Otsimisest, leidmisest ja reisimise võimalikkusest

Boliivias teel Uyunist Atacamasse kohtusin brasiillastega, kes tegid dokumentaalfilmi teemal, miks inimesed reisivad. Nii sattusin eneselegi üllatuseks kaamera ette intervjuud andma. „What makes you leave the comfort of your home and go traveling?“ kõlas küsimus.

Vaatasin aknast lumetormi, kuhu me tol hommikul Tšiili piiri lähistel parajasti sattunud olime ja imestasin, miks on nii raske vastata sedavõrd lihtsale küsimusele. Kas ma ei olnud sellele juba korduvalt mõelnud? Pakkusin vastuseks uudishimu, seiklusjanu, soovi näha-kogeda… Ent tõtt-öelda ei olnud ma enam kindel, miks on mõned inimesed nõus valima äärmusliku ebamugavuse ja teadmatuse selle asemel, et olla kodus, kus kõik on paigas ja neile teada.

Eelmisel aastal Aasias ringi reisides leidsin end mingil hetkel mõttelt, et kõik pikemat aega teel olnud reisijad on millegi eest põgenemas, olgu selleks siis purunenud suhe, rutiinseks muutunud töö või midagi kolmandat. Sellel reisil hakkasin mõtlema, et ehk on nad eneselegi teadvustamata hoopis midagi otsimas. Tulemus võib ju olla minemine mõlemal juhul, ent “põgenemisel” ja “otsimisel” on sama suur vahe nagu mustal ja valgel.

00M6_MRS0177

Aga mida reisijad siis otsivad? Elamusi? Vabadust? Rahu? Aega? Ideid? Võimalust? Muutust? Iseennast? Misiganes see on, mis igaüht konkreetselt reisima ajendab, ehk võib lihtsalt kokkuvõtvalt öelda, et tunneme teatud minemise ja “elavalt elamise” tungi ning oma sisetunnet kuulates ning järgides me lähemegi.

Mida aeg edasi, seda enam usun, et reisimise puhul ei ole olulisim sihtpunkti jõudmine, vaid teel olemine. Ei loe see, kui palju sa näed, vaid see kuidas sa näha oled valinud. Reisi moodustavad need mõtted, mis sa endale lähedale lased, need inimesed, keda sa oma teel kohtad, need valikud ja juhused, mis tingivad järgmised valikud ja juhused ja nii edasi.

See paneb mind mõtlema, et reisida võib mitut moodi ja kaugete maade nägemine ei ole ainus võimalik viis reisida. Nii ei reisinud ka mina seekord enam kohast kohta, vaid päevast päeva. Mu reis ei olnud Ladina-Ameerika, vaid keegi, kellega ma seda koos avastasin.

Pärast peaaegu seitset kuud, tuhandeid kilomeetreid, 18 riiki ja kümne lehekülje ulatuses templeid passis, hetki ning kohti, mis eluks ajaks meelde jäävad, vaimustust, väsimust ning roppumoodi õnne, võisin koju tagasi jõudes öelda, et täiesti ootamatult leidsin oma reisi sihtpunkti enda eest juba esimesel päeval. Mõnikord piisab vaid sammust, et kohale jõuda.

Reisimine eeldab teadmatuse kui paratamatuse aktsepteerimist. Ainus asi, milles võid reisil olles kindel olla, on see, et oled kogu oma keha ja vaimuga tänases hetkes, mitte minevikus ega ka tulevikus ning omal veidral moel paneb see asjad mõneks ajaks õigesse perspektiivi. Iga uus päev pakub midagi ja hommikul ei oska sa aimatagi, mismoodi päev õhtusse veereb. Lihtsamagi asja organiseerimine võib võtta tunde ja otsused, mis võivad määrata su heaolu ja turvatunde, võivad tulla teenimatult kergekäeliselt, kui mitte lausa juhuslikult.

Ja samas on kõik tasakaalus. Sul võib olla üks raskemaid, väsitavamaid päevi, kui su vaeva tasub inimene, kes sind küsimatagi aitab, öömaja, mis on liiga hea, et tõsi olla, või lihtsalt suurepärane õhtusöök. See, millise järjepidevusega taoline muster reisides päevast päeva kordub, paneb mind mõtlema, et kõik on millekski vajalik.

Reisimine on glamuurne eeskätt tagantjärgi, nagu öeldakse. Lisaks võib reisimine lausa füüsiliselt raske ja vaimselt väsitav olla. Ent teelt leitud „hea“ kaalub üles kõik muu. Maailm on oma olemuselt sõbralik paik. Häid inimesi meie ümber on sadu kordi rohkem, kui neid, kes meile halba soovivad. See rõõm, mida teel olles tühistest asjadest saada võib, see teadmine, kui õnnelik võid sa olla sellega, mis sul on ning need seosed, mis nähtu ja kogetu vahel aja jooksul tekivad, see on seda väärt, et minna.

Isegi, kui minemiseks tuleb teha mööndusi ja millestki loobuda. Nagu nt mugavusest, turvatundest, sissetulekust või oma inimeste lähedusest. Leidmine eeldab paraku julgust teha teadmata suunas lõppevaid valikuid. Samas võid kindel olla, et kõik see, mis tõeliselt loeb, jääb sinuga. Kaotada võib ainult seda, mille sa nagunii kaotaksid.

Tõeliseks takistuseks minemisel oleme ennekõike meie ise. Reisikaaslase puudumine ei ole põhjus mitte minemiseks. Nagu seda ei ole ka raha või aeg. Mõlemat annab koguda. Kokkuvõttes on me armsal kodumaal elamine kordades kallim, kui paljudes maailma riikides ringi reisimine. Ja kunagi ei ole liiga hilja, alati võib minna hiljem, kui tunne on õige.

Reisimine ei ole ainult viis välise maailma nägemiseks, vaid ka oma sisemaailma avardamiseks ning ehk ka otsimiseks ja leidmiseks. Pikapeale tundub see planeet üha pisem, piirid üha hägusemad ja võimatu üha võimalikum. Piisab vaid sellest, kui võtta teadmatust kui võimalust, mitte riski. Ja lihtsalt minna.

4 Replies to “Otsimisest, leidmisest ja reisimise võimalikkusest”

  1. Tore, et Sa tagasi..samas kahju ka, sest ma iga esmaspäev ootasin uusi lugusid. Varsti ehk saab ka kõike pilte vaadata?:)

  2. Hei! Pilte on ebanormaalne hulk, aga eks ma hakkan neid tasapisi üles panema. Ma soovin, et ma saaksin selleks eraldi inimese palgata… Sulle aga edu HIinas :)

Comments are closed.