Vastuoluline Kuuba

Päevad mööduvad märkamatult ja kuigi ma olen juba üle nädala aja Mehhikos olnud, ootab Kuuba kuidagi kokku võtmist. Niisiis…

Kõikehõlmav revolutsioon

Kuubal ringi reisides ei saa üle ega ümber selle riigi ajaloost. See ümbritseb sind sõna otseses mõttes igal sammul. Meeldetuletused 1953. aasta 26. juulist, mis tähistas vastuhaku algust Batista valitsusele, ning kätte võidetud vabadusest (1959. a); üleskutsed revolutsiooni vaimu säilitama ning Fideli jt revolutsionääride pildid on igas linnas maja seintele või aedadele üles tähendatud. Che figureerib oma kuulsa baretiga ka kõikvõimalikes muudes kohtades ja märter José Martí büst ei puudu arvatavasti väiksematestki asulatest, rääkimata tema ja teiste suurmeeste nimelistest tänavatest. Lisaks sellele kõigele avaldab Kuuba peamine ajaleht Granma pea üle päeva Fidel Castro propagandamaigulisi artikleid.

115-(2)

Kuuba on küll kommunistlik riik, aga turismi levik on tänaseks juba paljudele kuubalastele ka kapitalismi võlusid tutvustanud. Omamoodi huvitav on tõmmata paralleele sellega, kuidas Eestis kunagi olukord oli, kui tekkisid valuutapoed ja mingil osal inimestest avanes võimalus sealt endale asju soetada. Turism oleks kohalikud elanikud nagu kaheks jaotanud – need, kelle tegevus turistidega vähegi seotud on, nagu nt kodumajutuse omanikud või taksojuhid, on nö või sees, ja need, kes muul moel elatist teenivad, lepivad palju vähemaga. Omaette klass, mis sellele liigitusele otseselt ei allu, on riigiga seotud ametikohtadel töötavad inimesed, kelle elu on hoopis teine tera maal tubakapõldu pidava farmeri omast.

Kontrastid, mis tekitavad segaseid tundeid

Kuigi kokkuvõttes näib üldine elustandard Kuubal viimastel aastatel paranenud olevat, siis on erinevused inimeste vahel siiski väga suured (ja seda suuremad on nad kuubalase ja Kuubat külastava võõramaalase vahel). Importi leidub, aga üldiselt on poed siiski pigem tühjad, eriti linnades, mis ei jää otseselt turistitrajektoorile. Sellegipoolest on Kuubal nt haridus ja meditsiin kõrges hinnas ning ligipääs neile tagatud ka kõige kehvemal järjel olevatele inimestele, erinevalt paljudest teistest riikidest üle maailma.

138

Eks see on pisut vastuoluline, et ühiskonnakorraldus, mis taotleb klassitust, on kaasa toonud ebavõrdsuse, ning selle, et suure osa riigi elanike eesmärk number 1 on raha teenida, lubamaks endale sarnaseid mugavusi ja väliseid eristajaid nagu inimestel läänes. Pea iga kord, kui keegi sinuga sõbralikult vestlema hakkab, tuleb varem või hiljem lagedale kodaniku äriplaan ja selgub müügiks pakutav toode-teenus või muu lihtsakoeline pretensioon raha järele.

Veelgi segadusseajavam tunne ilmneb siis, kui sellele eelnevale teadmisele lisada see muretu, sigarit ja salsat nautiv kaabuga kuubalane; vanad Ameerika autod ühes nostalgiat tekitavate Ladade, Moskvitšide, Volgade ja Nivadega; värskelt lõhnav piparmünt mojito klaasis; suhkruroopõllud ja peene heleda liivaga rannad täiuslikku värvi mere ääres; justkui aukohale sätitud televiisor toanurgas koos muude pitslinakesele laotatud miniatuursete sisekujunduselementidega; ühekorruselised kõrgete akende ja sinkjaks värvitud lagedega suursugused majad; hobukaarikud, rattataksod, külgkorviga mootorrattad jne, jne. See kõik loob spetsiifilise Kuuba karakteri ja raske põhjendada, miks see kompott meele järgi on.

Tants raha ümber

Ühest küljest saavad kuubalased küll turistide arvelt oma äri aetud, teisalt on neil ranged piirangud ja maksud kuklas ning üks apsakas (vahelejäämine reeglite rikkumisel) võib kaasa tuua suure jama. Levinud on tavapärased turistilõksud, mille eesmärgiks on heauskselt välismaalaselt rohkem raha sisse kasseerida, ja käsi peseb kätt põhimõte, kus iga kohalik ettevõtja teist omasugust (samasuguse vastuteene eest) toetab, soovitades turistil tema juures ööbida, süüa või transporti organiseerida.

