Malaisia mägedes

Enne Kuala Lumpurist lahkumist seisis ees ülesanne organiseerida endale Myanmari viisa. Tänaseks on pilet ostetud, nii et 17. veebruar kuni 3. märts olen Myanmaris. Kohtusin Kuala Lumpuris ka ühe hispaanlanna ja soomlannaga, kes mõlemad umbes samal ajal seal riigis reisivad, nii et väga võimalik, et ühe või teisega kokku satun.

Myanmari saatkond asus keskusest natukene eemal ja üks guesthouse’i töötaja pakkus, et viib mu rolleriga kohale. Eino, mis mul selle vastu olla saaks? Aga taas pidin tõdema, et need rollerivennad siinkandis on ikka täiesti hullud. Manööverdavad täie auruga busside ja autode vahelt läbi, sest kes siis ikka 40 kraadises kuumuses oodata jaksab. Pärast seda, kui üks ojeki vend mulle oma rolleri Indoneesias jala peale kukutas, seda seiklust ma hea meelega ei otsi, kuigi kohale me jõudsime.

Saatkond oli väike varikatusega putka suuremat sorti hoovis, mis oli täis igat sorti asiaate. Täita tuli 3 ankeeti, lisada 3 fotot, 1 passikoopia ja siis sularaha letti lüüa. Ankeedil tunti muuhulgas huvi ka selle vastu, milline on mu juuste, silmade ja naha värv ning kui pikk ma olen. Mingid ametid (nt ajakirjanikud) pidavat neis kahtlusi äratama, nii et märkisin töökohaks housewife ja see oli nende jaoks igati aktsepteeritav. Kuna tahtsin suurlinnast edasi minna, leppisin kõrgema viisatasuga (150 ringgitit ehk 44 dollarit) ja õhtuks oli pass koos viisaga käes. Kolme päevaga oleks viisa kätte saanud ligi poole odavamalt.

Eile tõi buss mind umbes 4 tunniga Cameron Highlandsi. Tanah Rata linn asub mägedes ja kliima on siin oluliselt jahedam, kui nt see, mis pealinnas oli. See eest on siin puhas, värske õhk ja nii rahulik. Saabudes võttis mind vastu vihmasadu, aga mõne tunni pärast, kui vihmast oli jäänud vaid mälestus, läksin linna peale jalutama ja kosutasin keha paari India roti leiva ja tassi vürtsika masala teega.

014-(1)Siin mägedes kasvatatakse teed ja maasikaid. Kui linnas natukene ringi jalutada, näed igal pool maasikaid. Olgu siis õhupalli, külmkapimagneti, padja vms leiutise kujul. Kas tõesti leidub turiste, kes selliseid asju koju kaasa ostavad? Teepuud katavad mäekülgi üsnagi korrapäraste horisontaalsete ridadena nii kaugele, kui silm seletab. See on hästi ilus, meenutab mulle natukene Kumilyt Indias.

Täna käisin giidi ja kahe teise turistiga teeistanduses, imetlesin ca 2 km kõrgusel mäe otsas udust samblametsa, nägin esimest korda elus putukasööjataime ja sõin kohalike kodust maasikajäätist. Sain teada, et kõik teed tehakse tegelikult ühest taimest (5 kilost lehtedest saab 1 kilo teed) ja see, kas tegemist on valge, punase, rohelise või musta teega sõltub juba sellest, kuidas teed fermenteeritakse.  Käsitsi ei korja siin lehti enam keegi. Kasutatakse spetsiaalset aparaati, mille terad lõikavad helerohelised lehed maha ja sinna juurde ehitatud puhur juhib lehed masina külge kinnitatud kotti. Seejärel tuleb mängu juba võõrtööjõud, kes lehti sorteerib.

020 (1)

Siin on palju matkaradu, mida saab ilma giidita läbida, kuigi soovitatakse minna kellegagi koos. Päeva teises pooles läbisingi ühe matkaraja, mis pidi olema kerge. “Kerge” eeldas 1,5 h kergelt mudasel rajal puutüvedest ja järsakutest üles-alla ronimist. Täiesti ootamatult sattusin rajale suundudes ka riigi esipoliitiku võõrustamisüritusele, kus sajad moslemi ja hindu koolilapsed tee ääres mustvalgete lipukestega vehkisid ning enne sultani kohale jõudmist ka mind rõõmsalt ja valjuhääleliselt tervitasid. Ilmselt oli tegemist kui mitte linna aasta, siis kindlasti poolaasta tippsündmusega. 8 GB mälukaart sai peaaegu täis pildistatud.

Päeva võtab kokku ilutulestik, mis taamal kostab. Järgmine sihtpunkt on Penang, Georgetown, kuhu peaksin kõigi eelduste kohaselt jõudma homme õhtuks.