Same same… but different

Mõned päevad tagasi jõudsin Vietnami. Lendasin Laose pealinnast Vientiane’ist Ho Chi Minh City’sse (Saigoni), selle asemel, et võtta ette 24 tunnine bussisõit Hanoisse. Plaanid muutuvad, eriti, kui reisides haigeks jääd.

Ho Chi Minhis sai mu esimeseks ülesandeks haigla üles otsida ja vajalikud rohud saada. „Vietnami parim haigla“ ei sisendanud mulle küll erilist kindlustunnet. Ütleme nii, et millegi väga tõsisega siia küll ei tahaks sattuda. 3 tundi hiljem pandi diagnoos ja määrati 7 päevaks antibiootikumiravi. Jepiii…

Paari sõnaga Laosest, enne kui asjad ununema hakkavad. Laos oli kokkuvõttes nagu Aasia inimesed ikka armastavad öelda – „same same but different“. Ühest küljest oli palju sarnasusi teiste Kagu-Aasia riikidega, kuid teisest küljest oli Laosel mingi täiesti oma nõks juures.

0L1_MRS0050

Laoses kulgeb elu omas tempos. Kiiret ei ole kuhugi, aega on. Reisimine on vaevaline, kuna teed on valdavalt kehvad ja käänulised ning bussid teevad vahepeatusi, et kiire hooldusremont läbida. Teinekord ei aita see ka ja niigi juba pilgeni täis koorem koos reisijatega pressitakse jõuga järgmise mööduva bussi peale.

Olin Laose kohta enne kohale jõudmist vastakaid arvamusi kuulnud. Kohtasin inimesi, kes ütlesid, et nad ei jõudnud ära oodata, mil nad minema saavad ja teised jälle imestasid, kuidas saab Laos kellelegi mitte meeldida. Mulle tundub, et nii erinevad emotsioonid on tingitud sellest, kuhu kanti sa Laoses reisid.

Selle põhjal, mida mina kahe nädala jooksul nägin, võin öelda, et Laose põhjapoolsed alad on täiesti omaette maailm turisti põhitrajektoorile jäävatest Luang Prabangist, Vang Viengist ja Vientiane’ist. Kui nendes kolmes suuremas linnas on kõik falangi-mugavused ja elu kordades kallim, siis põhja satuvad vaid üksikud turistid, pangaautomaate on loetud arv, internet on kohati sama aeglane kui Myanmaris ja elektrit jagub mõnel pool vaid õhtuks.

Kõige enam meeldis mulle põhjas Muang Ngoi Neua, kuhu siirdusin pärast Nong Khiaw’d. Armas väike küla Nam Ou jõe kaldal, aja mahavõtmise ja hingetõmbamise koht. Ümberkaudses piirkonnas on imeilus loodus, kaljud ja koopad, riisipõllud ja lopsakas džungel ning külad, kuhu saab iseseisvalt matkata ja soovi korral ka ööbima jääda. Mina matkasin oma sealsete reisikaaslastega mitu päeva ringi. 6 tunnine paadireis sealt Luang Prabangi oli ka tõepoolest nii maaliline nagu Lonely Planet lubas.

0L1_MRS0013

Pärast natukene lihtsamaid tingimusi on meeldiv jõuda prantslaslikult stiilsesse Luang Prabangi, nautida head toitu, külastada templeid ja imetleda hmongide käsitööoskusi õhtusel turul. Filigraanse mustriga tikandid, hõbeehted ja siidisallid… Ma ei suutnud vastu panna ja lahkusin linnast mõnevõrra raskema kotiga. Kui ma Vietnami viisat ei oleks pidanud ajama, oleksin kolme päeva asemel kaheks päevaks jäänud, sellest oleks vahelduse saamiseks täiesti piisanud.

Vang Vieng oli üllatavalt rahulik. Ma kartsin midagi Bangkoki Khao San Rd-likku, aga tegelikult kulges ka siin kõik sama uimaselt nagu igal pool mujal Laoses, kuigi noorte ja lõbujanuliste reisijate ülekaal oli märgatav. Et ma tubingust haigestumise tõttu loobuma pidin, jäid paraku kurikuulsad vee peal hulpivad baarid ja jommis inimesed nägemata. Võibolla oli see ka parem, kuigi kõik räägivad, et see on väga lõbus. Istusin niisama jõe kaldal ja jalutasin ümberkaudsetel põldudel, mida palistasid suured lubjakivist kaljumürakad.

