Kagu-Aasiasse reisima

Arvatakse, et reisikihk on geenides. DRD4 geen kontrollib domamiinide mõju ajus, mida omakorda seostatakse riskimisvajaduse ja sooviga otsida uusi elamusi. Kui nii, siis kindlasti on see ka minu geenides, sest miks muidu otsustasin kolmeks kuuks aja maha võtta, et minna Kagu-Aasiasse.

Umbes nädala pärast olen teel Hongkongi ja sealt edasi Kuala Lumpurisse. Seejärel on plaan liikuda Malaisia põhjaossa ja peatuda natukeseks Lõuna-Tais. Edasi mõned nädalad Myanmaris (Birmas), Tai põhjaosas, Laoses ja Vietnamis. Erinevalt oma tavapärastest ringiuhamistest, tahaks seekord pigem rahulikumalt võtta ja kauem ühes kohas peatuda.

Hoolimata sellest, et seekordne reis on kordades pikem kui senised, ei ole mul veel tekkinud reisiärevust. Minek ei olegi õieti kohale jõudnud. Ka suuri ettevalmistusi peale korraliku reisiapteegi, kindlustuse ja veel ühe lisapassi soetamise ma teinud ei ole. Ma ei tea täpselt, kuhu ma satun, mis kohast piiri ületan, rääkimata sellest, kus ma ööbin. Aga eks see ongi just see, miks ma lähen.

Selles on oma võlu, kui võid hommikul bussijaama jalutada ja otsustada hetke ajel, millisesse ilmakaarde suundud, ilma et miski sunniks sind mõtlema, kuhu sa minema peaksid. Põnev on näha kohti, mida varem näinud ei ole; avastada looduse iseärasusi; luua seoseid asjade vahel, mida märganud oled; imestada, kui erinevat elu võivad inimesed elada ja kõrvutada selle juurde enda argipäeva; ahmida õhku kõikide lihtsate asjade peale, mida kodus ei jõua tähele panna ja tunda tõelist rahulolu samadest kulunud riietest päev-päeva järel. Pole kahtlustki, et reisides keskendun palju rohkem sellele, mis on siin ja praegu, kui sellele, mis oli või mis on tulemas.

011 (1)

Minu suureks sooviks on jõuda seekord erinevatesse Kagu-Aasia mägihõimu küladesse ja pildistada sealset elu. Põhjapiirkondades elavad hõimud oli üks põhjus, miks ma Aasia kui sihtkoha kasuks otsustasin. Olles varem Tais, Kambodžas, Indias ja Indoneesias reisinud, on Aasia mulle ka omasem. Muuhulgas on Aasia nt Ladina-Ameerikaga võrreldes ka soodsam ja turvalisem, inimesed on üldjuhul sõbralikud ja toit tõeline nauding.

Niisiis võtan kaasa oma kaamera ja 27 GB mälukaarte, Holga ja üksjagu laifilme. Pärast Indoneesiat olin oma 5 kilose kaamerakoti igapäevasest tarimisest paremas vormis, kui enne maratoni. See teeb otsustamise muude asjade kaasa võtmise osas õnneks üsna lihtsaks – midagi muud ei anna eriti kotti pakkida, kuna käsipagasina võiks seljakott jääda 10 kg piiresse.

Ja nüüd jääb üle vaid minna.

 

4 Replies to “Kagu-Aasiasse reisima”

  1. Kaua ma siin ikka vesistan… lähen ükspäev ise ka. Senikaua oled minu silmis imetlusväärne kreizi kangelane, et lähed! Ja just üksi.

  2. Sellest on küll kahju, aga koolist tuleb ka hetkel puhkus võtta. Aga et ma tahaks Aasias kõvasti pildistada, siis fotograafiast ma kindlasti puhkust ei võta ;)

Comments are closed.