Läbi kõrbe ja üle mägede kuni täitus paar unistust

Ma arvasin, et lähen reisima, et “aega võtta”. Ja pealtnäha nagu olekski tõesti aega rohkem, sest ühte keskmisesse päeva mahub reisil olles kordades rohkem tegevusi kui argielu elades. Nii on. Ent tuleb välja, et tegelikult on aega kokkuvõttes ikkagi sama palju. Lihtsalt hetki, millal silmad pärani avastada, katsuda, kogeda, proovida ja läbi elada, on reisides rohkem ning hetki, millal arvuti lahti teha ja kirjutada, on vähem.

Sellepärast mõtlesin seekord vähem kirjutada ja lasta piltidel rohkem enda eest kõneleda (seda enam, et foto kui illustratsioon või tõestusmaterjal näib inimesi nagunii rohkem huvitavat). See postitus on Peruust, kus mina ja mu reisikaaslane viibisime ligikaudu 2 ja pool nädalat, enne kui me umbes 2 nädalat tagasi Boliiviasse jõudsime.

Kõrb ja savilinn

Peruus jõudsime kõrbe. See oli minu jaoks suur sündmus, kuna ma ei olnud varem kunagi kõrbes käinud ja ma tahtsin teada, mis tunne on leida igas ilmakaares ainult lõputunanäivaid liivavälju. Igatsesin näha düünide valgusmängu õhtupäikeses ja kuuma õhu virvendust liiva kohal. Sain teada ja nägin. Täitsin ühe väikese unistuse. Kõrb on imeilus.

0251

Sõitsime bussiga paar päeva mööda rannikut lõuna poole. Tee oli sirge joon läbi tühja kõrbemaastiku. Huacachina nimelises kohas jõudsime düünideni. Kõrbes kõndimine nägi välja umbes nii, mööda luite tippu ei vajunud sügavale liiva sisse. Kohale jõudes võisid olla päris väsinud.

P1140833Ei teagi, kas väsimusest või üleüldisest kõrbeeufooriast tingituna tuli meil tahtmine düüni otsas natukene hüpata. Mõnikord tekib küsimus, mida nt mõni kohalik talumees küll mõelda võib, kui ta mõnda järjekordset turisti hüppamas näeb. Mina proovisin, aga nagu näha, siis on Thomase näol tegemist juba hüppefotoprofiga.

P1140840Lisaks võis kõrbes lumelauaga sõita ja spetsiaalses kõrbemasinas düünidel üles-alla kihutada. Viimane tegevus oli eriti lõbus ja kaugeltki mitte turvaline.

0241

Peruu ranniku põhjapoolsemas osas, Trujillo nimelise linna ääres asub 9. sajandist pärinev savilinn Chan Chan. Tohutult suur ala on täis selle kunagise linna savimüüre (tänaseks on pulksirge asfalteeritud Interamericana selle küll kahte ossa jaotanud). Ja tuleb välja, et tegemist on suurima linnaga Ameerika “avastamisele” eelnevast perioodist. Chan Chan kuulus linnu- ja loomamotiive armastavatele chimudele kuniks inkad nad 15. sajandil vallutasid.

0021

Müstilised jooned

Nazca kõrbes asuvad arvatavalt 5.-7. sajandist pärit müstilised jooned. Müstilised sellepärast, et keegi ei tea täpselt, mis eesmärki need jooned, millest vaid kõrgelt õhust ülevaate saab, täitsid.

Üle kümnete kilomeetrite laiuval alal on sadu jooni ja geomeetrilisi kujundeid, sh nt lind, ahv, ämblik ja isegi (minu lemmik) “kosmonaut”, neist suuremad üle 200 meetri suurused. Leia pildilt kosmonaut.

0561

Vaatetornist avanes väga nadi vaade vaid kahele kujundile, nii et ladusime oma 75 dollarit letti, et ca pool tundi imetillukeses cessnas üle nende tiirutada. Tegemist oli kahtlemata ülehinnatud teenusega, ent  tahtmine seda “ime” näha sai meist (nagu ka paljudest teistest turistidest) võitu.

0531

Matk Machu Picchuni

Cuscos võtsime ette 5 päevase retke Machu Picchuni. 4 päeva matkasime ümber Machu Picchu, möödudes Salkantay mäest, ja viienda päeva veetsime juba inkade “kadunud” linnas.

P1150063

Iseenesest tore matk oli. Mitte just kõige kergem, aga mitte ka üleliia raske. Füüsiliselt kõige väsitavam oli teine päev, kui tuli kokku 10 tundi kõndida ja vahepeal 4600 meetri kõrgusele ronida. Kokatee oli väga abiks.

Ööbisime telgis ja esimesed ööd olid päris külmad. Vahepeal tuli ka oma seljakotti tassida, mis oli üsna kurnav. Suurema osa ajast oli vesi ja põhipagas aga muulade tirida.

Vaated mägedes olid seda kõike väärt. Öine taevas Salkantay ääres oli võimas. Ma ei ole kunagi nii palju tähti korraga näinud ja Linnuteed nii selgelt imetleda saanud. Kolmanda päeva lõpuks saime muuhulgas kuumades termaalvetes liguneda ja üles soojeneda.