Isegi pealinnas Vientiane’is ei olnud kellelgi kuhugi kiiret. Erinevalt teistest Aasia riikidest ei ole Laoses lämbeid, reostatud õhuga, ülerahvastatud suurlinnu, kus elu keeb. Nagu nt Ho Chi Minh, mis heas mõttes lausa säriseb. Ma ei ole kusagil maailmas tänavatel nii palju mootorrattaid korraga sõitmas näinud – neid ei ole sadu, vaid tuhandeid!

Kui Laosesse minna, siis parem kohe, sest aastate pärast ei ole kindlasti tegemist huvitavama riigiga kui praegu. Paraku kaob arenguga ka suur osa autentsusest. Ja võibolla ei ole Laose suhtes õiglane sinna nii lühikeseks ajaks minna, sest nende kõige erilisemate kohtadeni jõudmine võtab aega. Praegu tundub Laos olevat rohkem läbisõiduriik teel Taisse, Kambodžasse või Vietnami ja paljudes linnades kohtab reklaamloosungeid “stay another day”.

Mõned märksõnad Laosest

Toit:

Mulle väga meeldis sticky rice, mida tehakse punutud korvides ja hoitakse Laosele iseloomulikes kaanega topsides. Päeva pani käima Laose kohvi (ehk kohvi kondenspiimaga), mis oli parim Udomxai bussijaama putkas. Tõelist kiusatust pakuvad värsked ja krõbedad baguette’id, midagi Prantsuse aegadest. Mida lähemal suurematele linnadele, seda paremaks baguette’id lähevad. Luang Prabangis oli kohvikukeste kõrval ka hea ööturg.

Raha:

Põhjas kulus mul sama palju raha nagu Myanmaris ehk ca 20 dollarit päevas. Suuremates linnades läks oluliselt rohkem. Rahaühik on kip (1 dollar = ca 8300 kip) ja põhiliselt käib arveldamine kippides, aga saab maksta ka dollarites ja Tai bahtides.

Loodus:

Laose loodus on palju rohelisem, lopsakam ja mitmekesisem, kui mujal ümberkaudsetes riikides kuival perioodil. Ja eriti rõõmustav on, et Laos on puhas. Jõed ja metsaalused ei ole prahti täis. Ainus asi, mida ehk arvestada tasub on see, et praegusel aastaajal on kogu põhjapoolne ala, sh Luang Prabang suitsuvine sees, nii et päikest ei ole näha. See on tingitud sellest, et mägihõimud põletavad metsi ja põlde, et vihmahooajal need üles harida. Kogu looduse ilu ei pääse selle udu sees nii hästi esile, rääkimata kehvast õhust, mida hingata tuleb.

Inimesed:

Inimesed on üks põhjus, miks Laos on teistsugune. Nad on sõbralikud, kuigi võibolla ehk natukene reserveeritumad, kui Kambodžas või Myanmaris, aga lõbujanulisemad. Nad armastavad nalja teha ja naerda ning naudivad meelelahutust. Eks nad mõnikord ikka proovivad nahka üle kõrvade tõmmata, aga teinekord ajavad nad oma nahaalsusega ennast ka naerma ja pärast mõningast tingimist läheb ka hind kordades väiksemaks.

Tähelepanu:

Nagu Kambodža, nii on ka Laos süütu kõrvalseisjana kannatanud Vietnami sõja tagajärjel. USA pommitas 9 aastat Laost ettekäändel vietkonge tabada. Selle tulemusel on riigi idapoolsed alad täis lõhkemata pomme ja käidud rajast ei soovitata eriti kõrvale kalduda. Nägin ka ise demineerijaid põldudele minemas…

Laose sarm hakkab mõjuma pikapeale, nagu ka kõik muu selles riigis. Minule Laos meeldis. Samas ei suutnud see riik mind ka eriti raputada. Millegipärast ootasin midagi ehedamat, teravamat ja hoopis teistsugusemat Taist. Aga oli ikkagi, noh… sama, kuigi erinev.

2 Replies to “Same same… but different”

  1. Tsauki!

    Üle pika aja õnnestub mul lugeda sinu blogi. Ma imetlen siiralt sinu viitismist nii huvitavalt ja inforikkalt lugusid kirjutada. Kuidas sulle need nimed kõik meelde jäävad? :)

    Oled vapper ja head paranemist. Varsti juba kohtume!

Comments are closed.