Pai nagu pai

Bangkok oli sama lämbe, saastunud ja ebasõbralik, nagu ma mäletasin. Olen sellele linnale korduvalt võimaluse andnud, aga siiani ei ole Bangkok veel mu poolehoidu võita suutnud. Turistihordid, kes millegipärast kõik Khao San Rd-ilt ostetud riietes ringi käivad. Silmnähtavalt stressis taksojuhid. Mahlamüüja, kes ei naerata sulle jooki üle andes. Võõrastemaja töötajad, kes juba trepile astudes sind tülpinud „no room“-iga eemale peletavad ja võtme eest tagatisraha küsivad. Ja kogu see läbu ja dekadents, mis õhtul nagu iseenesestmõistetavalt tänavatele imbub. Milline absurdne kontrast Myanmarile!

Paar päeva enne mu kohale jõudmist oli Tai oma viisanõuded tagasi muutnud ja lennujaamas tuli ainuüksi 2 nädala viisa eest taas 1000 bahti (ca 30 dollarit) letti laduda. Võtsin paar päeva korralike matkasaabaste leidmiseks, kaamera hoolduseks ja niisama olesklemiseks. Naistepäev möödus tšehhide seltskonnas, kes mind kimbu kärtsroosade nelkidega meeles pidasid.

Edasi sõitsin Sukhothaisse, Tai esimene pealinn ja „kuldajastu“ sümbol 13.-14. sajandist, mis asub umbes 450 km Bangkokist põhja poole. Kuigi märkimisväärselt tagasihoidlikum kui Angkor või Bagan, oli siiski huvitav jalgrattaga mööda watte sõita, et suurte buddha kujudega tõtt vaadata. Veider, kui erinev on budistlik arhitektuur eri riikides; juba buddha näod on hoopis isesugused. Mulle piisas 4 tunnist ja õhtuks jõudsin Chiang Maisse, ainult selleks, et järgmisel hommikul Paisse edasi põgeneda.

0T5_MRS0174

Pai tervitas mind nagu kauaoodatud sõpra. Unine Mae Nam Pai jõgi, bambushütid keset rohelisi aedasid, lillepõõsaid ja linnulaulu selle kallastel laiumas ning veelgi unisemad hipid ja backpackerid selles muretus kohas päevi ja nädalaid mööda veeretamas.

Linnake oma paari peatänavaga pakub lugematul hulgal kohti, kus süüa ja meelt lahutada. Soovid istuda suure lõkke ümber ja teistega juttu rääkida, kuulata elavat muusikat, kiikuda kusagil kohvikus ja midagi orgaanilist juua või siis end paaripäevasel matkal proovile panna? Mida iganes, kõik on lihtsalt ja mugavalt kättesaadav ning esteetiline nauding farangidele garanteeritud. Pai on sama nagu see, millele nimi eesti keeles viitab.

Mina tulin Paisse matkama. Kahjuks ei leidnud giidi, kes mind iseseisvalt küladesse oleks viinud, nii et pidin leppima kahepäevase organiseeritud matkaga. Kuigi mäed on sellel aastaajal külade slash and burn põlluharimise tõttu suitsuvine sees, oli maastik iseenesest väga kena. Matkasime 5-liikmelise grupina eestlasele ilmselt hetkel kujutletamatus kuumuses mööda kitsaid metsaradu, läbi bambusvõsade ja üle põldude, ujusime koses, käisime mingis koopas ning möödusime kareni ja lahu hõimuküladest.

Paisse tagasi jõudes premeerisin end ühe korraliku Tai massaažiga. Panin silmad kinni ja proovisin mitte karjuda.

2 Replies to “Pai nagu pai”

  1. Heh, huvitav su Bangkoki emotsiooni lugeda. Käisin seal ise viimase 6 kuu jooksul kokku 7 korda, lõpuks kujunes linnaaega päris palju, aga ei hakanud ka mulle see suurlinn väga meeldima. Seal on superhea toiduvalik, see on minu jaoks kõige suurem tõmbenumber. Ja tegelikult on lahedaid aspekte veel – öised linnavaated pilvelõhkuja katuselt, liinilaevaga jõel sõita ja vaadata, kuidas kohalikud askeldavad, ülikooli sööklas supi larpimine ja õhtul jõe ääres kohalike aeroobika vahtimine. Aga mingit head üldpilti ei kujunenud.

    Ja Tai massaazh pole tõesti meelakkumine :)

  2. Heh, ehk olin Bangkoki vastu liialt karm. Kindlasti on seal kohti ja tegevusi, mida nautida :) Tegelikult ei ole ma seal ka aega maha võtnud. Ikka on midagi, mida vaja korda ajada ja kuhugi, kuhu vaja minna. Sellel reisil ei plaani sinna enam tagasi jõuda, aga ehk järgmisel korral.

Comments are closed.