Lihtsad asjad

Mandalayst asusin inimesi ja pampe täis lahtise pick-upiga põhja poole teele. Pärast 3 tundi puupingil külg külje kõrval loksumist ja üht purunenud kummi jõudsime linna nimega Pyin U Lwin, kus liikusid ringi mundris kadetid, naised maasikakorvidega ja sajanditetagusest ajast pärinevad kirjuks võõbatud tõllad.

Edasi kauplesin end väiksemat sorti veoauto peale. Põristasime jõuetult mööda üles-alla looklevaid mägiteid ning möödusime ligi 100 meetri kõrgusest kaht mäge ühendavast Gokteiki raudteesillast. Õhtuks jõudsin Kyaukmesse, et seal piirkonnas ümberkaudsetesse mägiküladesse minna.

Järgmisel hommikul sõitsin giid Sai Sein Tuni mootorrattal Palaungi ja Shani küladesse. Tunnike kimamist liivast tolmavatel teedel ja natuke matkamist läbi metsa ning olimegi Loi Sari ja Long Lani külades, kus ma veetsin terve päeva külaelanikega suheldes, pildistades ja teed juues. Inimesed on ääretult sõbralikud. Iga natukese aja tagant kutsus keegi külla, võttis koldelt massiivse plekist teekannu ning pakkus rohelist teed ja suhkruroo maiust.

0M7_MRS0551

Mäe külgedele on ehitatud lugematu arv bambusmajasid. Mõned elamised on tiigipuust ja mõned katused kaetud plekiga. Elektrit jagub ainult paari majja ja vett tuleb tuua ühest suurest kaevust. Majades on 1-2 praktiliselt tühja bambusmattidega kaetud tuba, kus kogu perekond vanavanematest pisipõnnideni üheskoos resideeruvad. Keset tuba on tulease. Korstent ei ole ja suits pääseb välja katusesse jäetud avausest.

Külaelu kogu oma lihtsuses on võluv. Mudaloigus laisklevad emised, tibupojad ringi siblimas, lapsed mind uudishimulikult piidlemas, memmed oma päevatoimetusi tegemas või trepil tubakat popsutamas ja mehed aeg-ajalt lehmavankril möödumas, beetlipunased suud mulle vastu naeratamas.

Kuna nendesse piirkondadesse jõuab vähe turiste, on siin nähtu väga ehe. Selle asemel, et minult enda pildistamise eest raha küsida, eeldasid külanaised, et mina neilt fotode eest raha ootan. Neil oli hea meel, kui ma neid pildistasin ja veelgi parem meel, kui lubasin neile fotod saata. Inimestel seal puudub valehäbi oma elu suhtes ja ma usun, et kuigi see elu on kahtlemata ränk, on nad õnnelikud. Mina oma kaamera ja objektiiviga tundsin end kui tulnukas kuult, kohmaka valge olendina kusagilt tulevikust.

Järgmisel päeval sõitsin bussiga Hsipawsse ja käisin ka sealkandis külades, mis kokkuvõttes oli väga sarnane Kyaukme kandis nähtule. Mõlemad linnad on heas mõttes teistsugused. Kuidagi teise õhustikuga, justkui elavamad ja meeldivamad. Turiste on väga vähe, aga samas ei ole enam ka kõrghooaeg. Mõned seljakotireisijad teevad läbi füüsiliselt kurnava, aga maalilise matka Namshanist Hsipawsse. Teed on kehvas olukorras ja bussid käivad harva, nii et selleks tuleks aega varuda.

0M9_MRS0062

Hsipawst oli terve päeva ettevõtmine kahe bussiga Bagani sõita. Bagan nagu Inle järvgi on üks Myanmari tõmbenumbreid ja meelitab siia rohkem paketituriste. Bagan on muljetavaldav oma mastaapsuses, mitte niivõrd arhitektuuriliselt nagu Angkor. 42 km2 alale on 11.-12. sajandil ehitatud tuhandeid valdavalt punastest tellistest templeid, stupasid ja muid ehitisi, mis on täis erinevaid kuldseid ja värvilisi buddha kujusid ning seinamaalinguid. Ja kuna templeid on nii palju, võid neid nautida ka ihuüksinda.

Sõitsin jalgrattaga 6 paiku päikesetõusu vaatama. Ja see, mida ma nägin, oli võimas. Istusin templi otsas. Kõik oli vaikne, ainult linnud laulsid ja ümberringi oli kerge vine sees lugematu arv templitippe. Ja siis ilmus välja peaesineja, kes muutis lava roosa- ja kollasekirjuks ning pani ka kõige skeptilisema pealtvaataja heldima. Just selliste lihtsate asjade nägemine ja kogemine teeb reisimise minu jaoks nauditavaks. Ilus, ilus on maailm… Mõne tunni pärast seisab ees 15 tundi bussiga tagasi Yangoni ja sealt juba lend Bangkokki.

One Reply to “Lihtsad asjad”

Comments are closed.