Õppetunnid senistelt distantsidelt

Eile läbisin 23 km Tartu jooksumaratonil, purustades nii oma seni pikima jooksudistantsi kui ka nädalaga läbitud kilomeetrite rekordi (kokku 62 km). Jalad on täna küll väga kanged ja trepist käimine teeb palju nalja.

Huvitav on see, et eilne 23 km oli minu jaoks palju lihtsam läbida, kui eelmise nädala 11,4 km. Kuigi distants oli kaks korda pikem (sh ka mägisem), oli mu tempo seekord ainult kümmekond sekundit aeglasem (ca 6 min/km) ja pulss oluliselt madalam, kui eelmisel nädalal. Jooksin keskmiselt umbes minuti võrra parema kilomeetriajaga, kui planeerisin. Üldine enesetunne joostes oli samuti parem, hoolimata sellest, et üks jalg Viljandi jooksust veel valutas.

Mida ma siis seekord paremini tegin?

1) Kindlasti aitas see, et mul oli kaasas oma joogipudel, mida ma vahefinišites veel lisaks täitsin, sest ma tundsin vajadust juua pea iga kilomeetri järel.
2) Ma olen aru saanud, et ma olen ilmselt üks nendest inimestest, kes ei saa süüa ja joosta samal ajal. Minu puhul töötab palju paremini energiajook.
3) Ma jooksin ühtlase tempoga. Mulle tundub, et mul on lihtsam valida üks kiirus ja seda hoida, kui üritada lõpu poole kiiremini joosta.
4) Lõpu poole aeglasemalt joosta ei oleks küll probleem, ent emotsionaalselt on lõpus parem ise mööda joosta, kui olla see, kellest teised mööduvad.
5) Kindlasti aitas tempot hoida ka see, et ma jooksin terve võistluse koos Tiinaga – kui mina kippusin väsima, võttis tema vedamise üle ja vastupidi. Lõpetasime ühe ajaga.
6) Muidugi tuli kasuks ka see, et rada oli parem ja meeldivam ning rahvast vähem mööda rebimas.

Leidsin täna netist kalkulaatori, mis peaks eelmiste distantside pikkuste ja kiiruste abil välja arvutama aja, mida maratonilt oodata. Toksisin oma senised tulemused sisse ja sain teada, et maratoni aeg võiks ideaalis olla ca 4 h ja 30 min. See tähendab, et ma peaksin kilomeetri läbima alla 6 ja poole minutiga, mis tundub hetkel selgelt veel liiga optimistlik eesmärk. Liiatigi, et startides 9000 osavõtjaga võistlusel läheb ehk oma 7 minutit raisku juba enne stardijoone ületamist.

Eks kahe nädala pärast ole näha.

Jooks

2 Replies to “Õppetunnid senistelt distantsidelt”

  1. Mina usun, et 4.30 on sulle igati jõukohane ja selle võiksidki eesmärgiks võtta.
    Pühapäevasel jooksul olid väga tubli!

  2. Mulle meeldis tolle jooksu puhul ka tõesti see, et tundus et tempovalik alguses oli väga õige ja kuigi algul tundus, et 95% inimesest on meist ees, siis pärast oli jälle omamoodi tore vaadata, kuidas suhteliselt kerge vaevaga väsinud ja läbi jooksjatest möödusime. Kuskil 12-20km vahel tundus, et energiat on hullult ja võiks kiirust juurde panna, aga õnneks seda ei teinud, sest just viimased 2km olid päris keerulised, aga eks omamoodi mõjutasid seda 10km kepikõndjaid, kelle vahel slaalomit pidi panema :)
    Ja leiva söömine oli tõesti keeruline, kippus suulakke kinni jääma. Geel toimis minu puhul küll kõige paremini.

Comments are closed.