Minemise tunne

Veel mõned nädalad unist-töist südasuve kodumaal ja ees seisab reis Indoneesiasse. Esmalt lendan Türgi kaudu Singapuri, et sealt juba teise lennukiga Indoneesia saartele (neid on sealkandis 17 508) edasi põrutada.

Arvestades, et Indoneesia on olemasolevaks puhkuseks ilmselgelt liiga suur, et isegi veeranditki sellest näha, annan alla ja lepin selle mikroskoopilise osaga, mis kättesaadav on. Otseseid plaane ei ole. Kuigi loodan väga kas Papuasse või Ida-Timorisse välja jõuda. Viimane on olnud minu “kohad, kuhu minna tahaksin” listi tipus päris mõnda aega.

Ainus plaan on Tallinna tolm mõneks ajaks jalge alt pühkida, võtta kaasa kaamera, paar raamatut ja minna. See on lahe tunne. Kohati meeldib mulle teel palju rohkem olla, kui kohale jõuda.

Huvitavaid fakte… Indoneesia on rahvaarvult 4. kohal maailmas ning on ühtlasi ka kõige suurema arvuga moslemite riik. Ida-Timor on endine Portugali koloonia, asub väga lähedal Loode-Austraaliale ja võitis iseseisvuse 2002. aastal.

3 Replies to “Minemise tunne”

  1. Tundub, et lahe plaan. Kas reisikaaslaseks saab ka tulla? Mees (mitte vana).

  2. Aitäh… Seekord on plaan võtta isegi mitu kaamerat kaasa, nii et pilte peaks jätkuma :)
    Meelisele – igatahes saab.

Comments are closed.