Retk kummituste linna

Tee Bokor Hill Stationisse lookles laisalt ülesmäge. Kuna suurte kividega kruusane pinnas oli kohati nii konarlik, võttis paarikümne kilomeetri läbimine pick-up auto kastis aega mitu tundi üles ja sama palju alla ning raputas kogu keha korralikult läbi.

Umbes 1km kõrgusel Elevandi mägedes asuv hill station koos palee, kiriku, postkontori jt ehitistega pärinevad 1920ndatest – ajast, mil Kambodža Prantsusmaale kuulus. Prantsuse kõrgklass käis siin puhkamas, kuna üleval mäe otsas oli jahedam ja seega parem kuuma perioodi taluda.

006

Nüüd on sellest alles vaid kummituste linn, mille kõige põnevama vaatepildi moodustab oranži samblaga kaetud uste ja akendeta kunagine palee-kasiino. Siit sealt võib leida kuuliauke sellest ajast, kui punakhmeerid kodusõja ajal lossi oma kasutusse võtsid ja ära hävitasid, või kui vietnamlased selle hiljem neilt tagasi võtsid.

Palees ringi uidates tekib kõhe tunne. Akendest avaneb imeilus vaade alla tihedale metsale. Väidetavalt lossi vahetus ümbruses enam maamiine ei ole, aga soovitati siiski mööda rada käia.

Ma ei teagi, kas see on hea või halb, et Bokor Hill Station nüüd ühele kohalikule ärimehele kuulub (muuhulgas on tema oma ka kambodžalaste rahvuslik uhkus Angkor ja kena rannariba lukshotelliga Sihanoukville’is). Selle eest on mees lubanud korda teha tee ja ehitada mäe otsa hotelli. Tõepoolest teetööd juba siin-seal käisid ja väidetavalt ilma giidita Bokori paleed enam vaatama minna ei saagi. Selle tõestuseks oli tee alguses ka tõkkepuu ees.

007

Aga huvitav, kas siis läheks seda kadunud hiilgust vaatama rohkem turiste, kui tee oleks asfalteeritud? Ja kui, kas see muudab need kõhedad varemed kuidagi vähem eriliseks? Ning kas midagi nende turistide poolt jäetud rahast üldse kohalikele inimestele jõuab? Igatahes hetkel on see veel lihtsalt mälestis jubedast kodusõjast, kus punakhmeerid omaenda rahvast (ca 2 mln) maha nottisid.

Prantsuse mõjusid on Kambodžas küllaga. Minu suureks imestuseks on Kambodžas päris palju kahekorruselisi ja üsna suurejoonelisi koloniaalstiilis maju, ka maakohtades. Paljud neist on küll sarnaselt Bokori paleega maha jäetud ja lagunemas. Kuid ka uusehitised linnades järgivad analoogset stiili.

Lisaks arhitektuurile jätsid prantslased endast maha ka baguette’i söömise kombe ja jäätööstuse ning täna liigub siinkandis ringi keskmisest rohkem prantsuse turiste.

2 Replies to “Retk kummituste linna”

  1. Kõige rohkem huvitab mind see, et tõesti on ka sellises nurgataguses kohas kõik juba nii ära orgunnitud, et võib muretult hommikul seljakoti selga võtta ja eelmise majutuse ust tagantkätt kinni lüües võtta suvaline suund, teades, et kuskil ikka saab järgmise öömaja osta?

    Ma loodan et see on vähemalt nii keeruline, et igav ei hakka.

  2. Täiesti orgunnitud ehk mitte, aga elamiskoha leidmisega probleeme küll ei ole (kui just džunglisse ei lähe). Kui ise ei leia, siis leitakse tavaliselt sind, kohe, kui bussist maha astud :)

Comments are closed.