0921
Õnneks vedas meil teiste reisikaaslastega, keda oli ca 10 ringis. Grupi nimeks sai siinkandis laineid lööv „llamasutra“. Ja tuleb tõdeda, et llamasutralased hoidsid reisi lõpuni üksteise tuju üleval ning väärisid oma nime igas mõttes.

P1150097

Neljas päev ei olnud maastiku poolest enam nii erakordne kui eelnevad päevad. Seetõttu otsustasin esimese poole päevast zip lininguga tegeleda (25 USD). Ma ei olnud seda veel varem proovinud. Mind kinnitati konksuga nööri külge ja siis sai paarisaja meetri kõrgusel kokku 2,5 km üle oru liuelda. Päris lahe oli.

Machu Picchu on olnud mu teine väike unistus juba aastaid. Nüüd läks see täide. Ärkasime kusagil 4 paiku hommikul ja startisime koos teiste unetutega pimedas Machu Picchu poole. Umbes 40 minutit tuli kiire sammuga treppi mööda mäest üles ronida, et jõuaks 400 esimese turisti hulka, kes saavad loa Wayna Picchule ronimiseks.

132

Tagantjärele võin öelda, et Wayna Picchu oli küll tore järgmine 30-40 minutit päris väsitavat ronimist, aga vaate mõttes ei midagi erilist. Oleksin vabalt selle ka vahele võinud jätta. Palju mõnusam oli lihtsalt Machu Picchul maha istuda ja vaadet nautida. Isegi paar tundi hiljem ei hakanud igav. Õnneks vedas meil ka ilmaga.

Machu Picchu ehitati alles 15. sajandil ja seal elasid ainult tähtsad inkad. Arvatakse, et inkad jätsid Machu Picchu, et hispaanlased seda ei avastaks ega hävitaks. See on ka põhjus, miks see linn nii hästi säilinud on. Suurem osa Machu Picchust on täna näha nii nagu see originaalis oli, ainult väike osa on rekonstrueeritud. Inkade teadmised olid hämmastavad. Ainuüksi see, kuidas nad müüri oskasid laduda on kiiduväärt. See muide on arvatavasti kõige pisem kivi Machu Picchu kompleksis.

109Cusco on läbinisti turistilik, ent ometi meeldiv koht aja veetmiseks ja kahtlemata ka arhitektuuri poolest kena linn. Armsad kitsad tänavad ja hiiglaslikud inkamüürid, väikesed ja suured plazad, peruulased, kes turistide jaoks end rahvariietesse riietanud ning beebialpaakadega pilti nuruvad, head toidukohad jne.

Olgu öeldud, et alpaakad, mida kohalikud värviliste tuttidega ehivad, on tõesti vastupandamatult nunnud. Laamadel tuleb rohkem vaeva näha, et pildile saada.

116

Cuscost sõitsime Punosse, et sealt üle piiri Boliiviasse minna. Paraku ei ole seegi alati nii lihtne. Nimelt on Peruu kaevurid juba mõnda aega raevukalt streikinud, sulgedes teed (ja sealhulgas ka piiri) kivide ja elektripostidega. Paarinädalases streigis oli siiski hetki (nagu nt presidendivalimised), kus turistid hoolimata kõigest üle piiri said. Nii ka meie.

P1150312

Miks Peruu tore on?

  • Peruu loodus on väga kaunis ja ääretult mitmekesine. Lisaks mägedele on kõrb, on džungel, on rohelised orud, on rannad. Kõike on, kuigi kõike on pea võimatu paari nädala või kuu ajaga näha.
  • Machu Picchu on täpselt nii põnev ja lummav nagu fotodelt paistab. Väga eriline koht, mis siis, et seda palju turiste külastab. Tegelikult oli turiste isegi vähem, kui ma kartsin ja suure ala peale mahtusid kõik nii ära, et see silma ei häirinud.
  • Peruu ceviche on proovimist väärt. Tibukollane Inca Kola, mis Peruus ilmselt Coca Colast populaarsem on ning maitseb nagu ülessulanud pulgakomm, on samuti omaette elamus. Rääkimata Pisco Souri kokteilist, mis ei ole ilmselt kusagil maailmas nii maitsvad.
  • Mille poolest sarnaneb Peruu Indiaga? Tuk-tukid on ka siin!
  • Hoolimata sellest, et Peruu kohati üsna hästi arenenud on, ei ole tegemist meie mõistes kalli riigiga. Hoidudes turisti lemmiksihtkohtadest võib Peruus alla 20 eurose päevaeelarvega vabalt hakkama saada. Transport maksis 1-8 soli ühe läbitud tunni kohta, toit 5-25 soli ja öömaja 15-25 soli inimese kohta. 5 päevane Salkantay retk koos Machu Picchuga oli kokku 200 dollarit, ehk pea poole vähem kui populaarne Inca trail.
  • Ei teagi, millega Lima oma halva kuulsuse ära teeninud on. Kõik, keda me kohtasime soovitasid pealinnast päeva pärast lahkuda, kuna tegemist olevat ohtliku ja mitte eriti ilusa linnaga. Kesklinn oli minu arvates täitsa kena ja ka ei täheldanud ma, et see teistest suurtest linnadest oluliselt ohtlikum oleks, aga võibolla meil ainult vedas.