Kuubal

Kuna mu reisiettevalmistused sel korral väga viimasele hetkele (täpsemalt äralennule eelnevale ööle) jäid, siis olin parajalt üllatunud, kui ma poolunes Havannasse kohale jõudsin ja taksojuht Miguel mind ühe Centro Habana pimedal tänaval asuva pretensioonitu casa particulari (kodumajutuse) ette sõidutas.

Veelgi üllatunum olin siis, kui laialt naeratav tuttav maailmarändur ukse avas ja mulle klaasi cuba libre’t ulatas. Endine investeerimispankur, austerlane Thomas, kes juba mõned aastad maailmas ringi reisinud on ja keda ma eelmisel aastal Birmas kohtasin. Väike maailm, ah? Seni on meie reisimarsruut kattunud ja tuleb tunnistada, et väga mõnus on olnud vahelduseks kellegagi koos reisida.

Olin kuulnud nii ülistusi kui ka pettumusi ning ausalt öeldes ei olnud mu ootused millegipärast just eriti kõrged, aga praeguseks olen jõudnud äratundmisele, et mulle Kuuba väga meeldib. Ma usun, et Kuuba on suurepärane sissejuhatus Kesk- ja Lõuna-Ameerika avastamiseks. Kuigi vastuoluline, on Kuubal oma spetsiifiline karakter, mis on omane ainult sellele kohale maailmas ja see laid-back atmosfäär on just see, mida vajasin, et end välja lülitada.

135

Kui jätta kõrvale tõsiasi, et hiigelaegu näinud suursugused ja erksavärvilised koloniaalstiilis majad täna suures osas räämas seisavad, siis oleks aeg Havannas nagu 50 aastaks seisma jäänud. Pealinna tänavaid valitsevad suurepärases konditsioonis vanad Ameerika autod ühes valiku mitte nii heas seisukorras vene masinatega, mis eestlase jaoks omakorda paarikümne aasta tagusest ajast äratundimist pakuvad. Ent vanas ja varemetes on oma ilu.

Ameerika riietumisstiili kopeerivad noored hängivad laisalt tänavanurgal või seisavad ühe järjekordse kodukootud putka ees hamburgeri või pizza järjekorras ning spontaanselt tänavatel kaikuvad salsarütmid võtavad puusad kelmikalt võnkuma ka soliidsemas eas mammidel. Keskpäeva päikese eest plaza kaarvõlvide alla varjudes ja mojitot rüübates tundub Havanna ääretult rahulik ja mõneks ajaks ei oma aeg mingit tähtsust.

Pärast Havannat siirdusime maapiirkonda Viñalesesse. Roheliste lubjakivimürakatega maastik meenutas mulle Laost. Jalutasime Viñalese rahvuspargis omapäi ringi. Kauboimütsides tubakat popsutavad farmerid sõitsid ringi autokummidel veerevatel hobuvankritel. Inimesed kutsusid meid oma koju ning pakkusid tibatillukesest tassist kanget ja magusat musta kohvi.

049-(1)043

Mitte veel korjamiskõlbulikud tubakataimed meenutasid eemalt kapsapõldu. Ostsime ühelt vanapaarilt seal samas valminud sigareid. Nii sigari maalähedane lõhn kui ka selle suitsetamisele järgnev rammestus sobisid sellesse hetke ideaalselt.

Käisime ka Santo Tomasi koopas, mis nägi iseenesest lihtne välja, aga oli siiski eriline kogemus, kuna seal ei käi palju turiste ja koopad ei ole valgustatud. 46 km ja 8 tasandist on turistile avatud ca 1 km matk pimeduses. Ühe päeva veetsime ka tunni aja tee kaugusel asuval Cayo Jutíal ning ma nägin helesinist Mehhiko lahte.

063

Salsa, rumm ja sigarid näivad sama olulisel määral Kuubat defineerivat nagu Che, Fidel ja revolutsioon. Hoolimata raskustest ja piirangutest tunduvad kuubalased olevat rõõmsameelsed ja jutuhimulised. Eks nad püüavad võtta parima sellest, mida elul neile pakkuda on, ning loodavad, et asjad lähevad paremaks. Enamasti näevad nad turistis küll eelkõige raha teenimise võimalust, aga seda ei saa neile ka väga pahaks panna, kuna neil ei tundu olevat muud võimalust. Turism on kõige suurem business Kuubal.

Minu jaoks seni kõige lahedam osa Kuubal reisimisest on olnud võimalus ööbida inimeste kodudes ja kohalikega suhelda. Aasias piirdus mitteturistidega suhtlemine kusagil kümne lausega, mis ka enamasti korduma kippusid (stiilis kust ma tulen, kuhu lähen, kas ma olen abielus, kauaks ma jään ja kas ma soovin elamist või transporti). Siinsed võõrastemajad on inimeste kodud, kusjuures igas kodus on piiratud arv turiste, kes hoolikalt registreeritakse. Hoopis teistmoodi elamus on olla kohalikele nii lähedal ja rääkida nende keelt (kuigi hetkel veel väga vigaselt).

Ka praegu seda kirjutades mängib mu lahtise ukse taga väike José oma kiiges ja paari tunni pärast küpsetab tema ema meile grillil mereande. Oleme Trinidadis.

4 Replies to “Kuubal”

  1. täpselt 3 aastat tagasi jaanuaris täpselt samas väikses Trinidadi linnakeses saime igal õhtul keskväljakul lõpuks kätte selle õige salsa. vaadata kohalike seltskonna vabas vormis salsaetendust ning mõelda iga natukse aja tagant, et anatoomiliselt ei tohiks ju olla võimalik selliseid liigutusi teha. Aga mulje oli rabav ning lõppes sellega, et järgmine päev andis üks kohalik meile ka ühe salsatunni :) sellest viimasest küll palju ei mäleta, aga linn oli lahe..

  2. hei maris! me jõudsime just kuubalt tagasi kapitalistlikku maailma ja rõõm on suur. meie jaoks jäi kuuba kogemus vist lõpuni üsna vastuoluliseks… head jätku!

  3. Urmas, tundub, et me saime selle ka Trinidadis kätte. Elamus oli see igatahes :) Inga aitäh – loodan, et kaalute siiski seda osa maailmast järgmiseks reisiks ;)
    Kadri, kahju, et sel korral ei trehvanud. Kuuba oli minu jaoks ka vastuoluline, aga kogu kompott meeldis. Edu Kolumbias ja olge terved!

Comments are closed.