Lawade pulmas

Kui ma giid Pati ja hispaanlase Sergiga varahommikul Mae Sariangist teele asusin, ei oleks ma eales oodata osanud, et paari tunni pärast on mul au osaleda ehtsas lawa hõimu pulmas. Ent kui me lawade külasse kohale jõudsime, avanes mulle üks ehedamaid kogemusi, mida oma reisidel seni üldse näha või tunda olen saanud.

Lawad, kes on pärit Kambodžast, on Tais elanud juba kaua ja ka see küla üleval mäe otsas on seal olnud juba mitmeid põlvkondi. Oli näha, et moodne maailm on ennast kuidagi ka nende inimeste lihtsasse külaellu nihverdanud, kuigi äärmiselt veidral moel ja väljendudes üksikutes asjades nagu aastakümneid vana televiisor või mobiiltelefon.

Pulm toimus ühe majakese teisel korrusel. Mehed popsutasid väljas piipu ja tükeldasid tähtpäevaks tapetud siga. Iseloomulike oranžide kaelaehete ja kirjude omakootud seelikutega naised olid kogunenud kööki kolde ümber ning nii mõnigi neist tõmbas piipu või näris beetlipähklit, millest suu hirmuäratavalt punaseks värvub.

Pruut ja peigmees olid riietatud valgesse ja võtsid külalisi vastu elutoas. Publik istus mattidel ja jälgis tseremooniat.

035 041

Majad selles külas on peaasjalikult tiigipuust ja katused kas traditsiooniliselt tiigipuu lehtedest või eterniidilappidest. Künklik tee oli tsementeeritud. Lapsed ringi jooksmas, emised pisiperega, kuked, kanad. Ja siis veel mõni külaelanik teel pulma. Muidugi elavad nad vaeselt ja sõltuvad täielikult oma põllulapikestest, aga selles on oma võlu. Kui nad elaksid teistmoodi, kaoksid ehk ka nende traditsioonid.

045042

Ma ei tea, kas see oli sellepärast, et Pat oli nende tuttav või olid kõik pulma pärast nii elevil, aga lawad olid meiega äärmiselt avatud. See vahetu suhtlemine nendega, käia kodunt kodusse ja vaadata, kuidas nad elavad, mida nad teevad… oli lihtsalt nii eriline. Ma pildistasin vist paarsada pilti ja lubasin tagasi tulles oma fotod ka külarahvale saata.

Jõudsime selle päeva jooksul veel kareni hõimu vaatamas käia, seal pildistada ja kohapeal kasvatatud värskelt jahvatatud kohvi juua. Sama kohvi pidavat ka Starbucks edasi müüma (loomulikult umbes 4 korda kallima hinnaga).  Lõunat sõime templi ees Pati ema juures, kes on buddha nunn.

Õhtul ootas ees bussisõit Bangkokki ja sealt hommikul kohe edasi Chumphoni nimelisse linna, kust ma homme Ko Tao praamile hüppan. Busse ei taha ma enam mõnda aega näha – 19h sisuliselt jutti… Ma ei kujutanud ette, et ma eales nii pikalt sõita viitsiks, aga eilne päev oli seda väärt.