Joodikupäevitus ja sinikad tagumikul

Nagu plaanitud, ärkasime järgmisel hommikul vara, et õigel ajal Kambodža piirile jõuda. Piiri ületamine läks ludinal ja viisa saime kohe, kui raha ära olime maksnud. Piiri pealt põrutasime edasi Krong Koh Kongi.

Algselt mõtlesime, et kas poleks tore sealt kohe ilusale Koh Kongi saarele põgeneda ja lihtsalt natukene puhata. Tegelikult oli see aga arvatavast keerulisem. Nimelt, kuigi see on Kambodža kõige suurem saar, on seal peale mitme imeilusa ranna ja tiheda metsa ainult üks väike kalurikülake. Nii et peagi mõistsime, et seal ei oleks meil võimalik pikemalt peatuda.

Siiski rentisime jonnakate eestlastena kohalikelt paadi ja asusime Koh Kongi poole päevasele tripile teele. Umbes 15 minutit peale teele asumist mõtlesin kurvastusega, miks ma küll ei õpi? Minust on saamas tõeline ekspert väikese mootorpaadiga (ilma päästevesti ja päikesekreemita) merele sõitmises ja ometi… Vähe sellest, et ma tundsin tõsist muret selle pärast ega paat ümber lähe, oli tuline piin täie raksuga paar tundi vastu laineid põrutada.

001

Koh Kongile jõudes jalutasime ringi ja sõime kaldal grillitud kala. Hoolimata joodikupäevitusest ja sinikatest tagumikul, oli see reis end siiski väärt. Põletada said nina, otsaesine, üks käelaba ja pool rinnaesist. Muu oli riietega kaetud.

Hiljem asusime Krong Koh Kongilt Sihanoukville’i suunas teele. Muide, Hat Lekis üle piiri minnes midagi suurt kohe ei muutunud. Välisabiga on tehtud äraütlemata uhke asfalttee Phnom Penhini. Sellegipoolest, ühistransporti siin suurt ei ole. Opereerivad minibussid (asuvad teele, kui buss on täis), shared taxid ja mootorrattad. Busse on vähe ja kui nad lähevad, siis ainult hommikuti. Kui keegi soovib Kroh Koh Kongist Sihanoukville’i laevaga minna, siis teadku, et seda laeva enam ei käi.

Sihanoukville’i jõudes olime omadega päris läbi. Igapäevane sõit linnast linna ja siis veel see tulitav soovimatu päevitus oli liig mis liig. Selle peale jäime mõneks ajaks sinnakanti peatuma ja kohtusime eestlastega, kes sealkandis hotelli peavad. Rene ja Helen tutvustasid meid kohaliku kokteiliga – Mekong bucket (s.o. viski coca cola ja red bullsiga, serveertuna väikses ämbris koos kõrtega).

Eile õhtul tulime Kampotisse ning täna võtsime reisi Bokor Hill Stationisse. Taas üks täiesti uskumatu tee. Paarkümmend kilomeetrit mitu tundi mäest üles ja mitu tundi alla. Aga tore reis oli. Bokori palee oli tõeline kummitustemaja, aga sellest juba järgmine kord. Homme sõidame tagasi rannikule Kepi poole, krabi sööma.