Tehtud!

Pühapäeval jooksin oma teise maratoni. Isiklikku rekordit Tallinna maratonil paraku ei sündinud, küll aga täitsin oma põhieesmärgi, kui ma kõigele vaatamata finišisse jõudsin. Lõpetasin netoajaga 4 tundi, 19 minutit ja 56 sekundit, millega saavutasin üldarvestuses 701. ja naistest 81. koha.

Esimesed 30 kilomeetrit jooksin ühtlaselt 5:38 minutit kilomeetri kohta, parandades oma senist poolmaratoni aega ca 4 minuti võrra (1:58:44). Enesetunne oli hea, kusagilt eriti ei valutanud, samm oli energiline. Kõik läks plaanipäraselt ja ma olin nii lähedal sellele, et kenasti 4 tunni sisse jõuda. Segadusse ajas ainult see, miks 4 tunni tempomeister teise ringi alguses suure grupiga eest ära jooksis, kui kella järgi olime juba siis 2 minuti võrra vajalikust tempost kiiremad.

Teise ringi keskel, kusagil 33-34 kilomeetril, hakkas mul äkitselt raske. Sääred olid kivikõvad ja tõmbusid krampi. Üritasin aeglasemas tempos edasi joosta, aga olukord läks aina hullemaks. Ma ei saanud enam jooksusammuga jätkata. Jäin seisma ja üritasin edasi kõndida, aga ei saanud ka seda normaalselt teha. Jalad lihtsalt keeldusid mu tahtele allumast. Taarusin natukene aega, siis andsin alla ja istusin maha.

Hetkega sai selgeks, et soovitud aega ma ära ei jookse ja siis tekkis trots. Mille nimel siis ikka pingutada, kui ma isegi õieti kõndida ei saa ja 8 kilomeetrit on veel ees?! Eelmisel maratonil olid lisaks säärtele valusad ka kõikvõimalikud teised kehaosad ja ometi sain ma lõpuni joosta ja isegi viimastel kilomeetritel tempot tõsta. Seekord läks teisiti ja ma ei olnud selliseks füüsiliseks takistuseks valmis.

Viipasin parameedikutele ja ütlesin, et soovin katkestada. Nad andsid mulle mobiili, et ma saaks kellegi endale järele kutsuda. Hakkasin juba numbrit valima, kui paar jooksjat meist möödusid ja mulle hüüdsid, et ma ei katkestaks. Pärast lühikest sisemonoloogi, andsin mobiili tagasi, ajasin end püsti ja teatasin, et lähen ikkagi edasi. Selleks hetkeks olid jalad juba paremad ja hakkasin lonkama. Umbes kilomeetri pärast sain uuesti sörkida. Küll eluaeglaselt, aga edasi ma liikusin.

Ma saan väga hästi aru, miks öeldakse, et maraton algab alles pärast 30 kilomeetrit. Kõige suurem tõenäosus, et midagi nässu läheb ongi ilmselt viimasel veerandil… Ja nagu näha, võib see tulla väga ootamatult. Finiš oli raske ja ei saa öelda, et ma natukene pettunud ei oleks olnud. Kui ma oma siseheitlusele vähem aega oleksin kulutanud, oleks tulemus mõne minuti võrra arvatavasti parem tulnud.

Ilmselt oli tegu mitme asja kokkulangevusega, miks olukord selliseks kujunes. Arvatavasti ei olnud ma piisavalt joonud ja võibolla ka eelnevatel päevadel õigesti söönud. Jõin küll sama palju spordijooki nagu eelmisel maratonil, aga seekord oli ilm soojem. Kui ma oleksin poole maast ikkagi aeglasemalt jooksnud, oleks mul ehk ka rohkem energiat olnud, et distantsi teise poolega paremini toime tulla. Pinged säärelihastes võisid tuleneda ka kulunud taldadega botastest. Ja üks viga, mis ma treeninguga tõenäoliselt tegin oli see, et ma ei jooksnud enne maratoni üle 22 kilomeetri läbi – mul oli juba meelest läinud, mis tunne see on.

foto4

Sellegipoolest on mul väga hea meel, et suutsin kuidagi finišisse kulgeda, sest sellel hetkel oli see minu jaoks kirjeldamatu võit iseenda üle. Aitäh, armsad sõbrad, kaasaelamise, ergutamise ja nii südantsoojendava plakati eest, mis andis kindlasti tohutult jõudu juurde mitte ainult minule vaid kõikidele jooksvatele Matudele :) Korraldus ja ilm olid iseenesest väga head ja medal oli ka ilus. Nii et nüüd siis… tehtud!

4 Replies to “Tehtud!”

Comments are closed.