Indigosinine ja fuksiaroosa

Jõudsin tagasi mitmepäevaselt matkalt Vietnami põhjapoolses osas, Hiina piiri lähedal asuvas piirkonnas nimega Sapa. See oli ühtlasi mu mitmekümnes ja selle reisi viimane retk Kagu-Aasia mägihõimu küladesse.

Vaated, mis Sapas matkates avanevad, on lummavad. Eelkõige meenuvad trepiastmetena looklevad rohelised põllulapid orgudes, karge mägede õhk ja avarus, õhtune udu, mis mäetipud endasse imeb, öised äikesevihmad ning hommikune päike, mis tahtmatagi naeratama paneb. Ja selle taustal värvilistes riietes pisikest kasvu nobedad külanaised oma päevaseid toimetusi tegemas ja kõige manipuleerivamal moel turistidele käsitööd müümas.

Mõtlesin Sapas olles sellele, kui väga ma Kagu-Aasia mägikülade inimesi imetlen. Etnilised vähemused, sageli põgenikud ilma kodakondsuseta, ilma võimaluseta oma elu valida ja mõnikord ka allasurutud ning turismiatraktsiooniks tembeldatud. Nende elu on ränk ja ometi on nad erakordselt sitked. Nad pressivad päevast päeva edasi, harivad oma põllulappi, müüvad oma käsitööd, kõnnivad laps või koorem kukil kümneid kilomeetreid päevas ja nende tedretähnilistesse nägudesse on kirjutatud mitte kurbus ja meeleheide, vaid tuhanded naeratused.

_V3_MRS0214

Neil ei ole palju asju. Hütt, mõni kana, kukk ja siga ehk. Kui on rikkam pere, siis on ka pühvel. Valdavalt elatuvad nad sellest, mis nad oma põllul kasvatavad ja sellest, mida oma kätega valmistavad. Riis on nende jaoks kõige olulisem selleks, et ellu jääda. Bambus on lõputuks inspiratsiooniallikaks, olles vahendiks nii maja karkassi, seinade, põranda kui ka lae ehitamisel ja ühtlasi sobiv nii toidunõudeks, mööbliks (kuigi üldjuhul piirdutakse vaid lavatsite ja põrandamattidega) ning tööriistadeks.

Külapealiku sarnaselt asjadest tühjas majas seisab uhkes üksinduses tavaliselt siiski televiisor, isegi kui see on ainus maja, mis vooluvõrguga ühendatud on ja elektrit jagub vaid paariks tunniks päevas. Majad on ehitatud mägistele aladele, on püstitatud vaiadele ja piirduvad 1-2 toaga, mis mahutavad kolm põlvkonda ära. Katused on valmistatud lehtedest ja paremal juhul plekijuppidest. Toa keskel on avatud tulekolle, kus süüa tehakse. Leidub ka erandeid. Nt nagu algselt Hiinast Taisse, Laosesse ja Vietnami sisse rännanud h’mongid, kes elavad maa peale ehitatud savist majades.

Sapa maastiku taustal moodustavad h’mongide kirjud rahvariided täiusliku kontrasti, mida oli põnev pildistada. Indigosinine ja fuksiaroosa, kollase-, oranži- ja helerohelisetriibulised mustrid, volditud seelikud, ruudulised sallid ja massiivsed hõbedast kõrvarõngad omandasid erilise kontsentratsiooni pühapäevasel Bac Ha turul, kus muuhulgas kaubeldi ka pühvlite ja hobustega.

Ma kahtlen, et need inimesed ise aimavad, kui õnnelikud nad on, et nad oma kultuuri veel nii iseenesestmõistetava osana igapäevaelust võtavad. Paljudes Kagu-Aasia külades on säilinud küll oma traditsioonid ja usk, aga rahvariideid kannab argipäevadel ainult vanem generatsioon (ja sedagi sageli vaid turistide pärast). Osalt majandusarengu kõrvalmõjud, aga peamine põhjus seisneb ikka rahas. Hiina import on odavam kui ise kangast kududa ja sellest oma riideid valmistada. Eriti pani see mind imestama Myanmari puhul, mis on välismõjudele palju suletum olnud.

Kas võib olla, et kultuurid hääbuvad kiiremini kui loomaliigid? Paratamatult mõtlen Aasias reisides sellele, kus need hõimud on 10-20 aasta pärast ja mis nende kultuurist järele on jäänud või kas vähemusrahvaste sulandumine massikultuuri on üldse kuidagi välditav.

2 Replies to “Indigosinine ja fuksiaroosa”

Comments are closed.