Seljakotireisiks on Kuuba päris kallis – turist maksab võrreldes kuubalasega paraku mitte paar, vaid paarkümmend korda kõrgemat hinda ja kohati on võimatu sellest mööda minna ning soodsamaid alternatiive leida. Kuubale reisides tasub kindlasti kaasa võtta eurosid, mitte dollareid, kuna viimasele on vahetuskursid eriti kehvad ja lisandub ka teenustasu 10-20% sõltuvalt kohast. Välismaalasele kehtib eraldi raha CUC, mis on ca 1,18 eurot (kuigi kursid erinesid kohati väga suurel määral: 1 CUC = 1,12-1,21 EUR). Parima kursiga saime eurosid vahetada Havannas.

CUCiga saab turist maksta nii kodumajutuse, transpordi kui ka söögi eest, kuid kindlasti tasub vahetada ka mingi arv CUCe kohalikesse pesodesse ehk CUPidesse (1 CUC on ca 24 CUPi), et osta sööki-jooki kohalikes toidukohtades ja turul ning maksta mitteturistibussi, ühistakso (collectivo) või hobukaariku eest. Keskmine päevaeelarve tuli mul (senistelt reisidelt suurim!) 30 eurot, ent üksi reisides oleks see majutuse ja transpordi tõttu kindlasti veel oluliselt kõrgem tulnud. Nii et Kuubale tasub reisida vähemalt kahekesi, kui mitte suurema seltskonnaga.

143

Südantsoojendav kodumajutus ja kasinad transpordivõimalused

Üks lahedamaid asju Kuubal on võimalus ööbida inimeste kodudes (casa particular) ja nendega suhelda. Havanna kodu omanik sai meile lõpuks nii lähedaseks, et jättis ka oma ärimeele mõneks ajaks tahaplaanile, et nautida meie endi tehtud õhtusööki. Kohati on kodud väga ilusad koloniaalstiilis majad vanaaegse mööbli ja kahhelkiviplaatidest põrandaga külalistetoas. Kodudes leiduvad sitsid-pitsid, lambakestega seinamaalingud ja luigeks kokku meisterdatud käterätid voodi peal võivad küll muige huulile tuua, ent mõjuvad omamoodi südantsoojendavalt. Maksime öömaja eest 15-20 CUCi, aga üle 25 CUCi majutuse hinnad minule teadaolevalt ei kerkinud.

Vastupidiselt majutusele on üks kehvemaid asju Kuubal transport. Turistidele orienteeritud bussid olid üsna kallid (kuigi mugavad) ja odavamaid alternatiive väidetavalt ei eksisteerinud. Tegelikult eksisteeris, aga räägiti, et turistidel on keelatud nendega sõita. No tegelikult ei vastanud ka see päris tõele. Sõitsime paaril korral kuubalastele mõeldud bussidega, makstes sõidu eest 10 pesot 7 CUCi asemel. Mõnikord eksisteeris lisaks turistibussijaamadele paar kvartalit eemal ka tavapärane bussijaam ja lisaks saime proovida ka muid transpordilahendusi nagu bussiks moondatud hiigelkaubik või kohalikega jagatav ühistakso. Ainus asi, mida sellistel puhkudel varuda tasus oli aeg.

Levinud oli ka väide, et pileteid bussidele enam ei ole, kuigi õigeks ajaks bussijaama kohale minnes, ilmus üllatuslikult välja mitu bussi ja tekkis arv vabu kohti. See vale täidab arvatavasti eeskätt seda eesmärki, et turist endale mingi taksoteenuse võtaks ja seetõttu rohkem raha Kuubale maha jätaks. Samal põhjusel oli ilmselt ka mootorratta rent enamus kohtades keeruline, kui mitte võimatu.

Põhiline probleem seisneb aga selles, et päris igale poole avalikke transpordivahendeid lihtsalt ei ole. Taksoteenus on kallis, kui seda just mitme inimese peale jagada ei õnnestu. Selles mõttes on parim viis Kuubat avastada auto rentida, aga ka selle eest tuleb välja käia terve varandus. Nt kohtasime inimesi, kes maksid auto rendi eest 500 eurot nädalas, millele lisandus veel kindlustus ja kütus.

