Kep ja muud sündmused

Viimased paar päeva olime Kepis, väikeses linnakeses Kambodža rannikul, mis on tuntud oma mereandide poolest. Jah, tõepoolest, toit oli sealkandis tõeline nauding. Krabid, hiidkrevetid, kalmaarid, kalad. Kõik tuli sealt samast mudasest, plastikprügiga palistatud rannaveest ning grilliti sinu silme all imemaitsvaks roaks.

Kampoti ja Kepi piirkonnas kasvatakse rohelist pipart, millest tehakse mereandide kõrvale vürtsikat kastet. Iga toidu juurde tuuakse siinkandis tilluke taldrikutäis piprapuru ja sidrunimahla segu. Maitseb kummaliselt, aga kindlasti mitte halvasti.

021 (1)

Teel Keppi põrkasime läbi 7. sajandist pärinevast Phnom Chhnorki kaljutemplist, pühendatud jumal Shivale. Tuk-tukist maha hüpates olime koheselt ümbritsetud lastekarjast, kes meid kilkamise, nalja ja laulu saatel piki riisipõlde templisse eskortisid. Väike punastest tellistest tempel asus koopa avauses. Sees põles üks suur küünal ja sealsamas kõrval kõrgusid iidsed stalaktiidid.

Kui tuli aeg lastega hüvasti jätta, mõistsime hoobilt, et sellise “giidi- ja meelelahutusteenuse” eest oodatakse ka väärilist tasu. Ei mingit siirust ilma omakasuta. Isegi, kui seda aimata võis, lootsin, et ehk on seekord teisiti.

Tundub, et raha sunnib tagant kõiki, nii rikkamaid kui ka vaesemaid ühiskondi. Ainult selle vahega, et siin ei ole raha hüvedeks, vaid ellujäämiseks. Iga pägalik peab oma söögi kuidagi välja teenima. Ja seda õpib ta juba maast ja madalast.

Turist maksab Kambodžas võrreldes kohalikuga selgelt mitmekordset hinda (mis on osaliselt ehk ka mõistetav). Ent siinsed turismindussektori esindajad testivad sinu võimaluste piire, küsides kohati täiesti kosmilisi summasid. Nii annabki tühipalja rikšasõidu pärast nagu lehma üle kaubelda, kuniks 10 dollarist saab 1 dollar.

Olen hakanud mõtlema, kuivõrd oluline on reisides see, kes riiki enne sind külastavad. Kohalik ei küsiks nii häbematut hinda, kui keegi turist seda kunagi varem maksnud ei oleks. Oma valuutasse asju konverteerides on elu siin muidugi odav, aga ei saa võrrelda võrreldmatut.

Tulles tagasi Kepi juurde, siis peale söömise seal suurt teha ei olnud. Elekter jõudis Keppi alles eelmisel aastal, nii et õhtul oli ikka veel päris pime. Päike loojub umbes 18 paiku ja üldjuhul sureb siis elu kogu riigis välja (v.a. suuremates linnades ja Sihanoukville’i rannapiirkonnas). Eks see on osalt tingitud ka sellest, et elekter Kambodžas mitu korda kallim kui lääneriikides on.

Ühel päeval sõitsime paadiga Kepi kõrval asuvale Koh Tonsay (ehk jänese) saarele. Olles pikalt end kiivalt päikese eest eemale hoidnud, võtsime päeva, et lihtsalt rannal lebada, lugeda, ujuda ja loota, et coconut palmi otsast pähe ei kukuks :)

Eile hommikul loksusime bussiga 4 h Phnom Penhi ja sealt teise bussiga 5 h Battambangi. Tänase päeva sisse mahtus tutvumine kohaliku leiutise bambusrongiga. Ühtlasi saime teada, kuidas riisist imeõhukesi lehti saab, millest hiljem spring rollse tehakse. Ring sai peale tehtud ka kunagisele Pepsi vabrikule. Battambang on tore linn. Kuigi suuruselt teine siin riigis, on see kuidagi mõnusalt hoomatav ja kogu tegevus näib keerlevat ümber ühe suure turu.

Homme varahommikul viib väike laev meid mööda Sangkeri jõge Siem Reapi. Väidetavalt pidi see Kambodža kõige ilusam jõeretk olema, läbides kitsaid veeteid ja maastikukaitsealasid. Reis kestab 5-9 h, sõltuvalt veetasemest.

P.S. Kahjuks on fotod liiga suured, et neid siin üles laadida. See jääb tagasitulekuks.