattunud olen, Genfi.

Veider, et nendes linnades, kus ma tihedamini käinud või mõnda aega elanud olen, on suur osa turismiatraktsioonidest mul tavaliselt nägemata jäänud. Nii Roomas kui ka Londonis, kus ma mõned kuud elasin ja kõik “must see” kohad rahulikult läbi oleksin jõudnud käia, ma millegipärast ei teinud seda. Selle asemel jalutasin enamasti lihtsalt ringi, istusin pargis ja vaatasin inimesi enda ümber.

Genfiga on sama lugu. Ma ei mäleta, kui palju arv kordi ma Genfi sattunud olen, aga alati kordub sama – jalutuskäik vanalinnas, paar poodi, üks chocolaterie, kus tehakse maailma parimat šokolaadi pavés de Genève, mu lemmikrestoran ning väljasõit mõnda lähedalasuvasse linna. Kuigi tõsi jah, Genf on nii väike, et ma ausalt öeldes ei teagi, millest muust ma ilma jäänud olen.

See linnake suure järve kaldal, mille sümboliks on saanud üks võimas purskkaev, on tegelikult pigem Prantsusmaa kui Šveits. See käib nii keele, toidu kui ka siinsete inimeste, nende tavade ja harjumuste kohta üldiselt. Šveitsi Saksamaapoolne osa Zürichi kandis või Itaaliapoolne osa Lago Maggiore piirkonnas on nagu täiesti ise riik, kuidki mõlemad on samuti omal moel väga meeldivad.

0021 (3)

Igatahes ei ole Genfi näol tegemist ühe tavapärase nädalavahetusereisi sihtpunktiga. Roheline, perekeskne, rahulik, puhas ja organiseeritud, ent samas ka natukene unine ja igavlev, kui mitte õige pisut vanainimeselik. Olles üks finantsmaailma keskusi, on Genfi kesklinna vallutanud pangad, kellapoed, juveliiriärid, Fendid, Pradad ja Valentinod, ent tänavapildis jäävad mulle silma pigem Burberry jakkide ja Longchampi kottidega prouad väikeste koerakestega kui pintsaklipslastest karjäristid, rääkimata vabameelsetest ja tulihingelistest noortest. Viimaste kontsentratsioon on küll tiba suurem hipimas Carouge’i linnajaos.

Poes käimine Genfis ei jäta muide suurt valikuvõimalust. On kas kallis, väga kallis või hirmkallis. Ka toitu käivad paljud Genfi inimesed sageli hoopis Prantsusmaalt ostmas, kuna see seal märksa soodsam on. Genfi suurim väärtus seisneb ehk selles, et ta on nii “keskel”. Mõne hetkega oled Prantsusmaal, paar tundi ja oled Itaalias, mõned tunnid veel ja siis Austrias või Saksamaal. Tahad mine nädalavahetuseks suusatama, mägedesse matkama või sõida mõne odavlennuga kuhugi, kus on veel soojem.

Šveitsi enda suurim võlu peitub looduses. Mäed, järved ja niidud, mis on justkui stseen Milka šokolaadi reklaamist. Sõidad natukene ja jõuad jälle mõnda keskaegsesse linna, et istuda vanale müürile või süüa mõne hurmava chalet stiilis restorani terrassil raclette’i ja rüübata valget veini, vaadata päikese poole ja muheleda lihtsatest naudingutest.

0131

0091

Sel korral käisin ühes sellises linnas nimega Gruyère, mis on eelkõige tuntud selles piirkonnas valmistatud vänge juustu ja ühe magustoidu poolest – bežee koorese kreemi ja maasikatega ehk meringue avec de la crème de Gruyère. Paar ampsu viis keele alla, aga rohkem oli liiga magus isegi minu jaoks. Muuhulgas on Gruyères’is üks vana loss ja H. R. Gigeri nimeline baar ja tema ulmelised skulptuurid, mille alusel loodi tulnukad Alieni filmi jaoks.

Väga veider oli seekord jaanipäev Genfis veeta. See koht on nagu täielik vastand sellele, millega jaanipäev minu jaoks seondub, kuigi seda enam oli see suurepärane vaheldus. Lõkke ja šašlõki asemel oli restoran ja entrecôte, väljas oli soe, päike paistis ja õhtul ei tüüdanud meid mitte ükski sääsk. Lahkusin Genfist sooja tunde, karbi šokolaadi ja vänge Šveitsi juustuga, nagu alati. Sellegipoolest loodan sel suvel siiski ka Eestis ringi sõita ja selle “õige” jaanipäeva ikka kuidagi järgi teha.