Maitseelamuste jahil

Vastab tõele, et söök ei ole Kuubal eriline maitseelamus. Ühest küljest on see küllaltki ühekülgne ja teisest küljest ei kasutata maitsestamiseks eriti ei soola ega pipart, rääkimata peenematest vürtsidest. Head toitu ei ole sageli ka lihtne leida ja eriti veel mõistliku raha eest – see on sisuliselt võimatu, kui sa just mõne saial baseeruva kiirtoiduga ei lepi, mida kohalike putkadest 5-10 peso eest osta saab.

Saadaolev kohalik toit on paljuski keskendunud kiirtoidule. Puuduseaastatel pärast Nõukogude Liidu lagunemist olevat hamburgerilaadne võileib olnud lihtrahva põhiline kõhutäitja ja sellest ajast peale on sai asendamatu osa kohalike toidulauast. Pea igas teises majas on keegi avanud oma toiduputka, löönud üles päevamenüü ja ukseavast saab osta saiakäntsakat liha, singi, juustu, majoneesi, makaronide vms-ga. Kuigi nende pisike ja paksupõhjaline õlist tilkuv pizza on täielik vastand Itaalia pizzale („it’s terrible, terrible…“ nagu itaallane Matteo kurvalt tõdes), oli see Trinidadis ühes kohas siiski tõeline nauding.

149 (1)

Muuhulgas saab putkadest osta popcorni ja tihtipeale ka kohvi, mida Kuubale iseloomulikult juuakse tibatillukestest nukutassidest, kangelt ja magusalt. Paaris linnas õnnestus leida ka toidukohti, kus kohalik keskklass midagi muud peale saia vm snäkkide õhtueineks võttis, aga paraku oli toit pigem pettumus. Erinevalt välismaalastele orienteeritud toidukohtadest, maksab kõik muidugi paarkümmend korda vähem ja arve saab tasuda pesodes.

Vaieldamatult kõige paremini saab süüa kodumajutuses ja sageli ka kodu restoranides ehk paladarides, kus toit maksab keskmiselt 6-10 CUCi, sõltuvalt sellest, kas tegemist on sealiha, kanaliha või millegi peenemaga. Minu parimateks toiduelamusteks jäid casas grillitud langustid ja krevetid, mida kohalikud ise hinna tõttu eriti ei pruugi. Seni elu parima (ja suurima) lobsteri sain kummalisel kombel just Kuubal.

Kuubale iseloomulikest toitudest üllatas must riis (arroz moro) ehk tavaline keedetud riis segatuna mustade ubadega (frijoles negros). Üllatas just sellepärast, et see ei näe kõige isuäratavam välja, kuid Kuuba tavapärast standardit arvestades on see üllatavalt vürtsikas. Samuti maitsesid mulle lisaks friteeritud banaanidele ka erinevad juurikad (eriti yuca), mida keedetakse ja praetakse. Suurepärane janukustutaja oli suhkruroost jugo de caña. Ja muidugi üks üdini kuubalik viis keskpäevasest kuumusest puhata ja kohalikku elurütmi sulanduda oli mojito saatel. Samas tuleb tõdeda, et mojitode kvaliteet kõigub veel rohkem kui nende hinnaskaala (1,5-3 CUC).

Parimad elamused Kuubal

  • Spontaanne jalutuskäik Viñalese lubjakivimürakate vahel
  • Sõit Cayo Jutíale punasel Plymouthil ning ideaalne piknik grillitud mereandide ja turult ostetud ananassiga
  • Havanna seletamatu võlu ja seal pildistamine
  • Salsa tantsimine õhtuses Trinidadis
  • Omatehtud õhtusöök Havanna kodumajutuses
  • Parim mojito Cienfuegose lahe tipus
  • Ja muidugi taaskohtumine ühe kuramuse suurepärase ja parajalt hullu inimesega, kellega kõiki neid elamusi jagada

3 Replies to “Vastuoluline Kuuba”

  1. Nii tore oli jälle lugeda Sinu muljeid! ..kirjutaksid Sa vaid rohkem:) ootan juba põnevusega uusi seikluseid!

  2. Tere Maris,
    mis marsruudil Kuubal käisid? Saan aru, et Havanna-Vinales-Cayo Jutias–Cienfuegos-Trinidad- aga edasi?
    terv. Andres

    1. Hei! Käisin ka Santa Claras, Remediosel ja Cayo las Brujasel. Kaugemale ei jõudnud kahjuks.

Comments are closed.